Veerenni ja Magasini tänava vaheline ala on üks vähem uuritud piirkondi Tallinnas. See aga ei tähenda, et tegemist oleks vähem huvitava piirkonnaga. Veerenni asumi põhjapiiril asuv Liivalaia tänav oli pikka aega Tallinna linnakehandi lõunapoolseks piiriks, sellest põhja poole jäi kompaktsema, lõuna poole aga hajutatud hoonestusega ala.
Vanimaks rajatiseks selles kandis on 14. sajandil ehitatud 4 km pikkune joogiveekanal Ülemiste järvest Harju väravani. Praegune Veerenni tänava nimetuski tuleneb kanalist, mis hiljem võlviti. Vanade fotode järgi otsustades asus veerenn tänava keskjoonel.
Pleekmäe eeslinn
Veerenni ja Juhkentali linnaosa piirimail, Tiigiveski ümbruses asus juba keskajal Pleekmäe nime kandnud eeslinn. Arvatavasti tulenes asustuse nimi kohalikest kangrutest, kes pleegitasid ümbruskonna vainudel lõuendikangaid.
Uute hoonete rajamisel Liivalaia tänavast lõuna poole on avastatud rohkesti inimluid. Võimalik, et seal asus varem kalmistu. Kindlasti pole juhuslik seegi, et samasse kanti koondusid ka mitmed kesklinnast suundunud tänavad. Praegugi näeme linnaplaanilt, kuidas Kaupmehe tänav suundub diagonaalis Kentmanni poole.
1786. aastal rajati Ravi tänava piirkonda Priihospidal. Hiljem asus samal kohal Tallinna Keskhaigla ja praegu Ida-Tallinna Keskhaigla. Hospidali tänava nime mainitakse esimest korda 1881. aastal saksakeelse Hospitalstraße kujul.
Selle piirkonna tänavaid mainitakse kirjalikes allikates alates 1885. aastast. Praegune Ravi tänav kandis algselt Veike-Liiva ning Magasini tänav Magasiini tänava nime. Uus-Tatari tänavat nimetati Veike-Tatarski tänavaks.
Haruldane kooslus
Kui mitte arvestada endist Priihospidali ala, siis selle piirkonna vanemad kinnistud paiknesid Liivalaia, Tatari, Ravi ja endise Kesk-Liiva tänavate vahelisel alal. Suurem osa hoonetest hävis 9. märtsil 1944. aastal Tallinna pommitamise ajal. Sõjast jäi puutumata Uus-Tatari tänava puithoonestus. Uusehitiste rajamisega on see haruldane kooslus praeguseks peaaegu kadunud.
Veel 1930. aastate lõpus oli selles kandis alles mitmeid vanemaid maju. Vanimate seas olid 18. sajandi lõpul ehitatud ühekorruselised puitmajad Ravi 10 /Magasini 2 krundil. Ümbruskonnas oli mitmeid väiketööstusi ja kauplusi. Näiteks Magasini 4 asus pagaritöökoda, Magasini 1 alumisel korrusel juuksuritöökoda. Üks toidupood oli Magasini 10 ning teine Magasini 1 keldrikorrusel.
Liiva (praegu Ravi) ja Magasini tänava nurgal asuva kinnistu, mis kandis numbrit 1213 A ning mille postiaadressiks oli Ravi 10 /Magasini 2, ostis 1898. aastal Jüri Veisserik. Nende pere tuli Tallinna 1874. aastal ja elas algul Vladimiri (praegu Jakobsoni) tänaval.
Palusalu elukoht
Isa suri varakult ning 16-aastane poeg Jüri pidi peret ülal pidama. Magasini tänavale asudes oli ta 25-aastane ning suutis juba 1898. aastal ehitada Magasini ja Ravi nurgale kahekorruselise elumaja. 1908. aastal valmis teine ning 1912. aastal kolmas kahekorruseline puitmaja. 1900. aastal omandas ca 750 m² Jüri Veisseriku krundist tema vend Juhan, kes ehitas sinna 1909. aastal kahekorruselise puitmaja.
Ravi 10 /Magasini 2 kinnistu kõik elumajad ja abihooned olid värvitud beeiks. Majade juurde ja aeda suundusid korralikult kujundatud jalgrajad. Nagu teisteski Tallinna puitasumites, oli ka sellel kinnistul aia ja hoovi vahel madal ning hõredate pulkadega piirdeaed väikse jalgväravaga.
Kinnistu edelapoolses nurgas asus üle 300 m² suurune aed, kus kasvas viljapuid ning aiamajakese ümbruses mitmeid ilupõõsaid.
Juhan Veisseriku krundi viljapuuaed moodustas ligi poole kinnistu pindalast. Mõlemaid kinnistuid ümbritses tänava poolel 2,1 meetri kõrgune piirdeaed, mis mujal oli paarkümmend cm kõrgem.
Magasini 2a elumaja kõrval asus 2,5 meetri kõrgune ning 4,25 meetri laiune värav. Samalaadne värav asus ka Ravi 10 /Magasini 2 krundil. Üle kahe meetri laiused kõnniteed olid paekiviplaatidest.
Politsei kontrollis iga päev kõnnitee ja sõidutee seisukorda. Mõeldamatu oli olukord, kus öösel maha sadanud lumi oleks hommikuks koristamata jäänud.
Ravi 10 /Magasini 2 on seotud ka kultuurilooliste sündmuste kaudu. Magasini tänavaäärses majas elas 1930. aastatel raskejõustiklane Kristjan Palusalu. Kui ta pärast Berliini olümpiamänge võidukalt koju jõudis, ehtis majarahvas tema ukse suurte tammepuulehtedest pärjaga ning võttis ka koduõuel suure pidulikkusega vastu.
1995. aastal ilmus Jüri Veisseriku poja Arturi mälestusteraamat «Ma armastasin Eestit», kus ta kirjeldab tõetruult Nõukogude repressiivorganite küüsi sattunute käekäiku. Raamatus kirjeldab Veisserik, kes oli hinnatud spetsialist Tallinna ühistranspordi rajamisel, ka oma kodu ja selle ümbruse miljööd ning muutusi.
Artur Veisseriku õde Selma oli silmapaistev pediaater. Ta lõpetas Tartu Ülikooli 1931. aastal cum laude ning asus seejärel tööle Tallinna Keskhaigla naisteosakonda, mille koosseisu kuulus ka mitu laste palatit. Lastearstina töötas ta kuni 1959. aastani.
Arturi poeg Jaak Veisserik sai NSV Liidu meistrivõistlustel sõudmises kahel korral kolmanda koha.
Arturi tütar Tiina Veisserik oli pikka aega tegev nii ajaloolasena kui ka arhitektina muinsuskaitse alal. Hiljem on ta tegelenud ikoonimaalimisega.