Enn Soosaar: kalmistuvaikuses ta nüüd seisab?

Enn Soosaar Foto: Liis Treimann

Seal, kus ta nüüd seisab, kohisevad põlispuud. Linnalärm ja liiklusmelu on asendunud aulise kalmistuvaikusega. Automaat on tal seljas, medalid rinnas – nagu ikka. Ja nõtkutatud päi mälestab ta igaveses leinas oma sõjas langenud seltsimehi.

Kas Tõnismäe pronkssõdur on leidnud viimaks rahu?

Ma ei tea Eestis ühtegi ajaloomälestist – ja vaevalt neid laias maailmaski arvukalt leidub –, mis oleks vahetanud, kaotanud või juurde saanud nii palju tähendusi kui too pronksi valatud punaarmeelane. Ta sündis kaks aastat pärast suure sõja lõppu ehk 1947. aastal. Sümboliks oli ta määratud ja sümbol temast sai.

Voinosvoboditel’ina ehk sõdur-vabastajana pandi ta püsti. Kunagised plaadid hallil peakivimüüril ta selja taga kinnitasid, et ta jalge ette oli maetud neliteist ENSV pealinna vabastamisel langenud võitluskaaslast – kõik vene nimedega ja enamik ohvitseri aukraadis. Siit algasid kummastused. Ta oli hauatähis hauaplatsil, kus ei olnud ühtegi kääbast. Liiatigi, jah, Punaarmee väeosad võtsid Tallinna oma valdusse 22. septembri 1944, aga ilma lahinguteta ja niisiis ka langenuteta.

Nõukogude mütograafias oli Suurel Isamaasõjal ja saavutatud võidul eri perioodidel eri ideoloogiline tähendus ning kaal. Elust suuremaks, lausa müstiliseks ajaloosündmuseks muutusid sõda ja võit eriti pärast Leonid Brežnevi võimuletõusu (1964). Tallinna pronkssõdur hakkas võitu heroiseerima.

Brežnevlikult mõõdutundetu sõjakultus ei istunud ilmselgelt Mihhail Gorbatšovile ja Boriss Jeltsinile. Kremli loidus heiastus ka Tõnismäel. Ja kui Eesti iseseisvuse taastas, tundus paljudele, et sõdurile jäävad lilli tooma ning langenute mälestuseks kohustuslikku vodkaklaasi tühjendama veteranid ja need, kes tõepoolest leinavad sõtta jäänud meest, venda, isa, vanaisa.

1995. aastal leidis aset kõige suurem pööre. Väljak uuendati, varem kustutatud igavese tule alus eemaldati ja vanu tahvleid asendanud uued teatasid eesti ja vene keeles, et memoriaal mälestab kõiki Teises maailmasõjas langenuid.

Paraku ei jäänud see viimaseks muudatuseks. Uus sajand tõi Venemaal võimule uue juhtkonna ja peagi kuulsime teise presidendi jahmatavat ülestunnistust. Nõukogude Liidu kokkuvarisemine olnud 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof.

See ei olnud juhuslik sõnakõlks, vaid selge kinnitus, et Putin ja Co on mõistnud Gorbatšovi ja Jeltsini klikkide saatuslikku viga ja kunagise deržaava vägevus ning uhkus tuleb restaureerida. Venemaast peab saama üliriik, kellel on rusikavõimu, et väiksemad teda jälle kardaksid ja suuremad tema huvidega arvestaksid.

Mineviku tähtsus venelaste patriootlikus (st šovinistlikus) mõjutamises kasvas järsult. Kahjuks ei ole idanaaber kunagi soovinud oma ajalugu käsitada seda saatnud vastuoksustes, ebaõigluses, vägivallas. Sestap kubiseb iga tagasivaade tahtlikest moonutustest ja teadlikest väljajätetest. Nii ka mütologiseeritud Suur Sõda ja Suur Võit.

Siiski teeksime rumala vea, kui tahaksime Suure Isamaasõja kannatusi ja võitu pisendada. Nendest on kujunenud erakordselt kõrge sümboliväärtusega palsam lõhestunud vene hingele, kes ei ole siiamaani üle saanud kohutavatest vintsutustest ja ängistavast ülekohtust, mida põhjustasid oma rahvale oma valitsejate võimuiha ning paranoia.

Putin mõistis seda ja taas tõusis võiduka sõja kultus Moskva ideoloogilistes kampaaniates esikohale. See levis kiiresti üle piiri. Suur osa «lähivälismaa» venekeelseid vajas võiduõigustust, et õigustada oma diasporaas viibimist.

Pronkssõduri metamorfoos oli tõhus ja ähvardav. Tõnismäel seisis jälle Euroopa (ja Eesti) vabastaja ning suursõja võitja. Tema olemasolu kinnitas, et okupatsiooni pole olnud, annek­siooni pole olnud. Isegi kui mõne asjaga (näiteks küüditamised) oli aastate eest liiale mindud, pühitses eesmärk toona rakendatud abinõu.

Samas anti punaarmeelasele Tallinna kesklinnas muidki ülesandeid. Ta pandi sümboliseerima sovetiaja nostalgiat ja suurvene šovinismi. Kohalikud venekeelsed, kellele Eesti läände minek oli vastuvõtmatu, hakkasid kasvaval hulgal Tõnismäele kogunema.

9. mail 2006 ruskas Tõnismägi mitte ainult punastest nelkidest, vaid ka punalippudest ja sovetiaja embleemidest. Järgmise aasta aprillimäruli aegu ei rünnanud pronkssõduri kaitsjad politseid mitte ainult kivide ja räige sõimuga. Pidevalt skandeeriti «Rossija! Rossija! Rossija!» ja lehvitati loosungeid, mille erineva sõnastuse ühissõnum oli «SSSR igavesti».

Mulle ei jäänud muljet, et Eesti pool oleks kaotanud enesevalitsuse või kontrolli toimuva üle. Küll aga ilmutasid kaks meie suurparteid – Reformierakond ja Keskerakond – isekat kergemeelsust, kui rakendasid pronksmehe valimisvankri ette. RE püüdis eestlaste hääli lubadusega okupatsioonimälestis sõjaväekalmistule paigutada, KE hankis venekeelsete toetust kinnitusega, et Tõnismäel ei muutu midagi.

Ligi aasta ebamäärasust ja meie poliitikute rivaalitsemist oli vesi Moskva veskile. Piiritagused poliittehnoloogid kasutasid seda täie eest. Ajaloomälestise märgitähendus muutus veel segasemaks kui varem, kohalikud venekeelsed läksid ässitustega kaasa, kohalikud eesti äärmuslased viskasid tulle oma hagu. Aprillilahvatus kasvatas mõistmatust eestlaste ja venelaste vahel veelgi, halvendas järsult suhted.

Kõik need kuud jätkus kasvavas tempos Eesti nuhtlemine. Möödunud aprilli viimasel nädalal ja mai esimestel ei jätnud ükski Moskva tipp-poliitik kasutamast võimalust öelda midagi väga halba Eesti kohta. Riigiduuma ja föderaalnõukogu esimehed ja mitme komisjoni juhid, ministrid, kubernerid, koguni Moskva linnapea kuni presidendini välja ähvardasid, laimasid, süüdistasid. Seejuures ei olnud mitte kellelgi mitte vähimatki huvi mõista või ära kuulata teist poolt.

Ja põhjus? Tallinnas tehti seda, mida on alati ja kõikjal tehtud – palju kordi ka Venemaal. Sõjas langenute põrmud viidi juhuslikust ja ebasobivast matusepaigast kalmistule.

Pronkssõduri saaga tõi kaasa tõsiseid välispoliitilisi, majanduslikke ning etnilisi komplikatsioone. Need peegeldavad otseselt seda ärevusttekitavat madalseisu, mis valitseb siiani Venemaa ja Eesti vahel. Esimese jaoks on NSV Liidu kadu katastroof, teisele andis kolossi kokkuvarisemine tagasi iseseisvuse, mille üle pole ta nõus tingima.