Vabariigi lapsepõlvesõbrad

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ants Viires ja Erich-Roland Lipstok.

FOTO: Postimees.ee

Kaks vanahärrat – etnograaf Ants Viires ja diplomaat Erich-Roland Lipstok – on sündinud samal ajal Eesti Vabariigiga ning jaganud temaga nii oma muresid kui rõõme, kirjutab Alo Lõhmus.

Erich Roland Lipstok sündis 1913. aasta 2. jaanuaril Peterburis. Temast sai Eesti saatkonna atašee sõjaeelses Kaunases, seejärel Nõukogude poliitvang, siis aga ehitusametnik. Praegu veedab ta vanaduspäevi Tallinnas.

Ants Viires sündis 1918. aasta 23. detsembril Tartus. Temast sai kõigi katsumuste kiuste Eesti tunnustatumaid etnograafe. Praegu veedab ta vanaduspäevi Tallinnas.

Eesti Vabariik sündis nende kahe mehe eakaaslasena 1918. aasta 24. veebruaril. Ka tema elu on läinud kord üles-, kord allamäge, kuid homme tähistab ta 90. sünnipäeva, olles üle tüki aja oma parimas vormis. Pidu tõotab tulla vägev.

Tänase loo kolme peategelase – Eesti riigi ja kahe härrasmehe – elukäik on olnud niivõrd läbi põimunud, et neid on võimatu ette kujutada üksteisest lahutatuna. Nende meeste elutee näitab ilmekalt, et riik oleme eelkõige meie ise, selle riigi kodanikud. Juba homme koome oma isiklike elude pisikeste sündmustega esimesed silmad Eesti Vabariigi 91. eluaasta kangasse.

Lapsepõlv

Erich-Roland Lipstok: Mu isa Heinrich oli Peterburis sõjaväelane, seal lõpetas ta sõjakooli ja töötas pürotehnikuna ühes Peterburi-lähedases laskemoonatehas. 1918. aastal võttis ta puhkuse ja me tulime ära Eestisse.

Ma olin siis viieaastane, ma peaaegu ei mäleta Peterburi-aega.

Kui algas Vabadussõda, töötas isa sõjaministeeriumis varustusvalitsuse relvastusosakonnas. Rindel ta ei olnud. Aga kui jagati Vabadusriste, siis anti talle I liigi III järk.

Ants Viires: Mäletan lapsepõlvest Tartu Ülikooli igakevadisi tõrvikutega rongkäike maikuus. Meil poisikestel õnnestus korra üks peaaegu põlemata tõrvik kätte saada. Sellega me läksime Tartu lähedale liivakivisse õõnestatud Aruküla koobastesse, see on üsna pikk ja keeruline koobastik.

Minu isa õpetuse järgi võtsime veel nöörikera kaasa, selle otsa kinnitasime koopasuhu, et siis oskame tagasi tulla.

Mu vanaema oli Väägverest pärit, ta oli David Otto Wirkhausi õde. Kui ta 1920. aastate keskpaiku suri, juhtus matustel niisugune õnnetu lugu, et ma kummardusin üle haua ääre kirstu vaatama ja mul kukkus madrusemüts peast sinna auku. Nii et hauakaevaja pidi veel korra alla ronima ja selle tagasi tooma. Ema pärast ütles, et naised olid seda vaadanud ja öelnud: see poisike läheb varsti vanaemale järele.

Ja siis ma jäingi haigeks, mul tuli pimesoolepõletik. Mind opereeris Tartus professor Konstantin Konik, Eesti Päästekomitee liige. Ma olen hiljem naljatanud, et ta ei päästnud mitte üksnes Eestit, vaid päästis ka minu elu.

Kool

Ants Viires: Treffneri gümnaasiumi astusin 1932. aastal. Tol ajal oli meil pärast isa surma üsna kehv majanduslik seis, aga ma tahtsin sinna kangesti. Alguses oli õppemaksuga löömist, see oli tollal küllalt kõrge. Aga alates teisest klassist olin õppemaksust vabastatud, kuna ma õppetöös olin võrdlemisi edukas.

Erich-Roland Lipstok: Ma astusin prantsuse lütseumisse kohe kolmandasse klassi. Mul on meelde jäänud, et esimeses matemaatika tunnis oli kirjatöö. Selle eest ma sain väga nõrga hinde – sest ma astusin ju kohe kolmandasse klassi! Eesti keele tunnis oli etteütlus. Selle asemel, et kirjutada «suur tükk ajab suu lõhki», kirjutasin hoopis «suurtükk ajab suu lõhki». Aga edasi hakkas asi paranema.

Ants Viires: Suur osa Treffneri õpetajatest olid ka Tartu Ülikooli õppejõud. Näiteks inglise keele õpetaja oli Johannes Silvet, sõnaraamatu autor. Tema andis esimeses klassis meile inglise keelt. Ta oli igapidi tore mees. Kui suutsime ta õigesse suunda lükata, siis armastas ta oma mälestusi vesta. Ta oli olnud Denikini armees, kui see Krimmi läks Vene kodusõja ajal.

Ta oli aga jube närviline, poistele meeldis teda vahel ikka õrritada. Üks kõige toredam lugu oli see, et õpetaja kateedri alla, mis oli klassi ees kogu põranda ulatuses natuke kõrgem, monteeriti elektrikell ja juhe sellest tuli tooli jalgade alt tagumisse pinki. Kui sealt nupu peale vajutati, siis see kell tegi tirr!

Ja tema ei saanudki aru, kust see hääl tuleb. Muutus järjest närvilisemaks. Läks hüppas esimesse pinki, sakutas sealset poissi, kuid ei leidnud midagi.

Noorusaeg

Ants Viires: 1938. aasta suvel läksin vabatahtlikult Eesti kroonut teenima. Olin oma noorteaja Tartus Kuperjanovi partisanides, mis mulle sellepärast meeldis, et seal oli käise peal surnupealuu kontidega.

Erich-Roland Lipstok: Peale sõjaväeteenistust õppisin 1932.–1936. aastani Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Lugu oli nii, et seal ma korporatsiooni ei tahtnud astuda, see, kuidas öelda, ei vastanud minu elustiilile. Ja ma astusin eesti üliõpilaste seltsi Põhjala.

Üks huvitav detail. Meie vilistlane oli tolleaegne rahvusvahelise õiguse professor Ants Piip. Üks meie seltsi meestest läks talle eksamile. Ja meil oli sõrmus, mille peale oli ladina keeles graveeritud, et õppimine pole kooli jaoks, vaid elu jaoks. Non scholae, sed vitae discimus. Läks siis see meie seltsikaaslane rahvusvahelise õiguse eksamile professor Piibu juurde ja hoidis oma kätt sõrmusega demonstratiivselt nähtaval. Piip oli ju meie vilistlane!

Muidugi Piip nägi seda – ja pani sellele mehele kõige halvema hinde! Selle eest, et ta tuleb niimoodi eputama. See oli kõigile hoiatuseks: ärge niimoodi tehke.

Tööelu algus

Erich-Roland Lipstok: Peale ülikooli lõpetamist mul oli valida, kas minna kohtuametisse või välisministeeriumisse. No tol ajal noortele meestele, kuidas öelda, kõige rohkem imponeerisid just kohtuamet ja välisministeerium. Aga kohtuameti kandidaadina tuli olla paar aastat ilma palgata.

Mina olin lühikest aega jaoskonnakohtuniku juures ja siis mulle ühel heal päeval helistas välisministeeriumi poliitosakonna juhataja, kes oli ka EÜS Põhjalast. Helistas mulle, et on võimalus tulla välisministeeriumisse. Noh, mina andsin siis kohe lahkumispalve kohtukojale ja läksin välisministeeriumi. Alguses olin praktikant, selle järel kinnitati mind välisministeeriumi kandidaadiks.

Praktikandid, need pandi tavaliselt ministeeriumi informatsiooniosakonda. Seal käis välisajakirjanduse tõlkimine eesti keelde. Mina sain omale prantsuskeelse ajalehe.

President Päts

Erich-Roland Lipstok: Varsti sain ma tiitli «välisministeeriumi kandidaat». Minu esimene ülesanne oli: ma pidin viima volikirja allakirjutamiseks president Pätsule. Auto viis mind Oru lossi – sel ajal elas Päts seal. Oli augustikuu. Komendant võttis mind vastu, üks majori aukraadis mees. Kell oli vist midagi 8 ja 9 vahel. Mulle serveeriti kerge õhtusöök. Alles siis sain ma Pätsu juurde.

See oli siis esimene kord, kus ma esinesin härra presidendi ees, ja president andis mulle kätt, surus mu kätt. See oli noorele mehele suur sündmus.

Ma võtsin temalt allkirja. 1937. aastal oli Rahvasteliidu täiskogu koosolek ja meie delegatsioon võttis sellest osa. Selleks oli vaja delegatsiooni juhile volikirju riigijuhi allkirjaga. Päts andiski allkirja ja küsis mu käest ainult üht: kas te olete õhtusööki söönud? Ma ütlesin: olen küll, härra president. Ja head aega. Niimoodi oli siis mul kohtumine presidendiga.

Ants Viires: 1930. aastate alguse vapside liikumine ehk vabadussõjalaste liikumine oli mulle jubedasti vastukarva. Mulle ei meeldinud juba nende tervitus – hitlerlik tervitus. Ka nende mundrid mulle üldse ei istunud. Ma olin ägedasti nende vastu ja kui Päts tegi sisemise riigipöörde 1934. aastal, siis toona tundus see mulle positiivse sammuna. Aga pärast, kui autoritaarne süsteem 1930. aastate lõpul täielikult välja kujunes, siis ma juba hakkasin tema vastaseks – nii nagu enamik Tartu intelligentsist oli tol ajal Pätsiga vastuolus. Mina olin Tõnissoni mees, nagu õige tartlane kunagi.

Ma mäletan, Päts käis kord meil Tartus Treffneri gümnaasiumis. Pidime kõik minema saali kokku teda ootama. Kui ta meie vahelt läbi läks – üsna minu lähedalt, ma olin kesktee ääres –, siis ma vaatasin, et kuidas niisugune väike vilets, naerunäoga ja sõbralik mehike – kuidas see saab riiki valitseda? Olin kujutlenud teda suuremana.

Diplomaat

Erich-Roland Lipstok: Alates 1938. aasta 1. septembrist olin atašee Kaunase saatkonnas. Ligi kaks aastat olin, kuni 1940. aastani.

Eesti saatkond oli kolmeliikmeline: saadik, atašee ja sekretär.

Mina olin saadiku abiline, minu ülesandeks oli organiseerida vastuvõtte. Saatkonnas olid iga-aastased vastuvõtud näiteks vabariigi aastapäeva puhul. Kui meil need vastuvõtud olid, siis mina pidin organiseerima, mismoodi külalised lauda paigutada, neile kutsed välja saatma. Need koosviibimised olid alati piiratud inimeste arvuga. Mitte kunagi üle 16 inimese – see oli õhtusöök, dinee. See oli alati ette nähtud kellegi auks, tähendab, mõne riigitegelase auks. .

Mul tuleb meele üks niisugune moment. Ma helistasin väga tihti Leedu välisministeeriumi protokolliosakonda, kuid valdasin toona vene keelt halvasti. Helistasin ükskord ja tahtsin öelda, et oi täna on nii ilus ilm – sevodnja takaja harošaja pagoda. Ja ma ütlesin selle asemel: sevodnja haroši veter. Et täna on ilus tuul! Ja see ütles vastu: oi, minul jaht, lähme Nemunase jõele jahiga sõitma!

Minu esimene šeff oli Aleksander Warma. Peab ütlema, et ta oli väga erudeeritud mees. Teda huvitas peale kõige muu ka muusika ja maalikunst. Ta armastas maalida. Ühel heal päeval kutsus mind enda poole ja ütles: vaadake seda tööd siin. Ja näitas – seal oli ühe mehe portree. Ta küsis: «Kuidas on, kuidas meeldib?» Ma ütlesin, et pole viga, aga ma küll ei tunne ära, kes siin pildil on.

Tuli välja, et see oli saadiku enda portree! Saadik läks näost nii punaseks selle peale kohe. Mul oli ka väga piinlik, et ma niimoodi ütlesin. See oli mu nii-öelda isiklik prohmakas. Aga kui ma käisin välissaatkondades ja organiseerisin vastuvõtte oma saatkonnas, siis prohmakaid õnneks ei olnud.

Baasid

Erich-Roland Lipstok: Kaunases elas üks eestlasest insener, Eesti kodanik, kellel oli väike ettevõte. Seal valmistati neid väikseid patareisid. Temaga ma olin tihedais sidemeis.

Tal oli oma auto. Ja huvitav oli see – me olime kord septembris Nemunase harujõe Nerise kaldal, võtsime päikesevanne ja käisime suplemas. Ta pani raadio käima ja parajasti kuulsime raadiost, et Inglismaa ja Prantsusmaa kuulutasid sõja Saksamaale.

Seepeale arvasime niimoodi: no nüüd läheb tantsuks lahti.

Ants Viires: Ma oleksin pidanud 1939. aasta suvel aastase teenistuse järel sõjaväest lahti saama. Aga Euroopas hakkas olukord nii põnevaks minema, et juuni algul pandi meile veel kuus kuud sõduriaega juurde. Sain sõjaväest lahti täpselt 1. jaanuariks 1940. Vahepeal tulid Eestisse Nõukogude baasid.

Baaside tuleku ajal anti meile viimaseks ööks, just siis kui leping alla kirjutati, lahinguvarustus kätte. Pidime magama mundris, ei tohtinud seda seljast ära võtta – et võibolla peab kohe välja hüppama. Samal ajal sõitis Tartu ratsarügement Narva poole välja. Nii palju ma mäletan seoses baaside tulekuga.

Erich-Roland Lipstok: See oli 1939. aastal, kui Nõukogude väed tulid baasidesse. Nad tulid Kaunasesse neljast küljest. Üks tankikolonn tuli just meie saatkonnast mööda. Ma olin akna juures, vastu tänavat, vaatasin saatkonna aknast tankikolonni saabumist. Üks tank sõitis vastu telefoniposti. Niisugused asjad jäävad meelde. Aga muidugi seda tunnet, mis tekkis, ei oska kuidagi edasi anda. Siis oli juba tunda, et Balti riikide iseseisvusel tuleb lõpp.

Ants Viires: Osa Nõukogude vägedest tuli Tartusse sisse Peipsi pealt suurte lotjadega või mille paganaga. Ja Petseri kaudu ka. Mina elasin lõuna pool jõge, mäletan, meie aknast paistis hästi. Vaatasin binokliga, kui rodu tuli ja jõe äärde laagrisse jäi. Siis läksin vaatama.

Vaatasin, et on ikka viletsad vennad küll – kehvasti riides ja haisevad! Jube vene hais oli selle laagri ümber. Tollal oli Tartus ütlemine: sada jalga all, marsib, röögib ja haiseb. See oli Nõukogude armee rühm.

Kusjuures nad vist ei osanud veel õigesti jalga pidada, marssisid tihedalt koos, kõht vastu teise mehe tagumikku. Kui 1944. aastal tagasi tulid, siis marssisid juba tavaliselt, vahed olid vahel – ja ei haisenud enam! Vene hais oli kadunud. Niisugune muudatus oli selgesti tunda.

Nõukogude okupatsioon

Ants Viires: 1940. aasta suvel lugesin Thomas Manni «Võlumäge», kus tegelane jesuiit Naphta filosofeeris ajaloo üle ja leidis, et vabaduse aeg jõuab paratamatult lõpule ja sellega tuleb leppida. Sellele tuginedes ma leidsin, et just nüüd see aeg kätte jõuabki. Vabaduse aeg lõpeb. See on paratamatu, tundus.

Erich-Roland Lipstok: Eesti Kaunase saatkond likvideeriti augustis. Nõukogude Liidu saatkonnast tuli üks ametnik, kirjutas üles kõik vallasvara. Mina tahtsin väga täpselt ka kõik väiksemad esemed kirja panna, aga see lõi käega: ah, teeme niisama. See oli niisugune tore ametnik, ta ei hakanud minema bürokraatlikult pisiasjadeni.

Kirjutasime alla. Siis ma pärast kohtusin Nõukogude Liidu saatkonna esimese sekretäriga ja küsisin, et mis siis nüüd minust saab. Kui ma tulen Eestisse, kas minuga tehakse midagi? Ta vastas: olge nüüd täitsa rahulik. Sõitke koju, teid keegi ei puuduta, selles suhtes ei maksa teil muret tunda. Need olid tema sõnad.

Teate, mul oli toona suurepärane võimalus välismaale minna ja jääda, paremat poleks saanud olla. Aga ma olin üksikpoeg. Ja mul olid Eestis isa ja ema. Nende pärast ma tõrjusin selle mõtte lihtsalt peast välja.

Ma oleks tõesti minema pannud. Aga saatus oli niisugune.

Eestis sai must artellide peavalitsuses asjadevalitseja. Mind saadeti Saaremaale mererohu korjamise artelli organiseerima. Mööbliartellid vajasid täiteainet, sest välismaalt enam kaupu ei saanud. Seeõttu kasutati täitematerjalina kuivatatud mererohtu.

Mees, kellega mul Saaremaal kokkusaamine oli, küsis, mis me artelli nimeks paneme. Ma ütlesin: paneme «Punane Mererohi».

Küüditamine

Ants Viires: Just küüditamisele eelnenud päeval tegin ülikoolis, kuhu olin läinud õppima eesti keelt ja kirjandust ja inglise keelt, Nõukogude Liidu ideoloogia aluse, dialektilise ja ajaloolise materialismi eksami filosoofiaprofessor Koortile. Ja järgmisel hommikul alles kuulsin, mis oli öösel juhtunud. See lõi küll alguses täiesti segi, ei osanud niisugust massilist küüditamist ettegi kujutada.

Selle järel ei olnud jälle muud teha kui läksime maale pakku. Küüditamise eelsel päeval oli üks naisehääl meile helistanud ja küsinud, kas mu vend Kalle on kodus. Tekkis tunne, pärast vennaga arutasime, et see oli arvatavasti miilitsast üks tuttav naine, tahtis ehk teda hoiatada. Vend oli kaitseliitlane olnud, kooliõpetajad olid kõik Kaitseliidus.

Erich-Roland Lipstok: 14. juunil 1941 hommikul kell 5 põrutati uksele. Veoauto ootas. NKVD mehed ütlesid: kaks tundi on teil aega asjade pakkimiseks. Kui see juhtus, olime kõik närvišokis, ühtegi sõna keegi ei rääkinud.

Minul tekkis naiivne arvamus, et meid saadetakse Kihnu saarele. Ei tea, miks. Võibolla sellepärast, et Eestis oli olnud vapside liikumine, neile tehti, kuidas öelda, nii ühte kui teist. Saadeti Kihnu.

Minule pandi süüks, et mina olen osa võtnud kontrarevolutsioonilisest organisatsioonist. Mul oli varem täidetud ankeet ja seal ma märkisin ausalt ära, et olin Kaitseliidus. Tudengid, kes olid organiseeritud, olid ju sel ajal kõik. See pandi mulle süüks.

Siis aeti meid veoautosse, aga minu ema keeldus, et tema sinna autokasti ei lähe. Ja ta saigi oma tahtmise ja pandi autojuhi kõrvale.

Siber

Erich-Roland Lipstok: Mulle anti 10 aastat vangilaagrit Kaitseliidu pärast ja siis saadeti eluaegsele asumisele. Niisugune oli otsus.

Ligi kümme aastat olin ma ligi kümnes laagris. Põhiliselt olid need väga kurnavad metsatöölaagrid. Ühes laagris kaua ei hoitud. Kaalusin 46 kilo.

Me olime nii kurnatud, et olime kõik täides. Neid oli kohutavalt palju. Ma mäletan, kui asi läks ikka päris hulluks, siis aeti meid barakist välja, pitseeriti uksed-aknad, lasti sinna väävliauru. Sellega hävitati täid koikudes.

Me põdesime pellagrat. See haigus mõjub kõhule, kopsudele ja kolmandaks – inimene läheb kentsakaks. Hakkab kentsakat juttu ajama.

Ma mäletan, üks Eesti Panga ametnik, tema muud ei rääkinud päevad läbi kui: oh, kui ma koju saaksin, küll ma sööksin siis leiba! Leiba! Kogu aeg rääkis leivast, tüütuseni, iga päev! Siis ta jälle unistas, et kui koju saab, siis teeb omale hernepüreed. See on pellagra tunnus, midagi lööb pähe ja inimene läheb segaseks.

Laagris määrati meile ka invaliidsust. Seda määrati niimoodi, et ei kuulatud ei südant ega kopse, vaid öeldi: pööra ümber. Ja invaliidsus määrati sinu tagumise partii järgi. Jah, tagumiku järgi määrati invaliidsus!

Georg Meri oli ka meie laagris, tema rääkis kogu aeg: mehed, hoidke oma vaimu, ärge käige alla. Mõelge Shakespeare’i peale! Deklameerige kasvõi sosinal neid kohti, mis on meeles!

Me olime ühes barakis, kahekordsetel naridel, Meri oli minu vastas.

Kui heinatööl käisime, oli brigadiriks kindral August Traksmaa. Tema pani kirja töökäsud ja ka selle, kui palju on tehtud. Ta tegi seda niisuguse eestlasele omase aususega, tegi kõik täpselt. Kuigi seal oleks olnud võimalik juurde kirjutada, tema seda ei teinud.

Sõda

Ants Viires: Sõja puhkedes olime vennaga onu juures maapaos. Kui tuli teade, et põhjapoolses Eestis, mis veel venelaste käes, kuulutati välja üldmobilisatsioon, tahtsid meie talus käinud Vene sõdurid meid kaasa võtta. Aga onu seletas, et küll nad lähevad omal jõul.

Mõtlesime, kuhu end peita. Talu lähedal oli üks suurem soo, mille keskel oli madal võpsik. Elasime selles neli-viis päeva. Viimasel ööl, mis me seal olime, läks keegi meie lähedalt suure vandumise ja raginaga mööda. Mõtlesime juba, et meid leitakse. Aga hommikul tuli naabrimees ja hüüdis: «Poja, tulge vällä! Veneläse om lännü!»

Sain 1941. aasta lõpus Eesti Rahva Muuseumi tööle, hakkasin fotokogu korrastama. 1942. aasta suvel sõitsin rattaga ringi peamiselt Alutagusel, otsisin eelmise suve metsavendade peidupaiku ja laagrikohtasid. Tegin ERMi jaoks hulga fotosid, leidsin neid päris toredaid, kus oli laagriülemal suur vigvam üles ehitatud.

Vahel tabas Omakaitse mind üksi jalgrattal sõitmas, pidas mind kahtlaseks tüübiks, kuigi mul olid paberid kaasas. Aga pääsesin iga kord ikka tulema.

1943. aasta kevadel sõitsin koos oma sõbraga Saaremaale tema koju, meil oli plaan minna Kihelkonna kanti Lääne-Saaremaal, et järsku saab paadiga Rootsi põgeneda. Aga oli nii ilus kevad, kaunis maikuu. Nii kena oli olla, et meil mõlemal kadus mineku isu ära.

1944. aasta üldmobilisatsiooniga sattusin teenima Saksa politsei pioneeripataljoni. Seal olid ainult eestlased, ainult üks sakslasest sideohvitser ja allohvitser olid. Ega seal staabis midagi erilist teha ei olnud, mitu noormeest vedeles seal kirjutaja nime all.

Juuli algul sain kaks nädalat puhkust ja sõitsin Värskast jalgrattaga otse Valgjärvele emakoju. Enam tagasi ma ei läinud. Nägin veel hästi noor välja, kuigi olin kõvasti üle 24 aasta vana. Käisin külas ringi noorte poisikeste lühikestes pükstes, nägin välja umbes 15-aastane. Saksa sõdurid hakkasid sealt varsti mööda minema, rinne taganes.

Siis jäid kaks Saksa pioneeri meie tallu. Nemad hoiatasid, et me õigel ajal pere ja loomadega metsa läheksime, kui rinne üle tuleb. Nad ütlesid: «Viimased sakslased ja esimesed venelased on halvad, see aeg oleks kõige õigem metsas olla.»

Elasimegi rinde ülemineku metsas üle. Kui koju läksin, käänasin ümber kraaviserva ja seal nägin üht vene sõdurit kükitamas, püksid rebadel. Läksin temast mööda ja ütlesin «zdrastvuite!» Tema mulle vastu ka «zdrastvuite!» See oli mu esimene kokkusaamine venelastega.

Elusalt koju

Erich-Roland Lipstok: Tekib küsimus, kas ma olen mingit kasu saanud sellest ajajärgust, kus ma olin vangilaagris. Niipalju olen, et ebatsensuursete sõnade leksikon on mul täiesti selge! Ma olin ju koos nende krimi-naalidega, need olid isemoodi rahvas. Näiteks tuli üks krimm minu juurde ja ütles, et kuule, anna mulle pool leiba. Andsid talle pool leiba ja tõi sulle tagasi terve leiva! Nii et neil oli mingi au olemas.

Abikaasa Viivi Eelmäe: Erik valdab nii perfektselt venekeelset sõimu, et ta ehmatab venelased ka ära. Kui Erikuga siin Tallinnas kuskil käisime ja öösel koju tulime, siis hirmu ei olnud. Ükskord tuli üks vene pätt Eriku juurde, et anna suitsu. Hakkas kohe norima, tahtis kakelda. Erik ütles, et ta ei suitseta. Seepeale hakkas pätt mind näppima. Ja kui Erik siis hakkas teda vene keeles sõimama! Pätt ehmatas hirmsasti ära! See sõnavara näitas ju, et inimene on vangis olnud.

Läbi raskuste tähtede poole

Ants Viires: Pärast aspirantuuri ülikoolis kirjutasin oma märkmikku, et erialast tööd pole mul lootust enam saada. Põhjuseks oli see Saksa sõjaväes teenimine.

Professor Harri Moora tahtis mind algul panna ülikooli vanemõpetaja kohale, pidasingi juba loenguid, aga siis selgus, et lootust tööle saada ei ole. Moora ütles, et tema on Hans Kruusiga nõu pidanud ja Kruus leidnud, et katsugu ma ikka oma kandidaaditöö valmis kirjutada, et küll need ajad varsti muutuvad.

Vahepeal töötasin Elva tööstuskombinaadis Tõravere veski käskjalana. Ja Saku maakorralduse ja maaparanduse tehnikumis õpetajana, enne kui sain tööd Tallinnas ajaloo instituudis.

Mis mulle etnograafina eriti on meeldinud, on see, et saab suviti maad mööda ringi kolistada. Saan suviti palju maal ringi liikuda ja paljude inimestega suhelda. See on mind sidunud selle teadusalaga.

Erich-Roland Lipstok: Saatus on mind soosinud. Kui ma hiljuti sain välisministeeriumist raamatu pealkirjaga «Eesti välisteenistuse biograafiline leksikon», siis tuli välja, et ma olen ainus neist vanadest diplomaatidest, kes seal kirjas on ja kes on veel elus.

    Tagasi üles