Kopli elujõuline kummitoodete tehas Põhjala

Kummivabriku Põhjala direktor Harry Feldmann (keskel) koos oma kaastöölistega.

FOTO: Repro

Ligi kolmveerand sajandit tegutses Koplis kummitoodete tehas Põhjala. Tegemist oli elujõulise ettevõttega, mis aasta-aastalt laiendas oma tegevust ja mille toodang oli konkureerimisvõimeline ka lääne turul.

Vana tööstuse algusaegadel olid suured teened kummitööstuse väljaarendamisel insener Harry Feldmannil. Tema leiutistest liigub praegugi Koplis mitmeid legende, lisaks suutis ta märgata võimekaid spetsialiste ning neile Põhjalas soodsad töö- ja puhketingimused luua.



1924. aastal hakkas Feldmann väikeses töökojas Vene Balti tehase majas nr 72 tootma kummist kontsaplekke. Paljud arvasid, et selline ettevõte meie oludes tulu ei too, kuid tegelik elu näitas vastupidist. Ettevõte kasvas järk-järgult ning juba esimesel aastal oli kaubakäive 28 000 krooni.



Ettevõte kandis kuni 1930. aastate alguseni osaühingu Eesti Kummitööstus, seejärel aga kummitööstuse Põhjala nime. 1932. aastani asus Põhjala Vene Balti tehase ruumides, võttes enda alla mitu väiksemat ja suuremat hoonet. 1932. aastal koliti avaramatesse ruumidesse Bekkeri asunduse majja nr 117 ja 1939. aastal asusid Põhjala ruumid Bekkeri 115, 117, 118 ja 121 hoonetes.



Kuigi vabrik alustas tegevust jõudsalt ning juba esimesel aastal üsna suure käibega, tuli siiski palju pingutada, et leida kindlat kohta Eesti tööstuses. Mitu katset ebaõnnestus, kuid Põhjala juhid oskasid vigadest õppust võtta ning uued ettevõtmised olid juba märksa edukamad.


Läbi raskuste õnnestus Põhjalal Eesti turul oma koht leida ning järk-järgult hakkas ta välismaa tooteid välja suruma. Veenva näite sellest annab kummitoodete impordi järk-järguline vähenemine ja Põhjala osatähtsuse kasv.



Kui 1930. aastal rahuldas Põhjala Eesti turust 12,8 protsenti, siis 1935. aasta 9 kuuga 57,9 protsenti. Pärast esimese katse ebaõnnestumist alustas Põhjala 1933. aastal taas kummikingade valmistamist ning rahuldas sel aastal juba 99% Eesti vajadusest.



Jalanõude kõrval valmistas Põhjala voolikuid ning kummeeritud riiet vihmamantlite ja gaasikaitseülikondade jaoks. 1937. aastal hakati ka rattakumme valmistama. Peamine osa toodangust jäi Eestisse, vähesel määral eksporditi kaupu Islandisse ja Portugali, kus kummitööstus puudus.



Tehase kasvu tõendab ka tööliste arvu suurenemine. Näiteks 1932. aastal töötas seal


86 inimest, 1939. aastal aga juba 300 töölist. Ka ettevõtte puhaskasum suurenes pidevalt. 1934. aastal oli see ümmarguselt 32 000 krooni, 1935. aastal juba 88 900 krooni.



Põhjala poleks iialgi suutnud nii kiiresti tõusta, kui seal poleks pandud nii tugevat rõhku kvaliteedile. Kummi kvaliteet oleneb sellest, kui õnnestunult on ained kokku segatud. Konkurentsivõistluses on paratamatu, et iga firma, kellel õnnestub konkurentidest parem kummisegu, hoiab selle koostist saladuses.



Vaieldamatult kuulusid need saladused tehase direktorile ning ühele põhiomanikule Harry Feldmannile. Mis puutub ülipeentesse salastatud segudesse, siis omaaegse Põhjala kummi kohta on levinud samasugused legendid nagu näiteks Lutheri vineeri kohta.



Harry Feldmanni kõrval juhtis ettevõtet algusest peale ta vend Artur Feldmann. 1924. kuni 1940. aastani töötas Põhjalas algul töölisena, hiljem aga käitise juhatajana Friedrich Vieveger.


Käitise juhtkonna paindlikku poliitikat näitab töölistes huvi äratamine toorme kokkuhoiu vastu. Näiteks 1939. aastal lubas Põhjala juhtkond maksta poole kokkuhoitud tooraine väärtusest töölistele preemiaks. Aasta jooksul koguneski 25 000-kroonine kokkuhoid, millest pool maksti välja.



Vabriku juures oli töölistele odavamate hindadega toiduainekauplus. Riikliku laenu teel rajati ettevõtte toetusel Kopli tänavale Arsenali lähedale neljakorruseline Põhjala tööliste elamukooperatiiv. Majas oli 30 moodsat 2–3-toalist korterit. Kogu ehitus läks maksma


150 000 krooni. Põhjala andis ehituseks  protsendita laenu  30 000 krooni.



1939. aasta 1. novembriks sai maja valmis. Sama aasta detsembris õnnistas Põhjala tööliste ja ametnike ühiselamu pastor Fr. Stockholm ja preester A. Kisseljev. Õnnistustalitusel viibis ka tolleaegne majandusminister Leo Sepp, Tööliskoja esimees I. Rebane ja muidugi käitise juhtkond.



Suured muutused Põhjala vabrikus algasid pärast seda, kui Hitleri kutsel lahkus suur osa siinseid sakslasi. Küsimus ei olnud ainult selles, et Põhjalast lahkusid head spetsialistid, vaid selles, et lahkumise segaduses sai nimeliselt tuvastada 2500 Põhjala aktsiast vaid 250.


Päevakorral oli ka direktor Harry Feldmanni lahkumine Saksamaale. Suurte segaduste vältimiseks määras majandusministeerium Põhjala juhi kohale usaldusmehe vandeadvokaat August Mölderi, kel õnnestus tuvastada aktsiate omanikud 1940. aastal.



Aktiivselt võitles oma käitise tööliste õiguste eest Põhjala töölisnõukogu. Ka selle käitise töölised koostasid 1938. aastal märgukirja, et piirataks kummikaupade sissevedu, sest turg oli üle ujutatud. Töölisnõukogul eesotsas töölisvanem Elmar Käguga õnnestus vabriku juhatuselt välja nõuda palgaline puhkus ning jõuludeks kingiraha jms.



Põhjalas püüti igati oma töötajate korteriolusid parandada. Moodustati kummivabriku Põhjala töötajate korteriühistu Ühisvara. See oli esimene korteriühistu, mis taotles Karjamaa piirkonnas hoone rajamist.



Juhatuse esimeheks valiti 1939. aasta märtsis Voldemar Valmet, kes oli sellel kohal ka 1940. aastal. Ühistu laekuriks sai 1939. aastal Andres Tulp ja 1940. aasta kevadel Ernst-Josif-Reinhold Baltmischkis, kirjatoimetajaks valiti 1940. aasta kevadel Jakob Ilves. Juhatus kasutas oma nõupidamistel Neeme 19-2 ruume.



Põhjala juures töötasid spordi-, muusika- ja näiteringid, mis ühinesid 1936. aasta jaanuaris Põhjala Vaimu- ja Kehakultuuri Ühinguks, mis asus Bekkeri 2b. Ühingu esimeheks oli


1938. aasta algul Elmar Kägu, 1939. aastal  Voldemar Valmet, 1940. aastal Martin Lasn.


Tuntumaid isetegevuskollektiive oli mandoliiniorkester Gustav Seidati juhtimisel. Kopli meistrivõistlustel jalgpallis osales alati tublilt Põhjala meeskond. Tehase juhtkond algatas Kopli võrkpalliturniiri Põhjala rändauhinna – hõbekalossi, mille eest Põhjala meeskond edukalt võistles.



Nõukogude ajal pidi Põhjala oma tootmist ümber kohandama vähenõudlikule Nõukogude turule. Kvantiteet sai kvaliteedist olulisemaks. 1970. aastate lõpus töötas tehases üle 700 inimese.



Koos plaanimajanduse kokkuvarisemisega püüdis Põhjala ümber orienteerida turumajanduse reeglitele. 1992. aastal sai ettevõte riiklikuks aktsiaseltsiks ning 1996. aastal aktsiaseltsiks. 1998. aastal pidi kummitoodete tehas Põhjala oma tegevuse lõpetama.

    Tagasi üles