Harju maakohus otsustas eile keelata kõikjal Kadri Kõusaare filmi «Magnus» näitamise, kuna see põhineb tõsielulistel sündmustel ning sekkub põhjendamatult poja ja venna kaotanud pereliikmete eraellu.
Kohus keelas filmi «Magnus» näitamise seitsmeks aastaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi filmi näitamise vaidlustanud pereliige taotles filmi keelustamist kuni enda surmani, otsustas kohus, et õiglane on peatada «Magnuse» avaldamine ja levitamine nii Eestis kui ka mujal seitsmeks aastaks, kuni mälestus 2000. aastal aset leidnud traagilisest sündmusest veidi tuhmub.
Kohus leidis, et isiku eraellu sekkumiseks peab olema selgelt põhjendatud ühiskondlik vajadus, kuid Kõusaar pole toonud ühtki mõistlikku põhjendust, miks oli vajalik tegelikult juhtunud enesetappu ja selle põhjusi filmis näidata ja käsitleda nii, et perekond on kogu nende tutvusringkonnale äratuntav.
Põhiliselt heitsid nii Kõusaare kohtusse kaevanud pereliige kui ka kohus filmitegijaile ette seda, et ühe peaosalisena ehk vabasurma läinud poisi isa kehastab filmis Mart Laisk, kes oli ka tegelikult hukkunu isa.
Perekonda kohtus kaitsnud advokaat Kersti Kägi nentis, et hagi filmi avaldamise ja levitamise vastu poleks üldse olnudki, kui Kõusaar oleks vastu tulnud hageja palvele ja asendanud isa kehastaja professionaalse näitlejaga. Kõusaar aga ignoreeris Kägi sõnul igasuguseid katseid mõistlikus kompromissis kokku leppida.
«Kõusaarele sai väga selgelt öeldud juba 2006. aastal, et ta peab arvestama kohtuvaidlusega, kui ta oma seisukohta ei muuda,» märkis advokaat.
Mitme kohut nõustanud eksperdi sõnul eeldab filmitegijate hea tava, et film kooskõlastatakse isikutega, kes on samastatavad filmi oluliste tegelastega, Kõusaar seda aga kohtu hinnangul ei teinud. Samas näidatakse hukkunud poisi ema ja õe tegelikust eraelust mängufilmis nii delikaatseid fakte kui ka moonutatud tõde, märkis kohus.
Kadri Kõusaar nentis, et oli otsusest hämmastunud. Tema sõnul on «Magnuse» tegelased siiski fiktiivsed karakterid, kuigi elust inspireeritud. Kõusaar kinnitas, et Mart Laisk ei mänginud filmis iseennast, mööndes siiski, et ühes filmi esialgses versioonis, n-ö mustandis oli lõputiitrites Laiski nime taga tõepoolest «mängib iseennast». «Kuid selle panime sinna esialgu vaid huvi tekitamiseks, see oli lohakus,» kinnitas Kõusaar.
«Ma ei saa aru, kuidas saab keelata täiesti selgelt kunstilist filmi, kus ei ole kasutatud ühtegi pärisnime, daatumit ega fakti, mille põhjal oleks võimalik kedagi identifitseerida,» märkis Kõusaar. «See, et tutvusringkond perekonna ära tunneb, on haige argument, sest tutvusringkond teab, mis tegelikult juhtus, ja teab ka seda, et see, mida me filmis näeme, on teistsugune.»
Kõusaar kinnitas, et kavatseb kohtu otsuse igal juhul edasi kaevata. «Ma tean, et minul on õigus ja lõpuks me nagunii võidame,» sõnas ta.
Kommentaarid
Sakarias Leppik, EAÕK preester:
Olin kohtu otsusest jahmunud, kuna ootasin tollelt mõistuse ja õiguse kontsentreeritud koostööd. Küll aga tekitas nn põhiseadusliku proportsionaalse piiratuse rakendamine (mis oleks ehk olnud kohane kodanike põhiõiguste kaitse kontekstis) selle asja puhul küll mõtte, et kohus otsekui ei julgenud tegelikku otsust vastu võtta ja tegi advokaatide meeleheaks hundid-söönud-lambad-terved otsuse.
Filmi näinuna ei mõista ma preestrina kohtulahendit eeskätt eetilisest seisukohast, sest mingit vastuolu filmifantaasia ja tõsielulise tragöödia vahel ma ei näinud ega jätkuvalt näe. Kui kohus hakkab mängufilmi puhul mõõtma dokumentalistikapromille, siis on ta libedal teel. Sellist lähenemist võib oodata ainult kohturiigi kohtult, mille õigusemõistmine põhineb pretsedendiõigusel.
Näen Harju maakohtu lahendis kohtuinstantsi alateadlikku püüet luua pretsedenti ja ligineda sellega veelgi ameerikalikule kohturiigile. On üpris selge, et kui ringkonnakohus või riigikohus ei muuda maakohtu otsust, on sellel pärssivad tagajärjed kõigi kaunite kunstide arengule Eestis ning kirjanike, teatri- ja filmitegijate ning miks mitte ka heliloojate tegevusele Euroopa Liidu riikides ja mujal. Sest vaid kohturiigis otsustab kohus, mis on dokumentalistika ja mis mitte.
Piret Tibbo-Hudgins, Allfilmi produtsent:
«Magnus» on silmapaistev debüütfilm, selles pole mingit kahtlust. Mina vaatasin seda Cannesi filmifestivalil. Sellel teosel peaks olema õigus olla levitatud ja nähtud vaatajate poolt.
Peaks olema. Aga ei ole. Ja põhjus ei ole hämamine hallis tsoonis, põhjus on väga konkreetne. Filmiloo prototüüp ei taha eksponeerida iseennast ega oma pere tragöödiat. Erinevalt loo teisest prototüübist, kes mängib filmis mõnuga ja andekalt iseennast.
Väide, et nii ei saa enam filme teha, me tunneme end igas filmis ära ja võime iga filmi kohtusse kaevata, on kohatu. Iga film pretendeerib samastumisele ehk vaataja empaatiale filmis toimuvaga. «Magnus» ei ole see juhtum. Päris poisi isa mängib filmi poisi isa. Päris poisi isa väidab filmiga tegevat painest vabastavat trippi. Aga kuidas siis kõigi teistega, kes tema egotripiga seotud on? Ja kuidas on lood filmitegija enda südametunnistusega?
On olemas üks nähtus (mitte tühipaljas sõna) eetika. Elem Klimovi võimsas faismivastases filmis «Mine ja vaata» tapeti võtete käigus lehm. Reissöör tahtis suurt plaani sureva lehma kustuvast silmast. See oli võimas kujund. Aga kujutage endale ette filmigrupp ümber surma vaakuva lehma, operaator jäädvustamas looma viimast tõmblust. Äge kujund? Kindlasti.