Kaja Leiger: kas monopolid vajavad ohjeldamist?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne valimisi hakati riigikogus menetlema monopolide ohjeldamise seaduse eelnõu. Nüüd saab sellest eelnõust kiretumalt rääkida. Ja arutleda, kas sellist seadust on üleüldse vaja.
Esiteks ei ole eelnõus sisuliselt midagi, millega konkurentsiamet ei oleks saanud siiani tegeleda. Nimelt on konkurentsiseaduse kohaselt keelatud turguvalitseva seisundi kuritarvitamine, muu hulgas ebaõiglaste hindade kehtestamine. Lisaks on ette nähtud piirangud olulist vahendit või eri- või ainuõigust omava ettevõtja tegevusele, keda loetakse automaatselt turguvalitsevat seisundit omavaks ettevõtjaks. Seega kui küsitav hind on kliendi või mis tahes huvitatud isiku meelest liiga kõrge, saab ta esitada kaebuse konkurentsiametile, kes kontrollib, kas ei ole tegemist turuvalitsemise kuritarvitamise ja liiga kõrge hinna küsimisega.
Konkurentsiamet peaks kaaluma, kas hinna määramisel on õiglaselt arvesse võetud ettevõtja kulusid ja põhjendatud tulukust.
Oluline on märkida, et tegelikult ei pea konkurentsiamet ära ootama kellegi kaebust. Ka praegu kehtivate õigusaktide alusel saab ta algatada rikkuja suhtes menetluse, kui ta rikkumist märkab.
Teiseks on valdkondadele, mida nn monopolide ohjeldamise seadus reguleerima peaks, ette nähtud eriseadustest tulenev hindade eelneva kooskõlastamise nõue mõne riigi või kohaliku omavalitsuse ametiga. Sobivad hinnad peaksid üldiselt katma ettevõtjate püsi- ja muutuvaid kulusid teenuste osutamisel ja lubama ettevõtjal teenida ka mõistlikku kasumit.
Loomulikult võib arutada, mis ikkagi on mõistlik kasum, kuid sellega on tegeletud Euroopas juba pikka aega. Välja on mõeldud erinevaid valemeid ning põhimõtteid tuvastamaks, kas taotletav kasum on põhjendatud või mitte. Kui vaadata konkurentsiameti kodulehel avaldatud otsuseid hindade kooskõlastamise kohta, saab aimu, et tegemist on ka praegu põhjaliku protsessiga, kooskõlastamine ei toimu sugugi kergekäeliselt.
Ei vaja mainimist, et riigipoolne hindade kontroll ja ettekirjutused piiravad ettevõtlusvabadust. Ettevõtlusvabadus on aga üks põhiõigusi, mida peaks vabas ühiskonnas piirama vaid juhul, kui seda tehakse mõne tähtsama hüve kaitseks. Täiendavate piirangute seadmine peab olema põhjendatud.
Kolmandaks, ei saa mööda vaadata asjaolust, et monopolide ohjeldamise seadusega pannakse konkurentsiametile senisest veelgi suuremad kohustused. Kuid kas konkurentsiametil on olemas administratiivne võimekus kõikide küsimustega ühtviisi põhjalikult tegeleda? Lisaks tavapärasele järelevalvetööle peaksid ametnikud nüüd hakkama tegelema ka metoodikate väljatöötamise ja hindade jälgimisega.
Üldiselt on Euroopas pandud rohkem tõendamiskoormust ettevõtjatele. Seadus ütleb, mis on lubatud, mis keelatud, aga iga ettevõtja kohus on hinnata, kas ta reeglitele vastab, ja vastavalt võtta risk sanktsioonide näol, kui ta reeglitele ei vasta. Eelnõuga soovitakse minna vastupidist teed, kuid arvestades meie riigi väiksust, ei tundu see olevat mõistlik samm.
Kõigil neil põhjustel on mõistlik kaaluda, kas monopolide ohjeldamise seaduse menetlemine ja vastuvõtmine on ka sisuliselt vajalik või on seaduse algatamise mõte seoses valimiste möödumisega ära langenud.
Autor on advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius vandeadvokaat.