Tallinnas olid 20. sajandi alguseks toimunud suured muutused. Pärast eestlaste võitu linnavolikogus hakati järjest suuremat tähelepanu pöörama eeslinnade heakorrale, moodustati rohkesti uusi elujõulisi seltse. Inimesed nägid tunneli lõpus valgust, oma elutingimusi suutsid parandada ka paljud eeslinnade elanikud.
Ent kuigi näiteks Õle 8 asunud kahetoalise korteri eest tuli maksta üüri 67 rubla kuus ja ühetoalise säärvandiga korteri eest 5 rubla, käis seegi summa paljulapselistele peredele sageli üle jõu.
Et ots otsaga kokku tulla, pidid nad võtma niigi väikesesse korterisse kaasüürilisi, kes maksid ööbimiskoha eest 2 rubla kuus. Kui üürnik leidis kolm kaasüürnikku, võis ta iga kuu saada veel 1 rubla vaheltkasu.
Tulised lahingud
Tänapäeval on raske ette kujutada, et kaasüürniku magamiskoht võis olla näiteks köögis laua all. Pelgulinna kasina sissetulekuga üürnikud kolisid sageli, tavaliselt siiski oma linnaosa piires.
Majade ehitamine ja üürimine oli tulus ning võimaldas nii mõnelgi perel läbi raskuste heale järjele saada. Enamasti suhtusid majaomanikud ränga vaevaga muretsetud kinnisvarasse suure hoolega. Paraku ei puudunud ka vastupidised juhtumid. Näiteks eelnimetatud nn Sibi Triinu maja, mis asus Heina tänava otsas (tollal Telliskivi 8), oli hooldamata ning kokku varisemas.
Maja kuulus parun Ungern-Sternbergile, kes rentis selle pikemaks ajaks 10 rubla eest kuus Nõmbergi-nimelisele mehele. Nõmberg omakorda nõudis iga korteriuberiku eest 45 rubla üüri kuus. Tallinna tervishoiuarst, kes 1910. aastal revideeris Pelgulinna maju, sai teada, et kopsakast tulust vaatamata ei pannud rentnik 26 aasta jooksul kordagi majale kätt külge.
Seinad olid kohati pehkinud, põrandad kulunud, tapeet lõhkine, laed ja aknad mustad, pliidid ajasid suitsu sisse. Puudus pesuköök ning elanikud pidid pesu pesema eluruumides, mis olid niigi niisked. Sama maja teisel korrusel elas piimanaine, kelle pikk, kitsas ja madal tuba lausa haises.
Lehmalaut hoovis oli sellises olukorras, et palju näinud tervishoiuarst andis linnavõimude nimel korralduse see kahe nädala jooksul lammutada ning lehmad krundilt ära viia. Rentnikku kohustati järgmiseks päevaks lauda ümbert koristama kogu virts ja sõnnik.
Ka Kuusiku majas Heina 11 oli lehmalaut viletsas seisukorras. Siingi andis tervishoiuarst korralduse laut ühe kuu jooksul lammutada ning uus ja korralik asemele ehitada.
Heina 11 majaga oli veel teinegi probleem. Nimelt kasutati seal kokkuklopsitud laudadest kõnniteed. Laudtee all oli sügav solgiveekraav ning tihti juhtus, et möödamineja jalg kraavi libises. Peavalu tekitas linnavõimule ka Heina 29 asunud Endeni maja, kus puudus väljakäik.
Probleeme esines kauplustegagi. Enamasti ei olnud vürtspoodide omanikud jõukad ning kauplust peeti pahatihti poolpimedates ja niisketes keldrites. Piim, sai, leib, suhkur, heeringad ja tubakas seisid seal segamini, pimedas ruumis ei näinud ostjad hästi kaupa. Linna tervishoiuamet tegutses üsna agaralt, et selliseid poode sulgeda, tavaliselt anti enne poepidajale aega olukorra parandamiseks.
Linna tervishoiuarsti doktor Masingu kontrollkäike kajastas ka tolleaegne ajakirjandus.
Palju etteheiteid tehti Õle 6 Altoki majas asunud vürtspoele. Seal olid tapeedid katkised ja määrdunud, lagi ja põrand mustad ning nurkades suured ämblikuvõrgud. Riie, millega toiduaineid kaeti, oli määrdunud.
20. sajandi algul tegutses Pelgulinnas kaks ajalehekioskit, üks Telliskivi ja Õle ning teine Härjapea ja Õle tänava nurgal. Toitlustusasutusi oli vähe. Nabra 7 asus Eduard Kaiole kuuluv kahe toaga söögimaja. Sageli ei olnud need ruumid korras. Viletsa mulje jättis ka Pelgulinna ainuke õllepood, samuti Õle tänavas asunud habemeajamisäri.
Härjapea ja Õle tänava nurgale kogunesid harilikult Pelgulinna riiakad noored. Kui «sulkapoisid» nägid võõrast, tungisid kohe kallale.
Tüli algatajad moodustasid ka selle kamba tuumiku, kes pidas kivisõda Paldiski maantee, Kalamaja, Lilleküla, Kassisaba, Sitsi või Kopli poistega. Kivisõjad toimusid tavaliselt pühapäeviti. Võitlusväljaks valiti kohad, kuhu kõrvalised isikud ei pääsenud segama ning politsei silm ei ulatunud.
Õnneks tegi kivisõdadele lõpu 20. sajandi alguses populaarsuse võitnud sport. Enne 1905. aastat mängiti Pelgulinnas «katkiid», laptuud ja «vituud», 1906. aastal lisandus kurnimäng. Raskejõustiku tõi Pelgulinna Maakri tänava nn Sibulaküla raskejõustikuklubi, kes ajutiselt kolis Telliskivi ja Õle tänava nurgale, Ueni maja pööningule.
Tsirkus eeskujuks
Maadlusmati muretsemiseks tehti korjandus, osteti puldan ja täideti turult toodud õlgedega. Tõstjad tulid odavamalt toime, tassides õhtupimeduses Kopli raudtee äärest rullikurattaid, relsijuppe ja vagunipuhvreid.
Turnijate harjutuspaigaks kujunes Paldiski maantee ja raudtee ristumiskoha ligidal olnud Holmi park. Puude kõrgemate okste vahele seoti paraja jämedusega latt, selle külge rõnganöörid ja turnimine võiski alata. Et mehed hea «poogna» viskamisel haiget ei saaks, aeti kahele poole lumehunnikud, kuhu pehmem kukkuda.
Eriti suuri edusamme tehti akrobaatikas, eeskuju võeti Tallinnas esinenud tsirkuseartistidelt, kelle numbreid püüti võimalikult täpselt järele teha.
Stroomi rannas harrastasid Pelgulinna poisid ujumist, peagi hakati ka võistlusi korraldama. Distantsid olid võrdlemisi pikad: ujumine reidil seisva laevani või Piritale ja tagasi.
Pelgulinna, Kassisaba jt läänepoolsete linnaosade kasvades hakkasid linlased üldse Kalamaja rannale järjest enam eelistama Stroomi randa. Suurimaks probleemiks oli seejuures loomade karjatamine rannalähedasel alal, mistõttu oli kogu rand reostatud. Ka mustaveekraavid tõid merre paksu kihi setteid.