Evelini pidupäev

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Postimees.ee

Emadus puhus ära eksistentsiaalsed mured ja tõi rahu, ütleb teist last ootav Evelin Samuel. Neil päevil rõõmustab ta emadepäeva, oma sünnipäeva ja oma esimese lasteraamatu ilmumise üle.

Evelin (32) tõstab kingituseks toodud koogid karbist taldrikule ja paneb tee tõmbama. Oskarile (1,6) võtab viilu musta leiba ja Talleggi kalkuniviineri. Kui pojal on papud jalas ja müts peas, lähme aeda päikese kätte. Evelin kannab valget värvi pükse ja varrukateta halli kleiti, mille peale on sättinud lillelise salli. Esimesena sööb ta ära maasikakorvikese, seejärel koogi Fantaasia ning lõpuks šokolaadimaiuse. Oskar asjatab leludest piiratud liivakastis, kuid ei püsi seal kaua. Kord tatsab ta meie juurde laua äärde, kord lippab maja taha, Evelin kannul.

Evelin kolis koos kaasa Raimo Ülaverega (37) Tallinna Kivimäe mändide alla kaks aastat tagasi. Nende ühest nurgast kaootiliste akendega kahekorruseline maja meenutab pisut segasummasuvilat. «Majast on näha, et mingil hetkel on siin sugulased kambakesi koos elanud – igaüks on asju oma käe järgi teinud. Juurdeehitis näeb välja nagu kilplaste maja,» lausub Evelin.

Kuna pere mõtleb järgmisel aastal elamist laiendada, pole nad aeda suurt seadnud. Sõpradelt maja 75. sünnipäevaks kingiks saadud tulbisibulad pistis Evelin lihtsalt ajutisse peenrasse, ent põõsal rippuvate tuulekellade, uhke pitsäärega võrkkiige, valge kibuvitsa ja kevadpäikese eest kaetud rododendroni kõrval paistab, et lilled õitsevad täpselt õiges kohas.

Kas sinu esimene raamat «Ükskord, kui sadas vihma…» ilmub meelega emadepäevaks ja sinu sünnipäevaks, mis on tuleval teisipäeval?

Tahtsin tegelikult varem, sest suvi ei ole kõige parem raamatumüügi aeg, aga lihtsalt ei jõudnud, sest kunstnik Ott Vallik tegi pilte nii palju kordi ümber. Aga selle eest on pildid tõeliselt imelised. Tegelaskujud on väga sarnased sellega, mis ma oma kujutluses nägin. Ma ei teadnud ju ka, kes tänapäeval raamatusse pilte joonistavad. Mul on lapsepõlvest meeles Siima Škop ja Edgar Valter. Seisin poes lasteraamatute leti ees ja käisin kõik raamatud ükshaaval läbi. Ott Vallik jäi silma.

Raamat räägib perekonnast, kes läheb metsa sugulastele külla, aga vihma sajab nii kõvasti, et nad ei leia koduteed üles. Nad ekslevad natuke ringi, saavad palju uusi sõpru ja jõuavad lõpuks ikka koju.

Mida raamatu kirjutamiseks vajasid?

Võimalust keskenduda. Teadmist, et keegi usaldusväärne inimene on minu lapsega koos. Kohvitassi, arvutit, natuke näksimist ja neli tundi vaba aega. Meil oli lapsehoidjaga kokku lepitud, et kord nädalas neli tundi on minu aeg.

Alustasin kirjutamist mõned aastad tagasi. Olin suvel reklaamiagentuuris tööl ja muudkui toksisin. Meil oli tore seltskond, kiire ja hea huumoriga. Nad inspireerisid. Elu oli üldse sel ajal põnev. Mingid kanalid läksid lahti. Kirjutasin lühikesi tekste, andsin neid sõpradele lugeda ja nad tahtsid veel.

Sügisel võtsin kätte ja kirjutasin valmis. Jube mõnus. Ma ei ole ammu tundnud, et teen midagi kire ja naudinguga. Kui laulma hakkasin, oli see tunne olemas, aga mul ei ole enam sellist tunnet, et ohh! praegu tahaks jubedalt laulda. Harva, kui selline asi tekib. Ilmselt oli aeg proovida midagi muud. Leida nauding üles.

Põgenemine raamatusse. Heas mõttes

Millise tundega sa raamatut ootad?

Olen suhteliselt enesekindel. Kirjutasin raamatut sada miljon korda ümber ja lasin tal laagerduda. Olen iseenda kõige suurem kriitik. Kui hakkaksin uuesti juturaamatut kirjutama, oleks protsess teistsugune.

Praegu kirjutasin nii, et ei teadnud, mis järgmisena juhtub. Vaatame, mis siis täna saab. Aga nii on oht, et jutt saab hüppeline. Nüüd kirjutaks enne skeleti valmis. Nii nad vist teevad ka. Päris kirjanikud.

Kas nüüd on mõneks ajaks rahu majas või on juba uus lugu käsil?

Sügisel tuleb luuletuste raamat lastele. Osast luuletustest teeb Priit Pajusaar laulud, lapsed laulavad need plaadile ja plaat läheb raamatu vahele. See on ka päris lustlik.

Miks sa kirjutad ja miks just lastele?

See on üks võimalus luua enda maailm, mis ei pruugi haakuda tegelikkusega. Ju mul ongi natuke lapselik meel. Täiskasvanutele kirjutamine eeldab teatud ambitsioone, filosoofilisi mõtteid, sügavat maailma ja tahet seda teistega jagada või siis head huumorit. Laulmine on ka teatud mõttes eskapism. Kirjutamine on veel rohkem. Heas mõttes.

Sina ja raamatud lapsepõlves?

Hakkasin hästi vara lugema. See oli pidupäev, kui ema tuli linnast, raamatud kotis. Praegu varastan lugemiseks aega kohustuste arvel.

Lugesin viimati Leelo Tungla raamatut «Seltsimees laps» ja hakkasin esimesel leheküljel nutma. Kui jõudsin raamatu keskele, kuskil sajandale leheküljele, oli nina kinni ja silmad paistes. Mõtlesin, et nüüd natuke aega ei loe, mul ei ole vaja nii palju nutta. See oli nii hästi, kergelt ja lapsemeelselt kirjutatud. Jube hea raamat.

Oled sa nüüd kirjanik või laulja?

Ma ei tahaks ennast kuhugi lahterdada. Olen ema. Lapsega kodus. Tõenäoliselt jään elu lõpuni eurolauljaks, mis sest, et see oli kümme aastat tagasi. Olen sellega leppinud.

Mida sa Leto Svetist arvad?

See on Priit Pajusaarel hea enesereklaami võimalus. Ta saab tänu sellele teha palju tööd edaspidi.

Lahe sell

Homme on emadepäev. Kuidas tähistate?

Võib-olla panimegi eelmisel aastal traditsioonile alguse. Käisime minu ema, mehe vanemate ja tema venna perega Lucca restoranis, kus on lastele mängutuba. Varem olime emaga kahekesi. Eks ikka lilled ja midagi sellist.

Kui lähedane sa lapsena emaga olid?

Nii lähedane, kui saab olla. Kui on üks vanem ja üks laps, siis ilmselt nad sõltuvad teineteisest rohkem, kui oleks rohkem lapsi ja rohkem vanemaid. Hästi intensiivne suhe. Ära söö liiva, Oskar! Pähh. Must on, Oskar. Lahe sell.

Kuidas Oskari isa Raimoga tutvusite?

Olime enne sõbrad. Lihtsalt kuidagi läks niimoodi. Olime mõlemad samas eluetapis, saanud täiskasvanuks. Parajal maal. Arusaamatul kombel loeme teineteise mõtteid. Rambu on 37, mina saan 33. Oleme mõlemad rahulikud. Hindame teisi asju kui kümme aastat tagasi. Ta on Peep Vainu firmas koolitaja. Teeb peamiselt juhtimiskoolitusi ja on väga rahul. Õhtuti muudkui seletab, mida on teada saanud.

Kuidas teie päevad Oskariga välja näevad?

Sõltub Oskari magamisaegadest. Peamiselt magab ta kord päevas, aga täna on režiim sassis. Ärkas pool seitse ja läks kell üheksa päevaunne. Meil on kujunenud emade ja tittede ringkond, kellega aega veedame. Lastel on lõbusam ja meil kergem tunne. Käime mängutubades, mänguväljakutel ja külas.

Ühel hetkel vahetasid laulmise turundusõpingute vastu?

Poppmuusika maailm muutus üheülbaliseks. Kui tahad muusikast ära elada, peab tegema ka neid asju, mis ei meeldi. Raske on loominguga kompromissi peale minna. Teiseks laulmine ammendas end, aga mul on vaja pidevat vaheldust. Kui elus on korraga mitu asja, tunnen, et kõik augud on täidetud ja võin rahus edasi minna.

Kui elasin poolteist aastat Helsingis ja tegin kaasa muusikalis «Miss Saigon», sain aru, et mul ei ole vaja olla intensiivselt avalikkuse ees. Raamatuga on teistsugune olukord. Keegi ei helista ega küsi, mitu paari teksaseid mul kapis on või mis on minu lemmikvärv.

Hulkuja tüüp

Vahel siiski laulad?

Põhiliselt esinen kinnistel üritustel. Teeme Tiit Kikase ja Peeter Rebasega etnostiilis akustilist popprokki. Toredad lustakad lood kitarri ja viiuliga. Kärtsumate-mürtsumate lugudega peaks rohkem vaeva nägema esinemiste nimel, aga minu eesmärk on vastupidine. Tahaks rahulikumalt ja vähem laulda.

Lapsega kodus olles on mõnus järele mõelda, kuidas edasi minna. Selge on see, et kui sa ei ole Heljo Mänd või Leelo Tungal ja ei kirjuta seitset raamatut aastas, on kirjutamisest raske ära elada.

Oled andnud välja ainult ühe plaadi, kas seda vähe ei ole?

Minu ambitsioonid piirdusid sellega. Samas ei pea ju välistama, sest ma laulan ju veel. Pakkumisi on ikka tulnud.

90ndatel laulsid iirilikke ballaade, pikk kleit seljas.

See oli aeg, kui Kuku raadios mängisid Erki Berends ja Lauri Saatpalu palju iiri muusikat. Kuulasin seda. Saime Kikase ja Rebasega keskkoolis tuttavaks. Janika Sillamaa oli mu pinginaaber. Meil paluti esineda, sest olime muusikakallakuga kool. Tiit ajas kohe bändi kokku ja sealt maalt hakkasime tegema iiri muusikat. Sellest on 16–17 aastat. Lähen piilun jälle Oskarit.

Ega sa väga palju ühe koha peal istuda ei saa.

Ei saa jah. Isegi kui ta on siinsamas, võtab ta mul käest kinni, et lähme nüüd kõndima. Ta on ka hulkuja tüüp nagu mina ja minu ema. Teised lapsed ripuvad emme küljes, aga tema paneb vastassuunas. Siin on tal hea hulkuda. Aed on kinni ja ta saab vabalt ringi lasta. Ja kõike suhu panna. (Oskar võtab maast vaarikavarre.) Ta sai selle kompostihunniku juurest. Maitseb paremini kui liiv.

On sul esimene kord elada oma majas, oma aias?

Lapsepõlves elasin ka oma majas. Mähel, kus elasime, oli kolm maja, piirivalve, metsad ja põdrad. Metsavaht sõitis hobusega ringi. Mereni oli pool kilomeetrit. Kolisin kodust välja 18-aastasena ega harjunudki korteris ära.

Siin Kivimäel on väga rahulik. Maja eest läheb umbtee, nii et inimestel pole siia asja. Jalutasime Oskariga hommikul poolteist tundi, mööda sõitis üks-kaks autot. Meie maja on ehitatud 1931. aastal. Sellel kandil on huvitav ajalugu. Siit diagonaalis elas Panso, teisel pool Järvet. Meile on räägitud, kuidas nad jalutasid hommikumantlites mööda tänavat ja jõid õlut. Tänava lõpus karjääris oli kohalik plaaž. Seal käisid Mustamäe inimesed suvitamas. Räägitakse, et meie aeda, sinna kuuse alla olevat varandus peidetud.

Tihane, seened ja siilid

On teil aiaga suured plaanid?

Taha aia nurka tahaks kaminakohta suitsuahjuga. Sinna nurka, kuhu paistab hommikune päike, teeks väikese, tõesti väikese, köögivilja koha porgandite ja maasikatega. Maikuus on aed üleni võililledest kollane, suve keskel õitsevad karikakrad ja metsikud piibelehed, sügisel on aed pilvikuid, riisikaid, tatikaid ja muid tundmatuid seeni täis. Seal katuseaugus elab tihane ja katuse all oravad. Hommikul vara müdistavad üle lae. Garaaži all elavad siilid.

Alguses oli maja ostmine tore lustlik idee. Siis otsustasime, et me ikkagi ei osta maja, ent hakkasime teineteisele meile saatma: «Ma tean, et me ei osta praegu maja, aga…» Nii me siia jõudsime. Minu jaoks on sisse elatud koht ja kõrged puud olulised. Atmosfäär on jube hea. (Oskar on vahepeal ära väsinud. Evelin läheb sõidab ta autoga magama.)

Tean, et oled suur kuduja. Märkasin su köögikapilgi koekirjade raamatut.

Praegu teen titetekki. Hakkasin seda juba Oskarile tegema, aga ei jõudnud õigeks ajaks valmis. Nüüd on põhjust jätkata. Lastele on kärsitul inimesel lihtne teha. Koekirjade raamat on selleks, et mul said mustrid otsa, mida peast tean. Beebitekki teen 49 lappi ja iga lapp on isesugune. Mul oli koolis väga hea käsitööõpetaja Tiina Meeri.

Arvatavasti enamik tüdrukuid ei sallinud koolis käsitööd, aga mulle ei sobinud ühised spordi- ja taidlusüritused, nagu laulukoor. Kõige vähem kannatan sünnipäevadel või pulmadel seltskonnamänge. Sünnipäevalised on vahel nii hädas. Küsivad, kas mul on paha olla ja kutsuvad seltskonda, et siis mul on vähemalt lõbus. Mul on muidu ka lõbus, mul just muidu ongi lõbus.

Millal saab Oskar endale väikese õe või venna?

Novembri esimeses pooles. Oleks lahe, kui tuleks tüdruk, siis saaks nukumaja osta. Ema sõbranna kinkis mulle raamatu vanarahvatarkustega. Seal oli kirjutatud, et naine, kes sünnitab ainult poegi, jääb elu lõpuni noorikuks, sest tütred on need, kes viivad elu edasi.

Oskar on piimavalgule ja munavalgele allergiline. Loodan, et teisel lapsel ei oleks allergiaid. Ma ei anna Oskarile ühtegi välismaist puuvilja. Isegi melon, millelt lõikan paarisentimeetrise koore ära, ajab tal naha sügelema. Eelmise raseduse ajal oli mul hirmus Fanta isu, hommikuti alustasin aga jäätisega. Nüüd püüan süüa vähem värv- ja säilitusaineid.

Lapse sünniga jooksid paljud asjad paika. Eksistentsiaalsed probleemid kadusid ära – instinktid on nii tugevad. Laps tuli majja ja rahu ka. Ega ma enne ninnunännutaja ei olnud. Võõrad lapsed ei tekitanud emotsioone. Nüüd on see kõik muutunud.

CV Evelin Samuel

Sündinud 13. mail

1975 Tallinnas

Haridus: õppinud Tallinna 21. keskkoolis ja Jakob Westholmi keskkoolis muusika süvaõppega klassides, Otsa-nimelises muusikakoolis pop-, jazz-laulu, EBSis ärijuhtimist, ärijuhtimise bakalaureus turunduse ja suhtekorralduse suunal; lauljana täiendanud ennast Zoja Hertzi juures.

Töö: 1989 alustas lavategevust laste ja noorte muusikateatris Colombina; 1993 sai ETV lauluvõistlusel «Kaks takti ette» IV koha; tegutsenud laululoojana peamiselt Maian Kärmase sõnadele; 1994. aastast osalenud korduvalt Eesti eurolaulu võistlusel, sealhulgas 1998 looga «Unistus igavesest päevast» (II koht) ja 1999 lauluga «Diamond of Night», mis tuli võitjaks ja sai Jeruusalemmas Eurovisiooni lauluvõistlusel VI koha; 2002 ilmus debüütalbum «Over The Water Blue»; 2004–2005 elas Soomes ja osales muusikaliprojektides koorilauljana.

Töötanud arvutifirma Ordi reklaami- ja turundusjuhina; vabakutseline muusik.

Pere: elukaaslane Raimo Ülavere töötab koolitusfirmas Vain & Partnerid meeskonnatöö- ja juhtimiskoolitajana; varem töötanud 14 aastat Äripäevas.

Poeg Oskar saab novembris kaheaastaseks.

Teised Evelinist

Malle Pajula

sõbranna

Teadsin aastaid Evelini vaid laulude järgi ja nii oli mu eelhäälestus temast kui väga haprast ja romantilisest naisest. Tegelikult on temas ka paras mõõt ratsionaalsust ning ta oskab muide hästi matemaatikat.

Oma kodu on ta kujundanud heledas romantilises võtmes ja kannab ka ise enamasti naiselikku valget. Ka on Evelin väga hingeline – nüüd, mil ta on teist korda lapseootel, on mul õnnestunud teadetega elust enesest talle paar korda pisarad silma tuua ja niiviisi ühe meie ühise lõõgastava merereisi kohe varahommikul natuke untsu keerata. Evelin elab emade ja laste teemadele praegu väga sügavalt kaasa. Tal endal on väga rõõmus perekeskne aeg. Ja ma näen, et tal on piisavalt elukogemust, et osata seda väärtustada ja täiel rinnal nautida.

Maian Kärmas

sõbranna

Evelin on särav isiksus. Ta muudab ümbritseva huvitavamaks, värvilisemaks, vürtsisemaks. Nagu Jaak Joala kunagi ütles tema kohta – moosivaras. Sarnaselt oma emaga oskab Evelin luua enda ümber atmosfääri.

Kui meie tuttavaks saime, olin mina päris nohik. Tema mõjul läksin lahti. Saime tuttavaks «Kaks takti ette» lauluvõistlusel, kus ta laulis minu kirjutatud lugusid. «Diamond of Night» oli minu esimene tellimustekst. Sellega algas minu tekstitegija tööpõli ja ka laulmine, sest Evelin võttis mind taustalauljana kaasa. Pärast Iisraeli Eurovisiooni said meist sõbrad. Oleme igasuguseid tõususid ja mõõnasid koos läbi teinud. Imetlen Evelini kiiret taipu ja seda, kui kiiresti ta uutes olukordades kohaneb. Tema pärast ei pea muret tundma, ta saab alati hakkama.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles