Kommentaar: saime, mis tahtsime
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavuse Eurovisiooni lauluvõistluse järelkajades ja veebikommentaarides on olnud pettumust ja kibestumist, viha ja vandesõnu.
Siinkohal nõustun Juhan Paadamiga, kes esimese poolfinaali järel tunnistas, et eestlaste võiduihalus on liiga suur, mistap oleme mängu nautimise sootuks unustanud. Kaotusvalust ajendatud kuri teistele ärapanemise kahjurõõm näib olevat tumestanud Eurovisioonile mineku algse idee, soovi olla osaline ühe mõnusa telemeelelahutuse sünnis.
Pealegi, mis vahet seal on, mis tulemuse Belgradis toimunud laululahingus saime ega rahva armastus kolme kreisikarukese vastu pole kuhugi kadunud. Pigem vastupidi. Eestlased said oma tsirkuse ja Kreisiraadio oma leiva. Ning suurvõitjaks tuleb keegi teine tühiasi. Nii lihtne see ongi.
Siiski kordan mõtet, mida varemgi avaldanud olen (vt 4. veebruari Postimees) paroodia koht ei peaks olema võistlusel, mida parodeeritakse. Elame siis pealegi õnnelikult edasi ning naudime oma naba ja nalju.