«Ma olin juuksuris täna jälle, täna pool päeva, Ja olin maniküüris täna jälle, täna pool päeva, Ja solaarium toonis mu nahka, ja jõusaal voolis mu keha, Ja üleüldse ma hullult näen vaeva, päevast päeva, päevast päeva...» Laulab Hannaliisa Uusma. Absoluutselt. Muide, intervjuu jooksul ta seda sõna ei kasuta.
Hannaliisal (21) on hullult kiire. Ta tuli just raadiost intervjuult,
40 minuti pärast peab olema Raekoja platsil, järgmisel hommikul andma veel ühe intervjuu ning sõitma seejärel nädalaks Itaaliasse Vahemere äärde ühele suurele festivalile improviseerima tantsu ja laulu dialoogi.
Linna nime unustab Hannaliisa pidevalt ära. «Olen siuke udupea. Kontsa otsas igatahes,» lausub ta. Kiire on Hannaliisal aga sellepärast, et tal tuli just koos Bert Prikenfeldi alias DJ Critikali ja Leslie Laasneri alias Leslie Da Bassiga HU? nime all välja plaat «Film».
Samal ajal kirjutas sotsioloogiatudeng Hannaliisa valmis bakalaureusetöö. Ajakirjaniku kohale jõudes on ta löönud lahti oma märkmiku ja seletab telefonis midagi Power Pointi esitlusest. Ta räägib ülihelikiirusel. Vean cappuccino peale kihla, et teda kuulevad ka tädid kohviku tagumises nurgas.
Tempo on sul võimas.
Täiesti õudne. Olen täna juba kolm tähtsat asja ära unustanud, lihtsalt ei suuda. Aga noh, küll ma end kokku võtan. Käisin täna bakatööd kooli viimas.
Millal lõpetamine on?
20. juunil.
Mitu uneta ööd bakatöö sult nõudis?
Päris korralikult. Võtsin asja suurelt ette. Tegin empiirilise uuringu, mille jaoks küsitlesin tegevaid popmuusikuid, muusikatudengeid, muusikakriitikuid ja popkultuuri spetsialiste. Mul on hästi põnev teema, aga ära sellest väga palju kirjuta. Pärast läheb halvasti. Võin sellest kunagi pikemalt rääkida.
Mida uurisid?
Püstitasin enda jaoks kolm uurimisküsimust, mis on olnud muusikaringkondades pikalt üleval. Üks oli kas toimub popmuusikute meedia- ja koolidepoolne ületootmine.
Teine uurimisküsimus oli kui palju kumab eesti popmuusikast läbi kommertslikkust ehk kui paljud noored popmuusikud osalevad muusikalistes projektides majanduslikel eesmärkidel.
Tuli välja, et alguses on kõik idealistlikud, tahetakse lihtsalt esineda. Ja kolmas küsimus oli kas võrreldes väljakujunenud muusikatööstusega riikidega nagu USA või Inglismaa on Eestis raskem noorel muusikaturule tulla.
Kui idealistlik sa ise oled?
Ma olen väga kahe jalaga maa peal, aga elan hetkes.
Kas realistlik suhtumine ongi põhjus, miks lõpetad Tallinna Ülikooli, mitte Otsa-kooli?
Jah, kindlasti. Muusika on minu elus vaieldamatult väga tähtsal kohal, aga samas on mul meeled alati lahti olnud. Ma ei ole kunagi arvanud, et õpin ainult muusikat, sest otsin kõrvale paralleelseid asju. Tegelikult läksin üsna juhuslikult sotsioloogiat õppima, aga kokkuvõttes olen rahul. Olen leidnud enda jaoks suunad, kuidas siduda eriala muusikaga. Võib-olla tahaks edaspidigi popmuusikat uurida.
Mida sa pärast kooli lõppu tegema hakkad?
Arvan, et lähen magistrisse.
Eestisse või välismaale? Vahepeal oli juttu Berliinist.
Pärast oma esimese albumi väljatulekut ei tahaks kohe sügisel Eestist ära sõita (naerab). Berliini tahaks minna pärast magistrit või siis järgmisel aastal akadeemilisega.
Tallinnas oled elanud kolm aastat. Kuidas sulle kui Tartu tüdrukule pealinnas istub?
Väga hästi. Esimesel aastal tundsin end võõrkehana, aga nüüd olen nagu kala vees. Mul oli tohutu soov alustada iseseisvat elu. Mitte et mul Tartus midagi häda oleks olnud. Mul on väga armastav ja toetav perekond, kuhu mind avasüli oodatakse.
Kuulates nädalavahetusel su plaati, tekkis mul selline mõte, et võtaks sellelt pealkirju ja märksõnu ning vaataks, mida sa mulle seoses nendega enda kohta räägid. Proovime.
Laul number üks «Põgene». Kui tihti sa põgened, kelle eest ja kuhu?
Tahan väga harva põgeneda. Mul on vist ainult üks kord elus olnud see soov. Kui põgenen, siis kõrvaltänavasse sõbranna juurde, mitte kaugemale.
Lähme edasi. Teine lugu on «Absoluutselt». Sinu suhe juuksuri, maniküüri, solaariumi ja jõusaaliga?
Jõusaaliga mul tihedat suhet ei ole, aga kevadel käin vahel jooksmas. Juuksuris, maniküüris käin küll, aga tõenäoliselt harvemini kui tikk sellest laulust. Olen üks täiesti tavaline tüdruk, kes teeb kõike, millest laulus räägitakse, aga mõõdukalt.
«Me elame siin, siin täituvad me soovid («Varjud»)»
Ilmselt on üks sinu soovidest täitunud. Millist sihti järgmisena püüad?
Ausalt öeldes ei ole mul viimasel ajal olnud aega midagi juurde soovida. Plaat on väljas, bakatöö esitatud, eksamid läbi. Olen kõvasti pingutanud ja endaga rahul. Väga uhke ke-
vad.
« see on tavaline linn, kus on tavalised koolid». Kas Tartu on sinu jaoks tavaline linn?
Tartu on minu jaoks eriline linn. Ta on väga armas ja erilise auraga, aga samas ei suuda ma seal väga kaua olla. Võib-olla on see nii ainult praegu. Tingituna vanusest või eluperioodist. Tartu on nagu magnet, mis mind tagasi tõmbab. Kevad Toomemäel
«Vulkaan, mis vahel puhkab». Mis sind sütitab?
Hea muusika sütitab mind kindlasti. Ilus ilm, head sõbrad, toredad sõbrad. Nagu ikka. Olen üsna kergesti süttiv, üsna temperamentne inimene. Nutan, naeran hingest ja tihti. Elan emotsioone tugevalt läbi. Vahel on see kurnav.
«Peegel». Ajakirjas Stiil on stiilse mehe rubriigis selline küsimus kas sulle meeldib vaadata oma peegeldust aknaklaasil. Kas sina vaatad?
Vaatan.
Sulle meeldib see, mida näed?
Issand, kui keeruline küsimus. Ma ei oska sellele vastata.
Peegli lugu on ainuke lugu, mille sõnade ja viisi autor oled sina.
Praegu läks niimoodi. Igaüks teeb seda, mida ta kõige paremini oskab. Meil on kolmekesi hästitoimiv tööjaotus, hea sünergia. Küll tuleb ka minu aeg kirjutada sõnu ja viise, praegu pole mul nii palju julgust.
«Sa meeldid mulle». Mis sulle meeldib?
Praegu meeldib mulle kõige rohkem, et sain plaadi valmis ja et sain seda teha tänu juhustele lahedate inimestega, keda ma nii muusikute kui ka inimestena austan. Väga suur vedamine, et selline kolmik kokku sai. Mulle on tõeline au nende härrasmeestega koos töötada.
Kas nad kohtlevad sind ka kui härrasmehed?
Jaa, nad on minu vastu väga head.
«See imelik vaikus». Kui palju sa vaikust vajad?
Ma ei armasta üksindust. Vajan enda ümber inimesi, et end maha laadida. Ma ei kuulu nende hulka, kes kapselduvad ja mõneks ajaks ära kaovad.
Kui hästi talud piinlikke vaikusehetki?
See on huvitav nüanss. Olen selle peale kunagi mõelnud. Aastatega muutub see järjest lihtsamaks.
«Linnasuwelaul». Mida sa suvel teed?
Juuni alguses algavad esinemised HU?-ga. Üritan ka puhata, sõidan Saaremaale suvilasse või siis olen Tartus. Suvi ei ole Tallinna aeg. Tunnen end siis kui inkubaatoris. Pole õhku hingata ega ruumi olla.
«Siis ära häbene ja laula endale... («Enamat kui rütm ja viis»)». Mida sa endale laulad?
Jõuan järjest lähemale endale laulmisele. Olen seda viimase pooleteise aastaga õppinud. See on nagu mehhanism, mis läheb automaatselt tööle. Omakorda on suur oskus vajalikul hetkel «nupule» vajutada.
«UV Faktor 5». Sina ja päikesekaitsekreemid?
Ma ei ole väga päikesevalgust kartev inimene, sest minus on pisut Gruusia verd. Kaugelt vaarvaarisa. Loomulik kaitse.
Sinu «ebanormaalsed» päevad, mil kõik tundub liiga hea, et olla tõsi?
Mul ei ole ühtegi sõpra vanglas, kes võiks mulle kirju saata. Muidu võiks see laul rääkida ka minust. Koit Raudsepp ütles täna Raadio 2-s, et tegelikult on see ju tüüpiline linnatüdruku päev, siin ei ole midagi ebanormaalset.
Lugu räägib emotiki heast päevast, nagu sa ütlesid Eesti Ekspressile.
Emotiki näite tõin paralleelselt «Absoluutselt» looga, mis räägib urban-beibe kehvast päevast. Kõik, kes me seda muusikat teeme, justkui näitleme, sest plaat sisaldab äärmuslikke karaktereid. Minu käest on palju küsitud, kas ma olen keegi sealt. Kokkuvõttes olen igalt poolt midagi.
«Absoluutselt» lauldes on sul selline nägu peas, nagu mitte miski ei läheks sulle korda.
Muusikalises mõttes on lugu lihtne, aga karakterit silmas pidades on kerge libastuda. Kui laulu pisutki valel moel esitada, kaotab see iroonia noodi. Seda ei saa kunagi teha live-pillidega, sest iga nüanss, iga minimalistlik noot, iga totter heli on olulised tervikliku kompoti saavutamiseks. Mulle tehti pakkumine esitada seda lugu sümfooniaorkestriga, mis oleks iseenesest põnev, aga siis kaotaks lugu oma võlu. Lool on väga palju vihkajaid ja väga palju armastajaid. Vihkajate hulk näitab, et see lugu täidab oma eesmärki, milleks on tekitada diskussiooni. Lihtsuses peitub võlu.
CV Hannaliisa Uusma
Sündinud 8. juulil 1986 Tartus.
Haridus: Tartu Mart Reiniku gümnaasium, Ülenurme muusikakool (õpetaja Ursel Oja), Tallinna Ülikool, sotsioloogia eriala.
Muusika: laulma hakkas päris väiksena, aktiivselt alustas laulmisega pärast kohtumist Chaliceiga. Esimene koos tehtud lugu oli «Mulle meeldib see». 2005. aastal tuli lauluvõistlusel «Kaks takti ette» teisele kohale ning osutus publiku lemmikuks. Idee teha Hannaliisa Uusma plaat tekkis neli aastat tagasi, plaat «Film» artistinime HU? all ilmus möödunud nädalal.
Pere: hea sõber õpib Münchenis tellot.
Teised Hannaliisast
Berit Kaschan
sõbranna
Tunneme teineteist väga ammu. Minu vanaema ja Hannaliisa vanaema töötasid koos ühes lastesõimes. Hannaliisa vanaema oli juhataja ja minu vanaema juhataja abi.
Oleme käinud koos lasteaias ja koolis, tihedamalt hakkasime suhtlema, kui tulime Tartust Tallinna omad hoiavad kokku. Nüüd ei kujutaks ettegi, et mul teda ei oleks nii nagu ta mul on. Võib mööduda kuu aega, kui meil mõlemal on nii palju tegemist, et me ei kohtu.
Samas, kui rea peale saame, käime kuu aega ülepäeviti külas. Riigipühad on meil alati oma seltskonnaga ära planeeritud.
Hants on hästi põhjalik ja nüansitundlik inimene. Ja hästi emotsionaalne. Sõbrana on ta asendamatu, sest võtab õhust kinni selle, mis sind vaevab. Ta on habras ja tugev ühel ajal. Elab kõike tugevalt läbi. Vahest ei jõua veel midagi öeldagi, kui ta vaatab oma suurte ümmarguste pruunide silmadega sulle otsa ja pisarad voolavad.
Ta on päris temperamentne, aga samas on temasse sisse kodeeritud austus ja lugupidamine kõigi suhtes, kellega ta kohtub.
Ta on valmis õppima ja mõistuse piires kompromisse tegema.
Ma ei oskagi enam plaati Hantsust eraldi vaadata, sest tean paljude lugude puhul, kuidas ja miks nad sündisid.
Lugu «Varjud» oli vist esimene, mille nad kunagi lindistatud said. See oli hoopis teise tüdruku lugu. Aastaid oli Hants põrandaalune elektrokuninganna. Ta teeb ikka vahest Kraftwergi järgi robottantsu. Kusjuures surmtõsise näoga.
Hantsu erakordne fantaasia avaldub eriti hästi siis, kui harrastada temaga koos linnuvaatlust.