Juurikas: kõik kirjutavad memuaare

Villi Frits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vene maaklerid Riigipäevahoone katusel pärast kinnisvaramulli lõhkemist.
Vene maaklerid Riigipäevahoone katusel pärast kinnisvaramulli lõhkemist. Foto: Postimees.ee

Jaanuaris 1945. aastal hakkas Saksamaa majandus jahtuma. Hermann Göring üritas olukorda päästa ning koostas säästueelarve, kuid tõmbas selle kogemata ninna ning sattus ränga sõltuvuse ohvriks. Varsti tegi Hermann säästueelarvet iga poole tunni tagant: nuusutas, süstis ning suitsetas. Lõpuks, et saada maksimaalset kaifi, tõmbas ta säästueelarvega kilekoti pähe ja sitsis vaikselt nurgas, mürgised aurud ajudes. Ainult siis, kui vokaalid üles tulid, ärkas Göring letargiast ja tegi mürglit.

Ühel päeval füüreri punkrist läbi astudes sattusin kummalise stseeni tunnistajaks. Martin Bormann istus laua taga ning vihtus palehigis kirjatööd.



«Heil Hitler, reichsleiter! Kuidas kube kärab?» küsisin mina.



«Hitler tarvis, kamraad Frits!» vastas Bormann reipalt. «Näed, panen siin oma memuaare kirja, juba pool kaustikutäit on valmis.»



«Memuaare? Mis mõttes memuaare? Tule taevas appi, Saksamaa majandus muudkui jahtub ja jahtub, aga sina raiskad paberit, kirjutad memuaare!»



«Nojaa,» seletas Bormann. «Meil, kas tead, kirjutavad nüüd kõik mälestusi. Relvastusminister Albert Speer ja füüreri autojuht Erich Kempka ja doktor Morell ja isegi see sekretäriplika Traudl Junge kirjutab midagi. Pane tähele – pärast sõda on natside memuaarid kuum kaup, lähevad müügiks nagu soojad saiad. Kirjastajad maksavad nende eest veel kena kopika.»


«Ei tea, kes teie soperdisi lugeda tahab,» jäin mina skeptiliseks. Aga Bormann, nagu kõik algajad literaadid, oli oma teosest suures vaimustuses.



«Ma mõtlesin panna raamatu pealkirjaks «Hitleri punkris»,» seletas ta õhinal. «See räägib loo natsirežiimi kujunemisest ja hävingust läbi minu süütute silmade. Tahad, loen sulle esimese peatüki ette?»



Õnneks hakkas Göringil E üles tulema. Seejärel tulid ka A, I, O, U, Õ, Ä, Ö ja Ü. Puhkenud segaduses õnnestus mul Bormanni kabinetist minema lipsata.



Teel füüreri ruumidesse võisin veenduda, et Bormanni jutul oli tõepõhi all – igal pool välkusid pliiatsid ja krabisesid paberlehed. Ühes nurgas nägin Gestapo šeffi Heinrich Müllerit, kes oli kinni püüdnud vene spiooni von Stirlitzi ja luges talle ette oma mälestusi pealkirjaga «18 kevadist hetke». Teises nurgas piinas verejanuline Walter Schellenberg samal moel Poola luurajat kapten Klossi. Isegi vahipostil seisvad SS-lased olid ametis memuaaride kirjutamisega ning nende ettelugemisega õnnetutele ukraina võõrtöölistele.



Adolf Hitler seisis keset tuba ning silmitses nõutult mingit dokumenti.



«Kamraad Frits! Jumal tänatud, et sa siin oled!»  rõõmustas roimar number 1 minu saabumise üle. «Ma sain pangast kohutava kirja. Nad kirjutavad, et ma pean leidma lisatagatisi, kui ei taha punkrist ilma jääda.»



Olgu öeldud, et füüreri punker kujutas endast Berliini kesklinnas asuvat küprokist, papist ja laineplekist ehitist, mille lihtsameelne Saksa rahva juht oli buumi ajal kvaliteetkinnisvara pähe ostnud, lastes endale pähe määrida «soodsa» intressiga pikaajalise laenu. Viimane graafikujärgne sissemakse pidi olema 4. veebruaril 1982. Hitler oleks siis olnud 93 aastane, rahu tema põrmule.



«Mul pole enam midagi hinge taga!» hädaldas Hitler. «Ja maksepuhkust need vereimejad mulle ka ei anna! Mis ma tegema pean?»



«Kuulsin just, et Idarindel tõsteti võlgadesse sattunud kindral Guderian tankist välja,» ütlesin mina. «Ja marssal Kesselringil pole Itaalias ühtegi kahurit, liisingufirma viis kõik minema! Nii juhtub alati, kui majandus jahtuma hakkab.»



«Kuhu ma oma käsilaste ja koertega lähen, kuuse alla või?»



Sel silmapilgul kostis hirmus mürts. Laest pudenes krohvi. Aksiate kukkumisega olid kõik harjunud, aga niisugust kõmakat polnud Reichis ennem kuuldud, kui pensionifondid kokku kukkusid.



Doktor Goebbels püüdis füürerit rahustada: «Minu füürer, ega siis raha pole ilmast otsa lõppenud! Näete, Heinrich Himmler pakub kõigile soovijatele SS-laenu. Piiks-piiks ja raha tuleb! Mina võtan SS-laenu kogu aeg ja elan nagu miška.»



«No aga SS-laen pidi ju mingi eriline kirves olema?!?» ehmatas Hitler.



«Pole tal häda midagi,» leidis propagandaminister muretult. «Võtad kuuks ajaks 3000 riigimarka, maksad tagasi 7000. Võtad aastaks 10 000, maksad tagasi 160 000. Päris normaalne minu arust, ega odavamalt ei saa.»



Füürer kuulas Goebbelsi propagandat, kõrv kikkis.



«Huvitav, kas SS-laenu tavalise telefoni pealt ei saa tellida?» tundis ta huvi. «Mul sai parasjagu kõnekaart tühjaks.»



Lahkusin Hitleri punkrist halva eelaimusega. Sisetunne ütles, et heaga need mängud ei lõpe. Võib-olla peaks tõesti mälestusi kirjutama hakkama? Natside memuaarid on tõesti kuum kaup, need lähevad müügiks nagu soojad saiad. Ikka väikene kopikas sel raskel ajal.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles