Ajaloodoktor Martti Turtola arvates ei ole ajaloolane kohtunik. Kirjutades, et Konstantin Päts oli 20. sajandi suurimaid kodumaareetureid, ei olegi ta kohtunik, vaid pigem süüdistaja. Kindlasti mitte uurija.
Nõuandeid elevandiluust tornist Eestisse 70 aasta taha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lühike väljavõte doktor Martti Turtola raamatust «Kindral Laidoner ja Eesti Vabariigi langemine 1939-1940» annab stiilist aimu: «President Päts paigutub 20. sajandi suurimate kodumaareeturite ridadesse, soomlase Otto Ville Kuusise ja norraka Vidkun Quislingi kõrvale.»
Raamatu nimitegelane Johan Laidoner on aga kreeklane Efialtes, kes juhtis vaenlase ehk siis Nõukogude väed isamaa tagalasse. Pigem paskvill või süüdistuskokkuvõte kui uurimus.
Teema kui niisugune on ajakohane. Eestis arutletakse siiani, miks iseseisvus 1939. aastal ainsagi püssipauguta käest anti. Paljude eestlaste arvastes käis ka iseseisvuse taastamine valesti, sest sedagi tehti püssipaukudeta. Kuid vaid vähesed oskavad öelda, miks läksid asjad nii, nagu läksid. Turtola oskab.
1939. aastal sõlmis Eesti Nõukogude Liiduga baaside lepingu ja lubas Nõukogude väed riiki. Relv käes, ei kaitstud kodumaad «ainult seetõttu, et seda polnud kavaski! Päts ja Laidoner olid kindlasti hiljemalt jaanuaris 1939, kuid arvatavasti juba 1938. aastal, hakanud arvestama teise välispoliitilise valikuvõimalusega». See on tõlgendus, mitte uurimistulemus.
Eesti juhid Päts ja Laidoner pidasid tõepoolest veel 1939. aasta suvelgi sõnakaid kõnesid Eesti kaitsmisest. Turtola väitel polnud see mitte poliitika, vaid hämamine. Päts olevat olnud kui Kaval-Ants, peaaegu geniaalne riukamees rahvajuttudes.
Turtola ei pööra mingit tähelepanu samal ajal mujalgi Euroopas muutunud poliitilisele olukorrale, mis seadis keerulisse seisu teisedki riigid, mitte ainult Eesti. Taani langetas samasuguse otsuse kui Eesti ja sealsetes oludes osutus otsus õigeks.
Turtola dogmaatiline järeldus on, et Eesti võinuks Soome kombel ja sama edukalt Nõukogude vägedele vastu hakata. Eestit ja Soomet võrdleb Turtola mujalgi ja see peaks eestlasi rõõmustama. «Tublisti enama kui saja tuhande hambuni relvastatud mehe seadmine Eesti piirile oleks läbirääkimistele sootuks teise suuna andnud,» kirjutab Turtola.
Ainult et üldmobilisatsioon jäi ära. Tõsi, relvigi poleks hambuni jätkunud, ehkki Nõukogude Liidu 600 tanki vastu saanuks oma 30 tanki panna küll. Ja abi ei olnud kusagilt loota, sest ka juba tellitud relvad jäid suures osas tulemata.
Põhilised on raamatus aga Eesti hääletu alistumise sügavamad põhjused. Turtola teab neidki: «Päts oli harjunud venelastega äri ajama ja selle eest ka rahalist hüvitistki saama. Eesti rahva arvamus teda ei huvitanud... Sünnilt, aga ka usutunnistuselt ja kultuuritaustalt oli Päts pooleldi venelane.»
Laidoner seevastu oli niivõrd selgrootu, et alistus tibla tahtele, ehkki Turtola soovitanuks tal võim enda kätte haarata. Niisama lihtne see olekski olnud. Aga 1939. aastal polnud Eestis ühtegi Turtolat, isegi vapsid redutasid maapaos või istusid vanglas.
Olen isegi seda meelt, et Eesti juhid pidanuks 1939. aastal olema ettenägelikumad ja osavamad. Nagu ka Chamberlain. Eesti juhtide taktika kukkus läbi. Aga ometi on ka nüüd kui 1939. aastal Euroopas valitsenud olukorrast on viimaks ometi täielik ülevaade raske öelda, mida pidanuks riigijuhid tegema.
Aga Eesti on taas iseseisev ja palju tähtsam kui 1939. aasta sündmused on see, kuidas vabaduseiha nõukogude ajal ellu jäi. Kas Pätsi mõttekäikudes oli siiski mingi iva?
Turtola pürib ajalooliste müütide murdjate ridadesse, on ju müüdimurdmine ajaloouurijate seas moes. Mõned loovad koguni ise müüdi, mida seejärel lammutama asuvad. Uurimustulemused veavad rappa, aga müüginumbrid kasvavad. Turtola tagus sama rauda juba Pätsi raamatus, mida Eestis palju, aga Soomes vähe müüdi. See oli põhjus uus kuul rauda lükata.
Uues raamatus on süüdistusmaterjali kaugemalt kokku kantud, kuid peamine allikas on sama, Eesti ajaloolane Magnus Ilmjärv. Tagantjärele tarkuse imalat lehka õhkub igast leheküljest.
Kõige eelarvamusliku hulgas on raamatus ka palju huvitavat ja olulist. Üks selline seik on Hella Wuolijoe innukad katsed meelitada Eesti opositsioonijuht Tõnisson venelastega Soomes läbirääkimistelaua taha istuma.
Aga siinkohal ilmneb ka see, et Tõnisson oli suhtumises Nõukogude Liitu ühel meelel Pätsi ja tema mõttekaaslastega. Nii et ehk ei olnudki Päts rahvast nii võõrdunud, kui Turtola väidab.
Laidoneri elulugu see raamat ei ole, kuid ehk ongi seda võimatu kirjutada. Ei saanud ju Laidoner möödanikku meenutada sugugi rohkem kui Päts. Nad ei saanud end kaitsta juba eluajal, ammugi siis pärast surma.