Kultuurianalüütik Colin Mercer: säilitage vabameelne suhtumine!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kultuur ja raha kohtuvad kõikjal, üks tüüpilisi kohti on näiteks ka ülerahvastatud klubikontserdid, kus möllavad kired.
Kultuur ja raha kohtuvad kõikjal, üks tüüpilisi kohti on näiteks ka ülerahvastatud klubikontserdid, kus möllavad kired. Foto: Raigo Pajula

Kultuuri ja majanduse suhted kütavad Eestis ikka ja jälle kirgi, olgu väitluste ajendiks siis kultuuriürituste käibemaks või loovisikute elutingimused. Berk Vaher vestleb sel teemal inglase Colin Merceriga.

On omajagu neid kultuuritegijaid, kellele loomemajandus ehk kultuuriline ettevõtlus seostub vaimse prostitutsiooniga; teised jällegi möönavad, et loomemajandus on vaid uus moetermin enese leidliku äraelatamise jaoks, millega nad nagunii on kogu aeg pidanud hakkama saama.

Nii või teisiti – väitlused vaimu ja raha suhete üle kõnetavad ka neid, kes end otseselt kultuuriinimesteks ei pea ning eri valdkondade esindajad jõuavad aruteludes tihti mitmete äratundmisteni, mida ei saavutataks (näiliselt) probleemideta eraldi eksisteerides.

27.–28. märtsil Tartus toimuv loomemajanduskonverents ongi ennekõike erinevate hoiakute kohtumisruum ning asjahuvilistele võimalus arutada teemat nii mõnegi tippnimega maailma kultuuripoliitika analüütikute hulgast. Üks peaesinejaid ongi Colin Mercer – briti esimene kultuuripoliitika professor, kes on aidanud koostada loomemajanduse ja kultuurikorralduse strateegiaid ligi neljakümnes maailma linnas – Brisbane’ist Guadalajarani ja Amsterdamist Salvador de Bahiani. Praegu nõustab ta Cordobat, Bergenit ja ka Tartut.

Esitasin konverentsi eel Colin Mercerile mõned küsimused, mis ühes ta vastustega loodetavasti innustavad avalikku keskustelu loomemajandusest Eestis.

Eesti kultuurisektoris tundub suhtumist loomemajandusse tugevalt mõjutavat selle edendajate keelekasutus. Loomeinimesed võivad küll põhimõtteliselt nõustuda sellealaste tegevustega, kuid nad on vastu ärikeele jõulisele sissetungile kultuuri. Kas seda on tunda ka teistes paikades, kus olete töötanud, ja kuidas sellest «keeletakistusest» mööda pääseda?

See kontseptuaalne ja poliitiline probleem on eriomane mandri-Euroopale, kuid mitte enam Ühendkuningriigile, Australaasiale või paljudele maadele Aasias ja Ladina-Ameerikas, mis pole nii tihedalt seotud Euroopa esteetilise traditsiooniga, milles «kunst» ja «majandus» on selgelt lahus.

Selles kontekstis on «loomemajandus» kujunenud poliitiliselt väga oluliseks teemaks, eriti uue digitaalse meedia osas, kuna too keskendub «tähenduse loomisele ja kasutamisele» – mis minu arvates on alati olnud kunsti mõte, olgu kunst siis kiriku või aristokraatliku eestkoste all, avalikult rahastatav või kaubanduslikest nõuetest lähtuv.

Teiseks pingeväljaks on üleinstitutsionaliseerumine, mis tundub ohustavat kultuuriorganisatsiooni, keda kohalik või riiklik võim kehutab eurofondidest raha juurde taotlema. Mitmed üsna edukad loovettevõtted Eestis toimivad pigem nagu filmist «24 Hour Party Peopl» tuntud plaadifirma Factory Records – vabameelse juhtimise ja paberimajandusega, kuid heade tulemustega. Milline on teie suhtumine – kas säärast vabameelsust tuleks säilitada seal, kus see toimib, või peaks see eduka kultuuriorganisatsiooni jaoks olema vaid mööduv etapp?

Vabameelsus on minu arvates loovsektori (ja paljude teiste) keskne väärtus. On vaja alal hoida taolist improvisatiivset ja loomingulist lähenemist.

Üsna hiljuti tuli 85% kogu Ühendkuningriigi kultuuritoetustest ja 84% Soome kultuuritoetustest Euroopa Liidu struktuurifondidest linna või regiooni elavdamiseks. Need ja teised Euroopa Liidu maad kaotavad neid toetusi peagi väiksema sisemajanduse koguproduktiga riikide kasuks, nii et Eesti peaks võimalust kindlasti täiel määral ära kasutama! Kultuuriorganisatsioon muutub liialt institutsionaliseerituks ainult siis, kui ta ise selleks pürgib. See sõltub asutusest endast.

Te panete suurt rõhku erilisele kohalikule identiteedile ja «brändingule» linna või riigi ülemaailmse atraktiivsuse suurendamisel; neid peavad oma püüdlustes oluliseks ka Eesti linnad ja regioonid ning samuti Eesti kui riik. Samas on mõned tippanalüütikud (nt Dragan Klaic) sellist lähenemist teravalt kritiseerinud, väites, et see piirab kunstniku sõltumatust ja ideoloogiavastast loomevabadust. Kuidas leida ja hoida kultuurilise paljususe optimaalset tasakaalu ühisidentiteedi hägususe ja liigse ühtlustamise vahel?

Dragan on mu sõber, kelle tööd ma väga austan. Kuid tuleb selgelt eristada kunstniku sõltumatuse ja kriitikavõimelisuse eetilisi nõudmisi (millega Dragan tegeleb) ning neid poliitilisi nõudmisi, mida esitatakse kohaliku, regionaalse ja riikliku võimu rahastusorganitele tingimuste ja keskkonna osas, mille abil luua ja säilitada rikkalikku kultuurilist ökosüsteemi. Need on erinevad teemad, ehkki omavahel seotud.

Mullegi on sõna «bränding» vastumeelne, kuid tegevusena on see elulise tähtsusega. Seeläbi tutvume erinevate meediumide ja kogemuste kaudu paigaga ja saame aimu selle tekstuurist. Kui täna öelda brittidele «Tallinn», siis tähendab see neile poissmeeste pidusid, mida võimaldavad odavad lennud ja odav alkohol.

Tallinn on selles rollis Praha välja vahetanud (ja Praha on sellest õnneks taastunud!). Sellest on väga kahju, sest Tallinn on kaunis linn (nagu ka Tartu) – ja keegi ei tea, et Tallinna vanalinn kuulub maailma kultuuripärandisse.

Teie kirjatöödes esineb sageli mõiste «kultuuriökoloogia». Mis kohustusi seab kultuuriökoloogia kogukonna liikmetele (näiteks «maksumaksjale», kes ei tunne erilist vajadust kultuuri toetada)?

Ainus kohustus on mõistmine, et kultuuriökoloogia või ökosüsteem on olemas. Et on dünaamiline suhe avalikult rahastatava kultuuri ning laiemas mõttes loovmajanduse vahel. Kui see on selgeks tehtud, on ka kergem põhjendada rahastamist ja investeerimisvajadusi avaramas ja strateegilisemas kontekstis, mis hõlmab nii majanduslikke, sotsiaalseid kui ka muid mõjusid.

Kohtasin äsja üht oivalist bluusilauljatari, kes saab toetust Bristoli linnavalitsuse kultuuriosakonnalt, Iaulab Bathi lähedal tausta Peter Gabrielile ja samas õpetab minu pojale suupilli. See on üks näide kultuurilisest ökosüsteemist!

Mis on teie arvates eesti kultuuri tõenäolised eduvaldkonnad ja -tegevused?

Sellele on keerukam vastata, sest nelja külaskäigu järel ei pea ma end ikka veel küllaldaseks eesti kultuuri tundjaks. Kuid mina soovitaksin:

Esiteks: kaardistage oma loomemajanduslikud ettevõtted ning nende majanduslik ja sotsiaalne mõju nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt, nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil.

Teiseks: analüüsige oma tugevusi ja nõrkusi väärtusahelas või «kultuuritsüklis» (loomine, tootmine ja paljundamine, turundus, levi ja tarbimine).

Kolmandaks: määrake kindlaks eelisarendatavad valdkonnad ja kujundage rahvuslik/riiklik strateegiline raamistik, mida erinevate tasandite võimuorganid poliitika kujundamisel järgivad.

«Loomemajanduse võimalused Eestis»

Konverents «Loomemajanduse võimalused Eestis» toimub 27.–28. märtsil Tartus Athena keskuses. Konverents jätkab kultuuriosakonna poolt 2004. aastal alustatud konverentside sarja «Mis on atraktiivne kultuur?» Korraldamist toetavad Tartu linnavalitsus, Põhjamaade Innovatsioonikeskus ja Eesti kultuuriministeerium.

Kuidas on omavahel seotud loomemajanduse arengukavad ja riiklik kultuuripoliitika?

Millised võimalused on loojatel ja kultuurinimestel initsieerida uusi algatusi ja saada oma tegevustele rahalist toetust? Kas loojate ja ettevõtluse vahele saab tekitada kokkupuutepunkte?

Nendel teemadel diskuteerivad konverentsil nii Euroopas tunnustatud loomemajanduse eksperdid kui ka Eestis hästi tuntud loojad ja kultuuriinimesed – Colin Mercer Suurbritanniast, Sylvain Pasqua Euroopa Komisjoni hariduse ja kultuuri peadirektoraadist, Bart Hofstede Hollandi haridus-, kultuuri- ja teadusministeeriumist, Jasper Kraaijeveld Hollandi majandusministeeriumist, Jaakko Maso-nen Tampere linnavalitsusest, Joost Heinsius Amsterdami kultuurikeskusest Kunstenaars & Co, Ragnar Siil Eesti kultuuriministeeriumist, Anu Kivilo Tallinna linnavalitsusest, Tõnu Kaljuste Nargen Operast, Tiiu Sild teaduskeskusest AHHAA ja paljud teised.

Täpsemat infot konverentsi esinejate, teemade, programmi, registreerimise ja hindade kohta saab veebiaadressilt www.tartu.ee/kultuurikonverentsid Registreeruda saab koduleheküljel kuni 23. märtsini.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles