Elamus

Märt Väljataga

FOTO: Raigo Pajula

Mullu kulkas aega teenides lugesin läbi sadakond jutufragmenti. Kuid ainult Andres Trisbergi ja Olle Lauli katkendid suutsid mind vahetult ja tingimusteta köita, nii et tekkis huvi nende tekste edasi lugeda. Esimese raamat on vist veel ilmumata, Olle Lauli romaan «Niguliste õpilased» (Verb 2007) osutus aga lausa 535 lehekülje paksuseks.

Tegu on 2007. aasta tugeva romaaniaasta vaieldamatult tugevaima debüüdiga. Julgen seda kindalt väita, sest olen tutvunud ka Epp Annuse, Peeter Helme, Tiina Laanemi, Ivar Silla jt nigela toodanguga. Erinevalt viimastest pole «Niguliste õpilased» aga kriitika tähelepanu peaaegu pälvinudki (v. a kaks retsensiooni Sirbis, neistki üks kohtlasevõitu).

Niisiis on raske tähelepanu pälvida pseudonüümi all debüteerides, kui kriitikud ei tunne autorit tema näo ja sekundaarse tegevuse järgi. «Niguliste õpilased» on painav jutustus sellest, kuidas kahel yuppie’l libiseb kindel pind jalge alt. Selles on hüsteeriat, armastust, põnevust, vägivalda, sümbolismi, ängi, piirsituatsioone, tüdimust, vastikust ning viimasel leheküljel õige ootamatu puänt, mis seab eelnenu mõnevõrra uude valgusse.

Autor oskab kirjutada head dialoogi, ent ei oska end alati õigel ajal pidurdada. Seega tulnuks romaanile kasuks jõulisem toimetamine, eelkõige lühendamine ligi 150 lk võrra.

Tagasi üles