Kummast käest: tavameditsiin või varesele valu?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: MARINA PUSKAR

Mu mees usub, et kui tõbi on kallal, siis tuleb minna arsti juurde.

Mina usun, et enamasti on parim ravim aeg. Ootad natuke ja läheb paremaks. Ootad veel natuke ja läheb üle.

Teineteise tõbede puhul me ei sekku. Külmetuse korral nosib mees köharohtu ja nohutablette, mina maiustan meega ja tervis tuleb. Mõlemal.

Küll aga tekib pinge, kui meie parimad arusaamad kilinal ristuvad lapse tervise kohal.

«Mine lapsega arsti juurde!» nõuab mees, kui meie tütar Krata öösel neljandat korda ärkab, nutta kriunudes. «Ma arvan, et ta ärkab sellepärast, et nohu ja köha ei lase tal korralikult hingata.»

«Mida arst siin teha saab?» porisen vastu, unine ja pahur. «Nohu ja köha... Kui laps ärkaks niimoodi mitu ööd järjest, siis oleks küll põhjust minna. Aga üks öö...»

Oeh, mul on kõrini mehe mine-arstile-jutust!

Nagu ilmselt temalgi minu stampvastusest «ma ei näe põhjust».

Õnneks ei hakka mees keset ööd sel kulunud teemal vaidlema ja me kustume unne.

Teisel ööl ärkab Krata nutta kriunudes ühe korra. Kolmandal magab rahulikult hommikuni. Neelan alla keelel kibeleva kiusatuse poetada mehele: «Ma ju ütlesin!»

Muidugi, kui ma n ä e n mõjuvat põhjust, olen ka kõpsti! arsti ukse taga. Nagu siis, kui lapse põletikus silmadest nõrgus kollakat rähma. Üleüldse, ilma tavameditsiini abita poleks Krata ju sündinudki ega saaks praegu nii armsalt vannis lullitada... oot-oot, mis punnid tal seljal on? Terasemalt uurides märkan, et üleöö välja löönud pisikesed punakad villid kobarduvad lisaks seljale ka ühel küljel... ja kõhul... Selge pilt!

Samasuguseid ville nägin Krata rinnal ka umbes aasta eest ning jooksin perearstile. Kes saatis lapse edasi nahaarstile. Molluskid, sildistas nahaarst ning soovitas krüoteraapiat ehk siis külmutamist vedela lämmastikuga.

Krata käis krüoteraapias korra, käis teisegi, aga abi ei miskit. No kaua võib! Kraapisin küüntega villid katki ja otsisin välja «99 tõve rohu». Niimoodi Kaanivana seda nimetas, kui kallas helde käega kolmeliitrisest purgist, kus kopranõre ja taruvaiguga tembitud piirituses tõmbasid eri ravimtaimed. Ehk aitab? Tupsutasin sellega last mitu korda päevas ja molluskid kadusid.

Seekord jätan arstide-etapi vahele ja ründan molluskeid kohe Kaanivana rohuga. Kui pudelike saab tühjaks, jätkan saialilletinktuuriga. Kui seegi otsas, ostan salitsüülpiiritust. Tupsutamise kõrvale loen ikka «varesele valu, harakale haigus, meie laps saab punnikestest lahti» – ja korras.

Laps terve.

Ma ju ütlesin...

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles