Tugevama õiguse kummardamine pärsib arengut

Naiste ja meeste keskmine eeldatav eluiga Euroopa riikides. Foto: Postimees.ee

Aastatel 1995–2005 Eesti koht inimarengu indeksi järgi moodustatud riikide pingereas tõusis, viimasel kahel aastal on see aga langenud ning taandunud praeguseks 44. kohale. Mis takistab Eesti positsiooni tõusu näiteks meist pingereas oluliselt edukamate postkommunistlike riikide Sloveenia (27. koht) või Tšehhi Vabariigi (32. koht) tasemeni?

Kuna inimarengu indeks koosneb kolmest komponendist, siis tuleb küsimusele vastamisel vaadata osaindekseid. Kõige paremad on nendes Eesti haridusnäitajad – nende alusel asume maailma riikide pingereas 20. kohal. Samas, kuna haridusnäitajad muutuvad aeglaselt, siis ei mõjuta need lühiajalisi muutusi edetabelis kuigivõrd.

Inimarengu aruandes analüüsitakse haridusprobleeme mitte ainult kirjaoskuse taseme ja kooliskäimise võimaluste kaudu, vaid ka laiemalt. Siin võib välja tuua, et kuigi Eesti kulutused haridusele jäävad kõrge inimarenguga riikide keskmisele tasemele (5,3% sisemajanduse koguproduktist), on kulutused teadus- ja arendustegevusele meil väga väikesed, moodustades vaid natuke üle 1% sisemajanduse koguproduktist. See on pea kaks korda vähem kui meist edukamates Sloveenias ja Tšehhi Vabariigis, rääkimata Lääne-Euroopa riikidest (näiteks Rootsis 3,7%).

Sisemajanduse koguprodukti osaindeksi alusel asub Eesti riikide järjestuses 43. kohal. Eesti tõus globaalse inimarengu indeksi edetabelis viimase kümnekonna aasta jooksul põhinebki sisemajanduse kogutoodangu kiirel kasvul. Eurostati andmetel on see olnud aastatel 1995–2005 Euroopa Liidu uute liikmesriikide hulgas just meil kõige suurem.

Eurostati ja Euroopa Komisjoni regionaalarengu peadirektoraadi arvutuste järgi jõuab Eesti sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta võrreldavates hindades Euroopa Liidu keskmisele tasemele aastal 2019. Samadel andmetel jõuab näiteks Tšehhi Vabariik sellele tasemele aastal 2012 ning Sloveenia juba aastal 2009.

Keskmise oodatava eluea osaindeksi alusel on Eesti riikide pingereas 78. kohal. Selle näitaja poolest oleme koos Valgevene ja Venemaaga kõrge inimarengu indeksiga riikide rühmas kolmel viimasel kohal.

Võrreldes teiste riikidega paistab Eesti silma eelkõige sellega, et eri sotsiaalsete gruppide oodatav eluiga varieerub eriti suurtes piirides. Kuigi meeste oodatav eluiga on naiste omast lühem kõigis Euroopa Liidu riikides, on Eestis see erinevus üks suurimaid, kuni 10,9 aastat.

Eesti inimeste eluea erinevused on ebanormaalselt suured mitte ainult sooliselt, vaid ka hariduselises ja rahvuslikus vaates. Viimase rahvaloenduse andmete analüüs näitab, et 25-aastaste kõrgharidusega meeste oodatav eluiga on samavanuste algharidusega meeste omast 13,1 aastat pikem, naistel on analoogne erinevus 8,6 aastat.

Riikliku suremuse andmebaasi ning kahe viimase rahvaloenduse andmete võrdlus näitab, et 1989–2000 suurenes eestlaste ja venelaste oodatava eluea erinevus meeste puhul 0,4 aastalt 6,1 aastale ning naiste puhul 0,6 aastalt 3,5 aastale.

Seega on Eesti tõus inimarengu pingereas meist edukamate uute ELi riikide tasemele ennekõike kinni teatud sotsiaalsete rühmade väga lühikeses elueas. Kuna kirjeldatud erinevused on tekkinud just viimaste aastakümnete jooksul, siis võib neid seostada eelkõige üleminekuperioodi sotsiaalsete probleemidega. Mitmed analüüsid kinnitavad, et näiteks eestivenelaste suur osakaal riskirühmade seas ei ole seotud nende rahvusliku eripäraga, vaid sotsiaalse positsiooniga Eesti ühiskonnas.

Kirjeldatud eluea erinevused on vaid üks kild suuremast Eesti ühiskonna pildist, millesse on lühikese ajaga tekkinud ülisuured sotsiaalsed lõhed. Seda näitab ka majandusliku ebavõrdsuse näitaja Gini koefitsient, mis on Eestis jätkuvalt tunduvalt lähemal Venemaa omale kui meist edukamate Sloveenia või Tšehhi Vabariigi omadele. Nii debatt riigikogu palkade üle kui ka mitmed sotsiaalse õigluse tajumise uuringud kinnitavad inimeste eitavat suhtumist ülemäärasesse ebavõrdsusse.

Üldine järeldus on, et Eesti inimarengu indeksi tõus edukamate postkommunistlike riikide tasemele on kinni meie üliliberaalses arengumudelis, mis suurendab inimeste ebavõrdsust nii soolises, rahvuslikus, regionaalses plaanis kui ka paljudes teistes sotsiaalsetes suhetes. 1990. aastatel õigustas sellist mudelit inimestes motivatsiooni loomise ja kiire arenguhüppe vajadus, praeguses olukorras aga toimib see selgelt Eesti pikaajaliste huvide vastu.

Jäigad sotsiaalsed hierarhiad ja sellest tulenev tugevama õiguse mentaliteet takistavad kehvemal positsioonil inimeste potentsiaali ärakasutamist, nad muutuvad ühiskonna jaoks ressursist probleemiks, mille lahendamine hakkab nõudma üha rohkem lisavahendeid. Tugevama õiguse põhimõttest lähtuvad hoiakud on kandunud väga paljudesse ühiskonnaelu valdkondadesse alates rahvuspoliitikast ja lõpetades liikluskultuuriga.

Sellise hoiakuid taastootva üliliberaalse arengumudeli jätkuv domineerimine olukorras, kus see on ühiskonna pikaajaliste huvide seisukohalt selgelt kahjulik, näitab parteiliste huvide domineerimist ühiskonnas.