Ants Kask: kas mõistus võidab?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maamaks on linnavalitsusele hästi laekuv eelarve täitmise vahend ja raske on sellest loobuda, olgugi et maks on ülekohtune majaomanike suhtes. Kogu Eestimaa koduomanikud on tõusnud tagajalgadele ja karta on, et maamaksu teema püsib päevakorral seni, kuni elamumaa maks kaotatakse.
Lähemal ajal on oodata uut korralist maade hindamist. Suurele osale väiksema sissetulekuga koduomanikele, eriti aga pensionäridele, oleks katastroofiks, kui hinnatakse juba kasutatud tsonaalse turuhinna määramise meetodil.
Viimaste aastate maadega spekuleerimine ja kinnisvarabuum on viinud mõnede piirkondade maahinnad lakke ja kui võtta aluseks need kümme või rohkemgi kordi tõusnud turuhinnad, siis ei jää paljudel põlistel koduomanikel üle muud kui võtta oma seitse asja ja hooned maha müüa.
Kius või eluküsimus
Meenub Tartu ühe eelmise, vahepeal peaministriks saanud linnapea ütlus: ega majaomanik olla pole kohustus, kui te ei saa hakkama, siis minge minema. Pärast teda on sama joont ajanud mitmed teised linnavõimu esindajad.
Samamoodi küüniline on riigikogulase Jürgen Ligi väljendus: maa on piiratud ressurss ja selle hoidmise eest on kõikjal kombeks pisut maksuga kiusata. Kuidas saab see olla vaid pisike kiusamine, kui ka kasinast sissetulekust peab maksma tuhandetesse kroonidesse ulatuvat igavest maarenti!
Kui rikastele on maamaks tõega ehk pisike kiusamine, siis vaesemail on oht kodust ilma jääda sotsiaalsest õiglusest pole siin juttugi. Ka mõnesajakroonine maamaksutoetus pensionäridele ei korva alusetult makstud tuhandeid.
Selles on aga härra Ligil tuline õigus, et maad pole meil kusagilt juurde võtta. Pigem peame nentima, et auväärsete poliitikute saamatuse tõttu oleme osast Eestimaastki ilma jäänud. Samuti võiks riigikogu liige teada, kui palju on riigil otstarbeta seisvat reformimata maad, mille saaks kasutusele võtta, selle asemel et heaks kiita omavalitsustele antud õigus juba kasutusel elamumaad maksustada.
Kunagi oli maa tootmisvahend. Tänapäeval on see funktsioon jäänud ärimaale, mille maksustamine on igati seaduspärane. Ettevõtja ei maksa ju maamaksu oma taskust see kantakse kui üks kululiik toodangu omahinda ja kaudselt maksab selle kinni toodangu tarbija.
Kodud turule
Elamumaa ei ole tootmismaa ja selleks ei tee seda ka mõne porgandi- või sibulapeenra olemasolu koduaias. Elamumaa, kus asuvad hooned ja aiad, on juba kinni makstud nii omanike esivanemate poolt kui ka taasiseseisvumisaja erastamise käigus.
Kui elamumaad üldse maksustada, siis erastamise hind võikski olla maksustamise aluseks, mitte aga hindajate määratud ja spekulantide üleskrutitud oletatav turuhind. Maa on muutunud teatud rühmale kodanikele tulusaks kaubaartikliks, kuid seega ei täida maa enam oma põhifunktsiooni, st olla koduks.
Saan aru, et igal asjal ja teol on hind, ja ka maal kui kinnisvaral on see olemas hind kujuneb omandamise-ostmise teel.
Viis aastat tagasi tehti andestamatu viga, kui kõigi maatükkide hindamise aluseks kuulutati turuhind ja seda mitte igale maatükile eraldi, vaid piirkonniti ja tsonaalselt. Sellega tehti karuteene neile põliselanikele, kelle kodud asusid ahvatlevates piirkondades ja kus maaga äritsejad lootsid saada ja saidki suurt kasu.
Turuhind tekib pakkumise ja ostmise käigus ning selgub siis, kui tehing on tehtud. Seega on maal ostu-müügilepinguga fikseeritud turuhind tõesti olemas. Mida aga ei müüda ega osteta ning ei kavatsetagi müüa, sellel ei saa olla ka mingit turuhinda.
Seega pole maa hindamisel võimalikki määrata objektiivset turuhinda. Just siin eksivadki võhiklikud maksukehtestajad turumajanduse mõiste ja reeglite vastu ning osutuvad kaasaaitajaks maaga spekuleerimisele, kaudselt ka väljapressijaks.
Kroonidel koht olemas
Majaomanikud kulutavad oma elamutele ja iluaedadele, suurendades sellega kinnistute ning piirkonnagi väärtust, kuid ega seepärast pea linnavalitsus lõikama põhjendamata kasu maamaksu kehtestamise või tõstmisega. Oma hoole ja rahaga ilu loomine on kodukaunistajatele justkui karistuseks.
Õigem on maamaksuks minev raha omanikule jätta, et ta saaks seda kasutada oma majapidamise korrastamiseks. See aitaks kaasa kampaaniate «Piirded korda!», «Kaunis kodu» ja «Kaunite värvide linn» paremale korraldamisele, sest omanikud ei peaks ootama linna toetust kui jumala armuandi, vaid saaksid rohkem loota iseendale.
Või oleksid need kroonid majaomanikele hoopis väikeseks kompensatsiooniks linna tänavate aasta ringi koristamise ja lumest rookimise eest, kuni ka see teoorjuslik koormis kaotatakse.
Eriti on iga lisakroon vajalik miljööväärtuslikes linna-osades, kus omanikel pole lubatud suuremaid kinnistuid tükeldada ja kus ka pensionäri maamaksusoodustus ei vähenda oluliselt väljaminekuid.
See oleks linnavalitsuse ilus kingitus neile miljööväärtuslike asumite koduomanikele, kes praegu peavad külaliste ees punastama oma abituse pärast kodu renoveerimisel. Tartu võiks olla esimene linn Eestimaal, kus koduomanikud maamaksu ei maksa.