Reissöör Andres Maimik kõneleb saksa ja vene filmifestivalide eripäradest ehk toidutalongidest, Eve Kivist ja tehhovlikest rindadest.
Festivaliturist Maimik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Filmifestivaliturism kui turismi alaanr on mööda maailma ringi kütmine ja võõrustajate kulul neljatärnihotellides muna ja peekoni vohmimine, nendib Maimik. «Kui satud noorele festivalile, mis peab end tõestama, ümmardatakse osavõtjaid võimalikult hästi, et hüva sõna kanduks,» räägib mees. «Festivalide vahel on lausa konkurents kes pakub kõige paremat paketti, kes meelitab kohale kõvemad kalad.»
Saksamaa filmifestivalid on Maimiku meelest korralikult üleorganiseeritud. «Lennujaamas on vastas eskortautod, mida juhivad võitud pea ja gigolovuntsidega mehed. Masin on saksa autotööstuse uhkus BMW, Mercedes või Audi. Kõige tüütum on vestluspaneelidel osalemine. Mulle meeldib niisama paarutada, mitte ajada professionaalset asja, kaapida kintsu ja pidada small talki. Aga kell üheksa hommikul aetakse kuursaali, pistetakse presiidiumilaua taha halvasti ventileeritud ruumi, mis on pungil filmikriitikuid ja intellektuaale, kes targutavad saksaliku põhjalikkuse ja raskepärasusega kinokunsti arengusuundadest. Ajusurm!»
Nabalauluga pinged maha
«Festivalil vaadatakse kõiki läbi rahvuslike stereotüüpide prisma, sildistatakse. Meie oleme saanud külge easygoing tüüpide maine, kel on viinapudelid taskus ja kes teevad alatasa midagi ebakonventsionaalset. Ükskord varastasime ära võidufilmi auhinnatrofee, sest meile käis närvidele, et üks humanistlikust paatosest nõretav film sai kõik auhinnad endale. Sellest tekkis väike paanika, mille tulemusel üks organiseerijaist meile isegi tere ei öelnud.»
Edasi meenutab Maimik, kuidas kohtus Potsdamis ühe juudi poisiga Iisraelist, kes armastas tõsimeelseid sakslasi provotseerida juudi anekdootidega: «Kuule, kas sa seda anekdooti tead, et mitu juuti mahub ühte Mercedesesse?» «Sakslane aimab halba, aga ütleb, et ei tea,» meenutab Maimik. «Juut teatab: «Viis miljonit ja neli. Kaks eesistmel, kaks tagaistmel ja ülejäänud tuhatoosis». «Poliitkorrektsetel sakslastel hakkab seepeale koledasti kiire.»
«Tavaliselt võtab meie ja sakslaste vahel pinged maha nabalaul,» jätkab reissöör. «Tõmbame nabad paljaks, haarame neist kinni ja laulame mõne Elvis Presley ballaadi. Esitame leivanumbrit ka siis, kui on vaja tutvustada oma riiki ja kinotööstust.
Wiesbadeni festivalil mõtlesime, et karmavõlg läheb liiga suureks ja otsustasime karistuseks vaadata viis tundi kestvat Tarkovski «Andrei Rubljovi», must-valget mõtisklust ikoonimaalija spirituaalsetest kannatustest. Rääkisime sellest eesti kinotudengite bossile Jüri Sillartile, kes ütles, et Reinimaa kevadet raisata Tarkovski peale on ju kuritegu iseenese vastu. Oli kevad, magnooliad õitsesid, Lorelei laulis ja Reini kuld voolas ojadena.»
Tossikesed Põhjalast
Saksa festivalidele vastukaaluks käis Maimik eelmisel aastal Kaliningradi oblastis Svetlogorskis väikesel Balti mere filmide festivalil. «Ossakurat, kus seal oli bütsantslikku luksust! Kui sakslastel on söögitalongid, siis Svetlogorskis olid lauad homaaridest, kalmaaridest ja kaaviarist lookas. Tooste tõsteti ööpäevaringselt, mis pani isegi eestlase põhjatu taluvusvõime proovile. Venelased on ülevoolavad, aga kurdavad, miks meie nii jahedad oleme. Miks me nendega ei laula ega nuta. Saksamaal kehastame Ida-Euroopa metsikust, aga Venemaal oleme tossikesed Põhjalast. Nagu soomlased.
Loomulikult oli kohal Eve Kivi, kes esindas Eesti kino kuulsusrikast traditsiooni. Ta oli ürii liige ja seetõttu kestvas ärevusseisundis, pidevalt kümbles pärlivannis, ja vahetas iga paari tunni tagant tualetti. Kunagi ei istunud autosse, kui talle polnud ust avatud ning lasi kohalikel parmudel enese kätt suudelda. Hämmastavalt lahe isiksus, vana kooli nõukogude glämm.
Kohtusime ka kahe massiivse keskealise daamiga, kel olid tohutud soengud ja tehhovlikud rinnad. «Meie lauda, poisid!» käsutasid nad meid. Selgus, et üks oli Vene filmiarhiivi direktriss, kelle käest üritavad endised liidumaad oma rahvusliku filmikunsti pärandi koopiad kätte saada. «Need on meie omad. Ainult meie teame, kuidas neid hoida. Mitte kellelegi ei anna, mitte kunagi. Ärge isegi unistage, mehed. Aga nüüd kõik koos paljalt ujuma!»»