Keegi ajakirjanikest helistab Urmas Otile, nagu seda ikka aeg-ajalt juhtub: «Tere, härra Ott. Sooviksin teiega teha meie ajalehte intervjuu.»
Tabamata Urmas Ott
19. aprill 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Oi, kas tõesti?» kostab telefonist legendaarse intervjueerija Urmas Oti enda ilmselge uhkusevarjundiga hääl. «Millest küll selline au, et just teie ajaleht minult intervjuud soovib?»
Ajakirjanikul näib intervjuu juba sama hästi kui lindis olevat ning ta küsib asjalikult, millal ja kus võiks kokku saada.
«Suurima heameelega, aga mõni teine kord, palun,» teatab Urmas Ott nüüd juba isegi kurtidele arusaadava irooniaga ja vajutab kindlal käel oma mobiiltelefonil punast klahvi.
Tema, kelle intervjueeritavate koguarv ulatub ehk poolest tuhandest ülespoole, on ise ajakirjanikele üliraskelt tabatav.
Kuid mitmed neist, kes nõustusid telekaamerate ees otsesaates Urmas Oti vastu istuma või teevad seda nüüd raadiostuudios, on hiljem tunnistanud: see oli kogemus, mis andis hilisemaks enesekindlust ja eneseusku.
Urmas Ott oskab olla terav ja salvav, arrogantne, kui soovite, kuid mitte tige ega kuri. Aga intervjuusid ta ise paraku eriti ei anna ning vaevalt ta oma harjumusi muudab. Need on Urmas Otil sama täpselt paigas nagu Burberry salli või sama firma jopekrae mustri kõik ruudud.
Tegelikult oskaks ta meist paljudele öelda, kuidas mitte käega lüüa, kui jõud tundub otsas olevat, ning kuidas elusse ja endasse uskuda, kui usku nagu polekski enam kusagilt võtta.
Aasta pärast, oma 54. sünnipäevaks, võiks häid raamatuid kirjastav Urmas Ott iseendale ja meile kõigile kingituse teha. Kingitus oleks Urmas Oti mälestusteraamatu esimene osa. Siis oleks see hoopis teine jutt ja ehk ka inimene, keda me arvame teadvat. Ja kunagi hiljem kirjutaks ta sellele veel järje.
Urmas, palju õnne, ole sa mõnus ja et hästi läheks!