Nädala plaat: hüvasti, diskodiiva!!!

Goldfrapp Foto: Postimees.ee

Goldfrapp

Seventh Tree (Mute)

Albumi kaanevoldikul on pilt: sügisene metsaäär, raagus puud ning inimmõõtu troostitu öökullnukk, kes tiivad lohutavalt nukra moega Alison Goldfrappi ümber laotanud. Alison oma mänguöökulli ja trähmuliste lontis sukkpükstega siin nagu väike tüdruk. Milline kergendus, tagasi on see Goldfrapp, kellest ma puudust tundsin. Eelmisel plaadil «Supernature» oli tunda ponnistust iga hinna eest ägedaks diskodiivaks saada – et oleks nagu Kylie Minogue, aga rohkem arty, või nagu Madonna aga rohkem edgy. Minu arvates polnud kumbagi ja Alisoni tikkkontsade-piitsaga punnitatult freaky ja seksikas electro-disco minu peal ei töötanud. Goldfrappi esikplaat «Felt Mounain» (2000) ja nimilugu «Felt Mountain» on üks neist, mis jääb minu elu ilusate lugude saundträkile igaveseks. Goldfrapp, mida ma armastan, on unelev, nukker, uimastav ja kosmiline, haavatav ja väga ilus.

Natuke nagu Cocteau Twins või Kate Bush. Ma ei tea, kuidas tänapäeva plaadifirmad seda lubavad, et kostüümide ja võimsa produktsiooniga areeni-show’st võib liikuda sellise pastoraalse kaunihingelise lihtsuse juurde nagu «Seventh Tree», aga Mute on õnneks lubanud.

Kitarri ei ole Goldfrappi plaatidel varem kuulda olnud, siin on aga psühhedeelset futufolki, mis paneb meenutama Bert Janschi ja Nick Drake’i. Kahehäälne vokaal loos «Eat Yourself» tuletab aga meelde inglise folgi supergruppi Pentangle. Lugu algab vanamoodsalt, taustaks krabisev-hubisev grammofoniheli, saateks kitarrisõrmitsus. Kui sisse voogab kahehäälne duetiosa, on see nii õrn ja ilus, et külmavärinad jooksevad üle selja, hääled põimuvad õrnalt paitades ja naeratades üksteise ümber. Meenuvad hetked Alison Kraussi/ Robert Planti plaadilt «Raising Sand» (2007). Sarnast peent õnnehõllandust leiab muusikas harva. Sõnad räägivad siin aga loobumisevalust: «If you don’t eat yourself no doubt the pain will instead, so how can I love you so when I know you don’t love me».

Loo lõpus jäävad vaikselt musitseerima veel sünt ja kitarr, mis kõlab nagu varane Air. Lugudes kostab läbi nukrust, vahel ka mõruvõitu irooniat: «Only clowns would play with those balloons, what’d ya wanna look like Barbie for?» laulab Alison plaadi avaloos «Clowns». «Little Bird« kasvab võimsaks triphop-ballaadiks – kaikuvad trummid, keelpillid ja lainetavad bassikäigud, millele lisatud kihtide kaupa süntesaatoreid ja kõrgetes registrites juubeldav ja linnuna siristav-sillerdav Alison. Võrdlus Cocteau Twinsiga on siin ilmne. «Cologne Cerrone Houdini» – kas mulle tundub õigesti, et Goldfrapp üritab siin vene aktsenti matkida? Või saksa? Teemaks James Bond ja «From Russia With Love«: karge, siidi-ja-teemandine, kalkuleeritud ja dramaatiline, taustaks kosmoseajastu elektroonika.

Minu jaoks on tegemist Goldfrappi seni parima plaadiga. «Felt Mountain» oli ilus, aga siin on lisandunud mingi küpsuse ilu, pehmus ja tarkus.

Hinne: ****