Abhaasia sünge pitser

Gruusia kaart Foto: Postimees.ee

Et selgitada, milles õieti seisneb Abhaasia konflikt, pöördub Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse analüütik Kaarel Kaas tagasi NSV Liidu lagunemise aega.

Nõukogude Liidust pääsemise lood on väga erinevad. On olemas Baltikumi n-ö lugu, valdavalt rahumeelselt ja veretult kulgenud tee, mis praeguseks on suubunud Euroopa Liitu ja NATOsse. Kolmest Balti riigist vedas enim seejuures Eestil, mille iseseisvuse taastamist tähistavad märksõnad «mitte tilkagi verd» ning «laulev revolutsioon». Me oleme õnneseened, isegi kui me ise seda vahel päris lõpuni ei adu.

Sest on ka teine pääsemislugude narratiiv. See on meie omast diametraalselt erinev. Sünge, verine ja kaose pitserit kandev. Gruusia lugu on neist vast kõige raskem. Ning ühte kõige olulisemat rolli Gruusia praeguseni kestvas püüdluses Nõukogude kolossi rusude alt välja ronida mängib Abhaasia.

See on väike, ligi 200 kilomeetri pikkuse rannajoonega maalapp Musta mere ääres, mis oma 8432-ruutkilomeetrise pindalaga on võrdne ehk vaid kahe Harju maakonna territooriumiga. Kuid viimase 20 aasta jooksul on seal voolanud nii palju verd, et iga Abhaasia ruutkilomeetri kohta tuleb vähemalt kaks sõdades ja massimõrvades tapetud inimest.

Rahutused

18. märtsil 1989 kogunes Lõhnõ külas, viis kilomeetrit Abhaa-sia sadamalinnast Gudautast, abhaasi rahvuslaste assamblee.

Selle kogunemise vedureiks ja abhaaside rahvusliku liikumise liidreiks olid peamiselt humanitaaridest haritlased nõnda nagu ka teiste Nõukogude Liidus tärganud rahvuslike liikumiste puhul. Vladislav Ardzinba, abhaaside rahvusliku liikumise peamisi liidreid, juhtis toona näiteks Suhhumis Abhaa-sia keele-, kirjanduse- ja ajalooinstituuti.

Lõhnõ assamblee ja selle tulemusena sündinud Lõhnõ deklaratsiooni ajendiks olid aga keele- ja kultuuriküsimused: plaan muuta Suhhumi ülikool Thbilisi riikliku ülikooli filiaaliks, juurutada kõigis koolides kohustuslik gruusiakeelne õpe jne. Abhaasia toonane lingua franca oli nimelt vene keel, sest selle Gruusia koosseisu kuulu-va autonoomse vabariigi ligi 530 000 elanikust oli abhaase vaid 95 000. Valdav osa ülejäänud elanikkonnast olid grusiinid (240 000), aga ka armeenlased (76 000), venelased (75 000) ning isegi kreeklased (14 500).

Deklaratsioon nõudis Abhaa-sia lahkulöömist Gruusiast ning iseseisva liiduvabariigi staatust Nõukogude Liidu koosseisus nii, nagu see oli olnud vahetult pärast Gruusia Vabariigi vallutamist Punaarmee poolt (1921) ajavahemikus 1925–1931.

24. märtsil ajalehtedes avaldatud Lõhnõ deklaratsioonile kogunes ligi 30 000 allkirja. Nende seas oli ka Suhhumi ülikooli rektori oma. Suhhumi grusiinidest tudengid kogunesid tänavaile protestima. Neid ründasid abhaasid.

See vallandas üle kogu Gruusia rullunud protestide ja massimeeleavalduste laine,

millega nõuti abhaaside eraldumispüüetele vastu astumist.

Need meeleavaldused tipnesid 6. aprillil Thbilisis alanud ligi 150 000 osavõtjaga massimiitinguga. 9. aprillil ründasid Thbilisi kesklinna kogunenud protestijaid Nõukogude eriväed, kes lasid käiku teravaks ihutud sapöörilabidad ning mürkgaasi. 21 meeleavaldajat tapeti.

Sama aasta juulis puhkesid Suhhumis relvastatud kokkupõrked abhaaside ja grusiinide vahel. Mitmepäevase vägivallalaine lõpetamiseks toodi tänavaile Nõukogude armee, hukkus ligi paarkümmend ja haavata sai üle saja inimese.

Sõda

Pärast 1991. aasta augustiputši hakkas Gruusia niigi ebakindel võimusüsteem kiirelt lagunema. President Zviad Gamsahhurdia, kirjanik ja endine dissident, vallandas Gruusia rahvuskaardi juhi Tengiz Kitovani. Viimane lahkus pealinnast koos talle ustavate vägedega. September tõi Thbilisi pealinna tänavaile meeleavaldused ja nende laialiajamise, oktoober ja november aga juba relvastatud kokkupõrked.

Pealinna ümber seadsid ennast laagrisse Gamsahhurdiast lahtiütelnud rahvuskaardi üksused ning Mkhedrioni (Rüütlid) paramilitaarse rühmituse salgad, linnatänavail toimusid tulevahetused. Detsembri lõpus läksid mässulised rünnakule ning 22. detsembrist kuni 6. jaanuarini toimusid Thbilisi kesklinnas täiemõõdulised tänavalahingud, kus mõningatel andmetel osalesid ka Vene armee üksused. Gamsahhurdia kukutati ja põgenes Tšetšeeniasse, võimu üle võtnud Gruusia sõjanõukogu tühistas veebruaris Nõukogude perioodist pärit konstitutsiooni ja kuulutas maksvaks 1921. aastal langenud Gruusia Demokraatliku Vabariigi põhiseaduse.

Abhaasias tõlgendati seda viimast sammu kui piirkonna seni kehtinud autonoomiale kriipsu peale tõmbamist. Juunis algasid Suhhumis relvastatud kallaletungid Gruusia valitsusasutustele ning 1992. aasta 23. juulil võtsid abhaasid vastu suveräänsusdeklaratsiooni.

14. augustil ületasid Gruusia rahvuskaardi ja Mkhedrioni üksused Abhaasia administratiivpiiri. Sõda oli alanud.

Ning alguses oli see Gruusia valitsusvägedele edukas. 18. augustil põgenes separatistide valitsus Suhhumist ja leidis varjupaiga Vene armee baasis Gudautas. Sama kuu lõpuks oli suurem osa piirkonnast juba grusiinide kontrolli all, vaid Gudauta, Tkvartšeli ja veel mõne linna ümbruses säilisid väikesed abhaaside vastupanukolded.

See edu oli aga näiline, nagu ka 3. septembril Moskvas sõlmitud vaherahu. Viimase üheks tingimuseks oli Gruusia vägede lahkumine Abhaasia põhjaosas asuvast Gagra linnast ja selle piirkonnast. Septembri lõpus alustasid abhaasid tuhandete Venemaalt saabunud kasakatest vabatahtlike ning Šamil Bassajevi juhitud tšetšeenide toetusel pealetungi Gagrale.

Oktoobri alguses vaid kergelt relvastatud grusiinidest kohalike elanike kaitstud linn langes.

Gagra vallutamisele järgnenud veresaun kujutas endast Abhaasia sõja esimest ja ühte kõige ulatuslikumat massimõrva. Ühe Vene ohvitseri sõnade järgi toimus linnatänavail päevi kestnud tapmiste, piinamiste ja vägistamiste orgia.

Laternapostide otsas rippusid laibad. Allesjäänud grusiinidest elanikkond koguti Gagra jalgpallistaadioni väljakule ning hukati. Ühtedel andmetel suri sealsel murukattel 400, teistel andmetel 1500 inimest alates lastest ja lõpetades vanuritega.

Pärast Suhhumi langemist mässuliste kätte 27. septembril 1993 vallandus teine tuntuim, päevi kestnud veresaun. Sajad mitteabhaasidest linnaelanikud koguti linnaparki ning hukati. Suhhumi vallutamiselgi mängis olulist rolli toonane Abhaasia asekaitseminister Šamil Bassajev ning tema juhitud Kaukaasia Mägirahvaste Konföderatsiooni väesalgad.

1994. aasta kevadeni märatsenud Abhaasia sõja kroonikad kubisevad selliste seikade kirjeldustest: külakogukondade mõrvamine, kaevudesse heidetud laibad, elusalt maetud või surnuks piinatud inimesed, laste hukkamised oma vanemate nähes. Neid seiku on liiga palju ja need on liiga jõhkrad, et nendel üksikasjalikult peatuda.

Suhhumi langemisega oli sõja saatus otsustatud. Seni veel Abhaasiasse jäänud grusiinidest elanikkond põgenes, paljud valisid pääseteeks pika ja kurnava teekonna piki Kodori orgu üles, Gruusia kontrolli all olevatesse mägedesse. Sajad surid sel teekonnal mägedes külma ja nõrkemise tõttu.

Kokku ulatub Abhaasia sõjapõgenike, peamiselt etniliste grusiinide arv üle 200 000. Hukkunute arvuks on grusiinide puhul nimetatud 18 000 – 30 000 inimest, mitu tuhat Abhaasia grusiini on praeguseni teadmata kadunud. OSCE (ja selle eelkäija CSCE) on oma 1994., 1996. ja 1997. aasta tippkohtumisel vastuvõetud dokumentides Abhaasias toimunut nimetanud ametlikult etniliseks puhastuseks.

Vägivald

Kuid see sõda oli räpane mõlemalt poolt. 1992. aasta suvel pärast Suhhumi vallutamist täitus linn röövivatest, marodööritsevatest ja vägivallatsevatest Gruusia väejõukudest. Abhaaside rahvusliku pärandi hulka kuulunud sajanditevanuseid dokumente põletati virnadena, muuseumide kollektsioonid peksti segi.

Enamik maailmast ei tea sellest kõigest aga midagi. Sest maailmal oli sel ajal parasjagu mujal tegemist. Jugoslaavia lagunes ning CNNi telekaamerad olid alguses Horvaatias ja seejärel Bosnia ja Hertsegoviinas.

Ning see konflikt on jätkunud. 1998. aasta mais puhkes Abhaasias nn Kuuepäevane sõda, kui separatistide relvajõud saatsid etniliste grusiinidega asustatud Gali piirkonda imbunud gruusia sisse maha suruma tankid ja suurtükiväe. Hukkunuid loeti mõlemal poolel kümnetes, mahapõletatud grusiinide majapidamiste hulgaks väidab Thbilisi poolteist tuhat.

Väiksemat sorti relvastatud intsidente peamiselt Galis (sinna on naasnud paarkümmend tuhat grusiini) ning Kodori oru piirkonnas on aastate jooksul toimunud veelgi.

Vene mõju

Praeguseks elab hinnanguliselt 170 000 asukaga Abhaa-sia oma elu, eraldatuna Gruusiast. Kuigi rahvusvaheliselt endiselt tunnustatud Gruusia suveräänse territooriumi osana, on Thbilisi mõjuvõim seal peaaegu olematu. Ülejäänud Gruusiast eraldavad teda demarkatsiooniliin ja seda valvavad SRÜ rahuvalveväed. Tegelikkuses on rahuvalvevägede rolli alati ja ainuüksi täitnud Vene armee üksused. Ning ilmselt poleks abhaasid sõda kunagi suutnud võita ilma Moskva toetuseta.

Kuskilt ilmusid algselt väherelvastatud abhaaside käsutusse 1992. aastal tankid, soomukid ja raketisüsteemid, Vene lennuvägi ja laevastik pommitas alates 1993. aasta algusest regulaarselt grusiinide positsioone ning nende kontrolli all olevaid linnu ja külasid. Ja samal ajal sõlmiti Moskva vahendusel vaherahuleppeid, Vene kopterid evakueerisid Abhaa-siast tsiviilelanikkonda.

Nominaalselt on Abhaasial oma parlament ja valitsus, isegi oma passid, kuid rahaühikuna käibib Vene rubla ning välismaailmaks on abhaasidele Vene Föderatsioon. Kontrolljoon Gruusiaga on sama hästi kui suletud, väravad Venemaale aga valla (80% Abhaasia elanikkonnast on Moskva viimastel aastatel väljastanud Vene passid).

Ning aastaid majanduslikult virelenud piirkonnas on Moskva äriringkonnad juba pikemat aega kokku ostnud kõike, mis vähegi väärtuslik. Sest Abhaa-sia, see tähendab kümneid ja kümneid kilomeetreid randu ning kuurorte. Ehk äri ja kasumit. Eelmisel suvel puhkas Abhaasias Suhhumi väitel näiteks ligi 2,5 miljonit Vene turisti.

Apsuate maa sulandub üha tihedamalt, pöördumatult Vene majanduslikku ja administratiiv-poliitilisse vereringesse, ettevalmistused 2014. aasta Sotši olümpiamängudeks annavad protsessile ainult hoogu.

Gruusiale ähvardab see lõppeda suveräänse territooriumina tunnustatud ala pöördumatu jõudmisena võõrvõimu kontrolli alla. Apsuatele aga kõigi nende hirmude realiseerumisega, millest algselt oli ajendatud nii Lõhnõ deklaratsioon kui iseseisvuse väljakuulutamine.