Tilluke ja kahetsev ehk kuidas vältida pohmelli?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: MARINA PUSKAR

Mina, mina, mina.


Tark, tubli, tähtis.

Miks sina (loe: mees) ei ole nagu mina, jätad tühjad õllepurgid külmkapi peale ja ajalehed tugitooli kõrvale põrandale ja... stopp!

Pohmell.

Viimati põdesin pohmakat aasta aega tagasi, pärast pika mälulüngaga pidu. Pea valutas. Kogu keha valutas, kaasa arvatud südametunnistus. Et mis ma siis õieti eile tegin?

Ah et ahistasin sõbranna meest? Hammustasin puhtast rõõmust teise sõbranna käsivart? Lõin oma mehele vastu hambaid, kui ta tahtis mind baarist koju viia?

Oi-oi-oi-ai...

Headel aegadel pontsakaks ja täissöönuks kosunud enesehinnang sulas nagu lumi kevadpäikese kiirtes. Tilluke ja kahetsev, läksin ema poole, et seal öökülaliseks olnud pisitütar Krata koju tuua. Ilm oli nagu põhjamaalase unistus – üks esimesi sooje päikesepaistelisi päevi – aga ma suutsin oodata vaid seda, et see ometi kord lõpeks, et oleks juba homme, et tervis oleks parem...

Koos lapsega mänguväljaku poole kõndides märkasin, et jope on verine. Kas ma olin öösel kukkunud? Tundsin ennast nagu tõeline parm. Jope verine, mees pahane, väikese armsa lapsega tegelemiseks ei ole jõudu – no miks-miks-MIKS?

Muidugi, klaasikese veiniga on mõnus end soojendada. Või siidriga jahutada. Või hellitada maitsmismeelt uudse kokteili nüanssidega. Aga paraku on elu näidanud, et pärast kümmet või kahtekümmet mahedat napsitamist tuleb vääramatu kindlusega öö, kui kukun musta mäluauku.

Firmapidu, kus ma olevat laual tantsinud.

Saunapidu, mida meenutab põletusarm puusal.

Ja... ah, niigi on selge, et ma ei oska juua.

Aga kaua võib korrata ühte ja sedasama viga? Sel viimasel koledal pohmellipäeval otsustasin, et ma enam iialgi ei joo. Mitte tilkagi. Ja kohe hakkas pisinatuke kergem, kui mõtlesin, et põen pohmelli viimast korda elus.

Eeskuju on mul üsna lähedalt võtta: enda ema, kes varem vahel seltskonnas napsitas, loobus 15 aastat tagasi alkoholist päevapealt. Tookord olnud tal nii karm pohmell, et kestis kaks päeva järjest.

***

Nüüd, pärast alkoholivaba aastat olen oma otsusega 99-protsendiliselt rahul.

50 protsenti annab teadmine, et ma ei tee purjuspäi lollusi, mida järgmisel hommikul kahetseksin. 49 protsenti lisab see, et mul ei ole iialgi pohmelli.

Kõige rohkem pelgasin kaine peaga ööklubisse minna: et mis pidu see on, kui mehi ilusaks ei joo? Nüüd tean, et hoopis parem pidu: suhtled meestega, kes on toredad ka promillivaba pilguga vaadates.

Puudust olen tundnud vaid pohmelli ainsast boonusest: enesehinnangu korrigeerimine. Seega, et tõsta rahulolu saja protsendini, peaksin vist endale korra kuus meelde tuletama: ole nüüd tilluke ja kahetsev!

Muidu tõuseb nina liiga püsti.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles