SEPTEMBRI esimesel pühapäeval sattusin pealtnäha täiesti juhuslikult Tarvastu kirikusse, kus ma polnud käinud vist Memme matustest saadik. Et peale on kasvanud uus põlvkond, olgu lisatud, et üksnes nõnda kutsuti legendaarse kirikuõpetaja Harri Haameri ehk Taadi abikaasat Maimut.
Või äkki polnudki see sinna kanti sattumine juhus? Vahest oli tegu hoopis juhtimisega?
Olime koos Tallinnast külla tulnud onu ja tema järeltulijatega teel Helmesse, kus mu ema ja onu on sündinud — nad nägid ilmavalgust tollases vennastekoguduse palvelas, mis praegu on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Helme koguduse käsutuses.
Vennastekoguduse õpetaja tütretütrena olen elu jooksul kohanud palju vaimulikke ja varakult õppinud nende vahel vahet tegema. Olen alati arvanud, et tuleb kasuks, kui vaimulik juhtub olema ka majandusmees, kuid nende koht, kellele pole antud vaimset sära ja Jumala kutset, pole kirikus.
OLIME HELMESSE sõitnud ette teatamata ja juhtus nii, et sealne õpetaja oli puhkusel. Nõnda pöörasime auto ringi ja sõitsime tagasi Tarvastusse, et meenutada Harri Haamerit, kes oli enne sõda meie sagedane külaline Helmes. Nii sage, et mu onu tema järgi nimegi sai.
Mina olin Taadi ja Memme sage külaline 1980. aastate teisel poolel, kui elasime okupeeritud Tallinnas ja Viljandis tuli vaeva näha öömaja leidmisega. Taat ja Memm olid siis juba vanad ja elasid kahekesi. Nende lapsed olid ammu pesast lennanud, kuid vähemalt igal pühapäeval oli nende pisike, praeguseks lammutatud maja puupüsti noori täis. Kokkutulnute seas oli kohalikke ning neid, kes saabunud Viljandist, Tallinnast või Tartust.
MIS OLI Haamerite vanapaari fenomen? Kuidas nad suutsid elada peaaegu olematust rahast, sõita jalgrattaga ning sööta karjade kaupa kohale voorivaid noori?
Toona ma ei osanud nii mõelda. Tundsin vaid, et nende juures olin kaitstud kõigi ilma murede eest.
Neil oli elav usk, mille sarnast vist enam ei ole. Või nõuab eriliselt raske aeg erilist usku? Nende tugevus oli ka teineteise täiendamises, maapealses harmoonias, mille sarnast saavad ilmselt tunda väga vähesed.
VAATEPILT, MIS meid Tarvastu kirikus nüüd vastu võttis, oli ootamatu. Kirik oli tühi! Kui välja arvata inimesed, kes olid tulnud suvi läbi seinal rippunud kunstinäitust sulgema, meie kui juhukülastajad ja üks naaberkoguduse õpetaja, oli seal vaid viis-kuus inimest.
Õpetaja rääkis koolitatud, kuid tuima häälega sellest, kuidas lesknaised raskel ajal oma viimsed veeringud ära peaksid andma. Lasin pilgul ringi käia, kas keegi kohalolijatest võiks selle jutu peale SMS-laenu võtta ja raha kirikule tuua. Seinalt vaatas meie peale alla Taat. Noorena.
NÄITUSE SULGEMISE tseremoonia kujunes pikemaks kui jumalateenistus. Või ainult tundus see nii?
Kui me teenistuse järel veel kirikus ringi vaatasime, ruttas meie kui «turistide» juurde kohalik kirikuvaht ning pakkus end pealetükkivalt kiriku ajaloost rääkima. Jäime kuulama, sest uudishimu oli suur: kas hakkab kostma sektantlik ajupesu? Kiusatus oli ka teada saada, kas Tarvastus veel Haamerit mäletatakse.
Ei järgnenud ühte ega teist. Oli lakkamatu ja mitte just köitev sõnavoog, mis kätkes kirikuhoone ehitamist.
Üliagar vöörmünder saatis meid veel õuegi ning ma ei pidanud vastu ja küsisin seda, mis kogu aeg oli hinges kripeldanud. Miks on kirik nii tühi?
Seepeale sain kuulda, et kogudus on küll suur, aga kirikus ei käida sihilikult. Et uus õpetaja on imehea, aga inimesed on Tarvastus nii halvad, et ei kõlba mitte kuhugi.
MÕTLESIN KAUA, kas sellest tasub kirjutada — ehk huvitab teema liiga väheseid või teen kellelegi liiga. Mida rohkem aga mõtlesin, seda enam tundus, et kui kellelegi liiga tehakse, siis on see Tarvastu kogudus, usklikud inimesed, kes millegipärast praegu kirikusse ei tule.
Üks lugupeetud õpetaja on naljatamisi öelnud: pole karta, et kirikud tühjaks jääksid — seal käivad ju põhiliselt vanad naised ja nemad ei saa kunagi otsa. Tarvastu kihelkonnas on aga vanad naisedki otsa saanud.
LOOL ON ka teine külg. Kiriku inimestest kaugenedes ei kannata ainult vanad naised, vaid kogu rahvas. Usk on leigete eestlaste puhul olnud alati ainult üks põhjus, miks nad kirikus käivad. Teine põhjus on traditsioon, mida samamoodi ja ehk veelgi enam kui usku on edasi antud põlvest põlve.
Kui traditsioon kaob, jäävad kirikud tühjaks ja inimesed kaotavad rohkem, kui nad oskavad mõista.
Kui õpetajate hulgas on järjest vähem tugevaid isiksusi ning aina enam neid, kes iga tühja asja peale hüüavad Jumalat appi ja teevad ta vastutavaks kõige mõttetumategi maiste pisiasjade eest, või neid, kes pole olnud küllalt andekad, et teatrikooli sisse saada, ja arvavad kirikuõpetajal olevat vaid ühe rolli, mille tarvis ei pea kuigi sagedasti kostüümi vahetama, kaotab sellest kogu rahvas.