Tanel Veenre – urbanist ürgajast

FOTO: Postimees.ee

Anu Aaremäe intervjueeris Eesti tuntuimat ehtekunstnikku, kes paneb nipsasjakesi kokku igatsuslike meeleolude kildudest.

Mõni teab Tanelit Muusa peatoimetajana, mõni mitmekordse SuperNova laureaadina, mõni on Taneli kui fotograafiga kokku puutunud. Hariduselt on ta ehtekunstnik. Kui sõnadest enam ei piisa, siis tuleb neile kuju anda, sõnad materialiseerida...

 Millises suunas ehtekunst ja su enda asjad liikunud on? Sisulise poole pealt... esmapilgul äratavad tähelepanu materjalid: puu, mis näeb välja nagu kivi, akrüülvaigus orhideeõied, viiulinupud jm. No ja avamisel oli põhiküsimus, mis materjal on Bach? (J. S. Bachi vinüülplaat on õige vastus.)

Kuna inimene usaldab eelkõige sõnu ja on harjunud töö vaatamist alustama sildilugemisest, siis juhtub enamasti just see, et tähtsustatakse materjale üle. Matrjalide demokratiseerumisprotsess on toimunud kõigil kunstialadel, murrangulisemalt 60ndatest alates. See on tegelikult läbitud etapp, praegu loeb sisu.

Minu idee on segada loodud loodust tsivilisatsiooni ja kultuuri jälgedega, mille tulemusena peaks moodustuma kvintessents nüüdsest linnaloomusest.

See on minu kui linnalapse ideaalmaailm. Olen püüdnud tarrendatud ja kontsentreeritud kujul luua maailma, mille järele ise igatsen. Selles maailmas on siit-sealt kokku korjatud erinevaid meeleolukilde: mõni neist on leitud, mõni murtud, mõni kulunud, mõni tapvalt ilus...

Ma püüan meie praegust allakäigukultuuri näha tulevikkuvaatavas valguses. Sellise asjade käiguga leppimine annab võimaluse allakäigule väärikalt vastu minna. Miks mitte minna loojangule vastu, lilleõis nööpaugus? Ja nende lilleõitega nööpaugus ma tegelengi.

Kui minna materjalidelt töö tunnetuslikule küljele, siis olen sarnaseid mõttekujundeid tabanud Peeter Lauritsa fotodes või Laurentsiuse maalides.

Kuidas su lilleõied nööpaugu tarvis valmivad ehk näituseprojektid tekivad?

Tõsise loomekriisiga pole ma kohtunud. Võib-olla see on tööka Sõnni pragmaatilisus, ma ei tea. Aga kaldun arvama, et suured loomingulised kriisid on sageli kinni mõttelaiskuses.

Ma ei ole projektipõhine looja ja usun, et tervikkontseptsioon võib seetõttu mõnikord kannatada. Eelistan kulgeda, areneda loomulikke teid pidi. Ning minu loomulik olukord on pigem nokitsemine töölaua taga kui näitusesaal. Lihtsustatult võiks öelda, et ma näitan pärast eelmist näitust valminud töid, mille tegemisel ei ole ma kordagi mõelnud, kuidas nad võiks näitusel näida. Nõnda kasvab iga mu järgmine näitus eelmisest välja võimalikult orgaaniliselt. Piltlikult: mingil hetkel olen lihtsalt sunnitud tuba koristades asjad kokku lükkama, viskama pahna minema ja nokkima väärtuslikumad killud välja... mu näitused tekivadki nii.

Paraku meie kunstimaailm sunnib asju projektipõhiselt tegema. Ma tõepoolest ei tea praegu, mida ma pooleteist aasta pärast tahan ja millele mõtlen, millises suunas ma olen kasvanud ja ei saa tegelikult vastutust võtta ka selle eest, et mind täpselt sel hetkel, kui näitus on plaanitud, tohutu eraeluline kriis ei taba.

 Sind ja su lähimaid kolleege/sõpru nimetatakse Kadri Mälgu koolkonnaks. Kuidas suhtud?

See on fakt, mida ei saa eitada. Ja mu isiklik arusaam elu kulgemisest pole sellega mingil moel vastuolus. Meie vahel valitseb tugev loominguline usaldus. Tegelikult on hea teada ja tunda, et sa pole juhuslikult või ainult oma suure ego tõttu siin. Sama inimlik usaldus seob ka kultuurilooga... selline süsteem on toimunud juba ammustel aegadel nii teadjameeste kui kunstnike puhul. Asjapühendatu valis välja selle, kelles nägi potentsiaali ja andis talle oskused edasi. Asjad ei saa sündida tühja koha pealt – jalgratta leiutajale on pärandatud pedaalide, kodarate ja kettide ehitamise saladused.

Kuhu sa end paigutad skaalal tarbekunst – elitaarkunst? Praeguste päevasündmuste taustal (lõputud vaidlused intelligents versus pööbel) näib see küsimus eriti suure vindiga olevat.

Alustame lõpust. Kas intelligents versus pööbel või hoopis intelligents versus võim? Viimase variandi puhul pakuksin, et riigikogu juurde oleks vaja tarkade kogu – eelkõige eetika ja esteetika valdkoda kuuluvates küsimustes. See võiks minu nägemuses olla eri kultuurialade tunnustatud autoriteetidest koosnev kolleegium ning nende võim peaks olema reaalne ja täidesaatev. See võib kõlada 21. sajandil väga naiivselt... aga tundub, et sellisest võimuaparaadist, nagu meid praegu valitseb, ei saa enam palju hullemaid variante olla. Pööbli hääl on alati kõva, demagoogidest mõjutatav ja ametnike armee pole paljudes küsimustes just kõige pädevam.

Jah, ehetekunst ongi paradoks. Tegelikult on kogu nüüdisaegne tarbekunst raskeltseletatavas seisus. Ühtpidi tahaks tohutult olla vabakunst, teisalt on ehtekunst ajalooliselt inimese külge seotud. Minu meelest võiks mingit osa ehtekunstist võrrelda kõrgmoega, mis võibki olla vaid catwalk’il kantav, kuid pariamatel juhtudel ka elus. Erilistel hetkedel. Keegi ei lähe ju kõrgmoes metsa marjule.

Siiski kriibib mu hinge tihti teadmine, et nüüdisaegne ehe kipub unustama keha kohalolu ja jääb balasnsseerima ebamäärasusse: ehte ja miniskulptuuri piirimaile, olemata tegelikult see ega teine. Miniskulptuur, millele on lihtsalt nõel taha pandud.

Ma olen ka ise ses patus süüdi – lähen asja sisse nii ära ning nõela tahapanek on lõpuks vaid vormistamise küsimus. Teen asju iseeneste pärast. Kuid üha enam üritan inimest mitte silmist lasta. Fototaustad mu viimasel näitusel andsid märku inimese kohalolust, ürgse inimlikkuse kohalolust. Ehtimises üldse on minu jaoks palju ürgset, baaskihistuse ja seksuaalsusega seotud aspekte.

Nojah, näibki nii, et jutu lõpuks jõuame tagasi sinna, kust see algas. Usun, et urbaniseerunud inimene pole ürgseid tunge sugugi kaotanud, aga tsivilisatsiooni lakikiht nende peal on järjest paksenenud. Ma üritangi ühelt poolt neid lakikihte purustada ja teisalt loomu(a)likke tunge üle lakkida. Need ürgsed tungid avalduvad tänapäeval eelkõige ebainimlikuks peetavates olukordades: massikogunemistel, rütmipõhistel tantsupidudel, vägivalla- või seksuaalaktides...

 ...või Tanel Veenre näitusel...

Tanel Veenre

Näitus «Kui sõnadest enam ei piisa»

Hop galeriis kuni 18.03

Tagasi üles