Naerusära valgustab väikese lapse nägu, «hoiii-oii!» kilgates sirutab ta käekesed söögi poole ahh, kui armas pilt! Eriti tore, kui rõõmujoovastuse põhjuseks oleksid nõgesekotletid, tervislikud hõrgutised, mida ma hoole ja armastusega küpsetasin. Aga ei. Pärast paari ampsu libistab pisitütar Krata end köögitoolilt maha ja vudib külmkapi juurde.
Ma ei pruugi sinnapoole vaadata. T e a n niigi, millisele riiulile ta kõigepealt käe sirutab. Eks ikka «hoiii-oii!»-kohukeste poole.
Mees tõstab taldrikuservale paar-kolm nõgesekotletti, need kõige tillemad. «Täitsa söödav,» kinnitab ta.
«Kas tahad veel?» küsin ja võiksin samahästi kõrvad kinni panna. Ma ju t e a n niigi, et vastus on «ei».
Miks me sööme eri toite? Kui sa oled see, mida sa sööd, siis meie klassikalisse tuumikperekonda kuuluvad nõgesekotletid (mina), spagetid (mu mees) ja kohuke (pisitütar).
Igasugu E-ainetest koosnevad pakisupid, külmutatud pelmeenid ja kalapulgad... aru ma ei saa, miks mu mees tangib organismi nii väheväärtusliku kütusega? Heakene küll, kunagi näljaste tudengina sõime mõlemad niimoodi. Kes see ikka vitamiinidele-kiudainetele mõtleb, kui rahakott tühi ja kõht koriseb. Aga praegu? Miks keeta spagette, kui ootavad suussulav lillkapsas ja eilne ahjupraad?
Ah, eks mees teab ise, mis sööb ja õnneks eelistab ta üsna tihti ka n-ö päris toitu. Aga kasvava lapse menüü? Kui sa oled see, mida sa ise sööd, siis emana tunnen, et ma olen ka see, mida mu laps sööb.
Kas ma olen hea ema siis, kui peidan küpsised teisisõnu suhkrust ja rasvast koosnevaid kaloripomme kapi otsa ja söön lapse eest salaja? Või hoopis siis, kui luban tütrel maiustada? Ei tea, sestap teen kord nii, kord naa.
Järjekindlalt toon aga Kratale turult ehtsat töötlemata maapiima, mäherdust ma ise lapsepõlvesuvedel lõputult kaanisin. Paraku seda parimaist parimat sooja ja vahupärjaga, mida kadunud maavanaema üle lüpsikuserva kruusi kallas pole küll kuskilt võtta.
Parim toit on minu meelest võimalikult värsketest toorainetest. Kartulipuder, ühepajatoit, frikadellisupp ja muu säärane kraam, mida väike kallis laps vahel usinasti sööb, mõnikord mingitel maavälistel põhjustel! aga ära põlgab ja sukeldub külmkappi, et noppida «hoiii-oii!»-kohuke.
Oh, tuleks juba suvi taldrikule! Päike on parim kokk: linlase «peenramaalt» ehk turult leiab siis isuäratajaks kotikese noori hernekaunu, kõhutäiteks karbi maasikaid ja maiusroaks topsi õrnu metsvaarikad... mmm! Lihtne, tervislik, maitseb nii mulle kui lapsele... ja eks mehe jaoks leidub kapinurgas ikka mõni pakk spagette.
Ent suvegurmeed annab veel oodata. Seni istume tütrega pargipingil, ninad kevadpäikese poole, kõlgutame jalgu ja naudime mõlema lemmiktoitu jäätist!
Kuigi me oleme see, mida sööme, võib ju vahel olla lihtsalt «hoiii-oii!».