Olge rahul – teie, kes te elate

Marianne Kõrver
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Kaader filmist

Rootsi režissöör Roy Andersson on parajas keskeas mees, kes pole kunagi vaeva näinud sellega, et olla elukutselt režissöör – nimelt pole ta üht filmi lõpetades kandnud kunagi eneses taaka hakata pead murdma juba uuega, pelgalt sellepärast, et ametinimetus seda mingite ebamääraste sotsiaalsete kriteeriumide järgi ehk nõuakski.

30-aastase režissööristaaži juures on ta teinud kõigest neli täispikka mängufilmi («Rootsi armastuslugu», 1970, «Giliap», 1975, «Laulud teiselt korruselt», 2000, «Teie, kes te elate», 2007), muu aja on ta sisustanud reklaamide tegemise ja isikliku elu elamisega.



Andersson on elanud ülla tõekspidamise järgi, mis kõneleb sellest, et maailmas on niigi väga palju halba kunsti, pole mõtet seda ilma põhjuseta juurde tekitada. Kunsti tuleb teha vaid siis, kui see vajadus muutub sinu sees nii väljakannatamatuks, et on selge – enam teisiti ei saa. Ainult sellise tunde pealt tuleb tavaliselt välja ka see õige asi, mis kunagi kedagi külmaks ei jäta.



Nii on ka Anderssoniga – ta ei pidanud paljuks teha lavastamises 25-aastast pausi, et filmiga «Laulud teiselt korruselt» lõpuks oma teema ja stiil leida – pikad staatilised ja monteerimata kaadrid, mille sees askeldab tavaline väike inimene kogu oma igapäevase tegevuse ja eksistentsi absurdsuses, groteskis ja huumoris – ja hakata oma järgmise filmiga «Teie, kes te elate» seda stiili täiustama ja sisult varieerima.



Üsna mõttetu oleks küsida, millest «Teie, kes te elate» räägib. Andersson pole vähimalgi määral püüelnud mingi ühtse, areneva ja kulmineeruva narratiivi poole. Kergem oleks vastata küsimusele, mida selles filmis näidatakse ja milline emotsioon pärast nende 50 üsna lõdvalt seotud vinjeti äravaatamist ja meelevaldset ühendamist tekib.



Me näeme, kuidas  noores keskeas ja väljaveninud rindadega harleydavidsoni-mutt ahastab, et keegi siin maailmas ei mõista teda ja et ainuke lohutus selles masendavas maailmas on alkohol.



 Näeme teismelist tüdrukut, kes muudkui kordab, kui väga ta on armunud ühe kohaliku popbändi kitarristi-lauljasse. Näeme tumedanahalist juuksurit, kes kättemaksuks kliendi rassistliku kommentaari pärast ta pealaelt kiilaks ajab. Näeme seksi, mille ajal mees räägib oma finantsraskustest. Näeme koosolekut, mille käigus mees infarkti sureb. Näeme koera, keda kettipidi mööda asfalti lohistatakse. Näeme inimesi, kes on vihma eest trammipeatuse klaasvarju alla tihedalt kokku kogunenud.



Kõigis nendes piltides, mida meile näidatakse, ei ole aga absoluutselt midagi uut ega punnitatut – ja selles «Teie, kes te elate» võlu peitubki. Igaüks neist stseenidest paneb vaataja äratundmisrõõmust muigama – olen ka mina vahel mõelnud, et keegi ei saa must aru, ka mina olen tundnud end võõrana omaenese pere keskel, ka mina olen kunagi unistanud pulmadest popstaariga.



Kõik need stseenid kokku moodustavad ühe tervikliku pildi, mida võibki (vist) nimetada eluks eneseks. Andersson on tegelikult avastanud suurepärase mooduse näidata ühes filmis peaaegu kõike sünnist surmani – kes see ikka mäletab oma elu mingi katkematu narratiivina? Pigem vist ongi seda, mis on ühe elu puhul oluline, võimalik kokku võtta mõnekümne irdse stseeniga.



Ometi ei ole tegu mingi lõplikult rusuva ja masendava eksistentsiaalset ängi täis filmiga. Minu jaoks on alati olnud imetlusväärne, kui kunstnik või režissöör suudab kogu seda paratamatust, trööstitust, absurdi, kapitalismi, vaesust, põhjatut kuristikku inimese unelmate ja reaalsuse vahel ning kõiki muid inimkonna valupunkte läbi tunnetada ja puudutada, kuid teha seda mingi kerge distantsi pealt, mis tekitab korraks mingi vabanemise, võimaluse naerda iseenese üle kellegi teise absurdse elu kaudu, lohutuseks Goethe luuleread filmi algusest: «Ole siis rahul, sina, kes sa elad, oma meeldivalt soojas voodis, enne kui Lethe jääkülm laine lakub su põgenevat jalga.»



Andersson ise on väitnud, et on üritanud oma kahe viimase filmiga luua uut tüüpi filmikunsti. Nimelt huvitavad teda eksistentsiaalsed küsimused, millele on võimalik vastust otsida ehmatavalt argiste ja pealtnäha banaalsete situatsioonide kaudu. Ometi ei kutsu ta seda realismiks ega neorealismiks, vaid eelistab kasutada sõna «trivialism».



Kõik need pealtnäha triviaal-sed sündmused leiavad aset operaator Gustav Danielssoni värvivaeses ja külmas maailmas, kus kõik korterid, baarid ja tänavad näevad välja nii, nagu oleks linnas hiljuti aset leidnud tuumakatastroof. See kalkus ja staatilise kaamera distants annavad nendele argistele sündmustele juurde mingi uue ja võimsama poeetilise dimensiooni, lastes vaatajal kurvalt naeratada oma elu tühisuse ja absurdsuse üle.



«Teie, kes te elate»



Režissöör ja stsenarist


Roy Andersson


Osades Hakan Angser, Eric Bäckman, Björn Englund, Jessika Lundberg jt


Rootsi-Saksamaa-Prantsusmaa-Taani-Norra 2007


Tallinna kinos Sõprus alates


25. aprillist

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles