Enn Soosaar: Kärdla ja Moskva - stalinismi räiged käigud

Enn Soosaar Foto: Liis Treimann

Nädala eest, 20. mail algas Kärdlas kohtuistung, mida oli oodatud üle kümne aasta. Nõukogude Liidu kangelane Arnold Meri oli osalenud 1949. aasta märtsiküüditamises Hiiumaal Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei volinikuna.

EK(b)P oli Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei käskutäitev haruorganisatsioon. Kõik suurküüditamised NSV Liidus toimusid ÜK(b)P poliitbüroo salajaste otsuste põhjal. Esindajad, keda EK(b)P komandeeris maakondadesse, olid saadetud vastutama ning tagama, et suuraktsioon saaks läbi viidud viisil ning ulatuses, mille Moskva oli ette kirjutanud. Just seda parteilist ülesannet täitis noor kommunist Meri.

Kohtuprotsess algas ja katkestati uut tähtaega määramata. Prokurör luges ette pika süüdistuskokkuvõtte. Sõna said ka kohtualune ja tema kaitsja. Tõsi, enamiku avaldusi tegid nad õues TV-kaamerate ees ja eriti pikalt ning innukalt vene keeles Moskvast saabunud reporteritele.

Arnold Meri ei ole kunagi eitanud oma osavõttu küüditamisest. Sellegipoolest ei tunnistanud ta ennast ei kohtus ega kaamerate ees süüdi. Ta läks veel kaugemale ja parafraseeris juba eeluurimisel antud ütlusi.

Meri järgi olnud küüditamine paratamatu, et vältida suurt verevalamist. Komparteil olid kollektiviseerimisplaanid valmis ja tagamaks nende plaanide edu Eesti külas, tuli «vaenulik element» Siberisse saata. Sel viisil hoiti ära relvastatud võitluse puhkemine ja tegelikult kaitsti küüditatuid. Jäänuks nimekirjadesse kantud isikud koju, oleksid nad Eestis rohkem kannatanud, kui kannatasid väljasaadetutena, on Arnold Meri korduvalt põhjendanud, miks osavõtt ligi kuuekümne aasta tagusest «operatsioonist» ei toonud talle süüd.

88-aastase hallipäise vanainimese künism rabas. Siiski ei olnud tema jutus midagi uut. Pesuehtsa stalinistina kordas ta praegustele kaasmaalastele seda, mida Eestimaal leierdati üle neljakümne aasta. Aeg olnud toona karm, seletati noortele ja vanadele, teod mitte alati kõige meeldivamad, aga igal juhul õiged ja õigustatud.

Jääme viivuks veel 20. mai juurde, kuid pöörame pilgu Moskvale. Too päev ilmutas – tõsi, kaugeltki mitte esimest korda – tänapäeva Venemaa kohta mitmeid iseloomulikke seiku, mida peame siin Eestis tahes-tahtmata arvestama.

Õhtul olid Venemaa suurte telekanalite peauudistes pikad intervjuud suurkannataja Arnold Meriga. Kui mõne reportaaži saatetekstis kõlaski 1949. aasta deporteerimise koondnimetus «Priboi», ei pidanud ajakirjanikud vajalikuks Vene televaatajatele selgitada, missuguseid kannatusi ja mõnitusi tõi suurküüditamine eestlastele, või mainida, et «vaenuliku elemendina» väljasaadetutest moodustasid ligi üheksakümmend protsenti naised, lapsed ja eakad mehed.

Tõsiasi, et Kärdlasse koguneti õigust mõistma küüditamise kui inimsusvastase kuriteo üle, jäeti nimme hämarasse. See-eest rääkisid kõik reporterid, kuidas Eestis kiusatakse taga vana ja haiget Nõukogude Liidu kangelast, antifašisti.

Sama päeva pärastlõunal riputas Venemaa välisministeerium oma veebilehele avalduse. Loe ja imesta, kui lihtsalt käib Moskvas tegelikult toimuva/toimunu pea peale pööramine. Tahes-tahtmata kaigub siit vastu kurikuulus Stalini aeg, kui must tehti valgeks ja valge mustaks. Teisalt iseloomustab too avaldus ilmekalt Putini-Medvedevi Venemaa suhtumist nii Eestisse kui ka nende oma ajaloosse ja mineviku kuritegudesse.

Tsiteerin sellest avaldusest lause: «Kõikide terve mõistusega inimeste jaoks, kes on tuttavad Nõukogude Liidu kangelase A. Meri vastu suunatud /jõhkrate rünnakute/ asjaoludega, on selge, et tegu on häbiväärse pseudo-kohtuprotsessiga, millel ei ole midagi ühist tõelise õigusega, vaid on järjekordne süstemaatiline katse Eesti võimude poolt seada halba valgusse ning kiusata taga Teise maailmasõja veterane.»

See, et Venemaa valitsejatel on eriti viimasel kümmekonnal aastal muutunud tragikoomiliselt raskeks oma kodumaa ajalooga toime tulla, ei ole Postimehe lugejatele uudis. Kogu aeg leitakse vajaliku olevat midagi varjata või vassida, selle ajaloodokumendi avalikustamist lubada, tolle keelata. Iseäranis pentsik on kogu värk selles mõttes, et läbipaistmatu ja samas moonutav kate on laotatud Stalini võimuperioodi pikkadele lõikudele. Sest tõesti – miks peab praegu kaitsma ning õilistama ajaloo suurimat massimõrvarit?

Internetis hulkujad sattusid vahest ehk lugema, et kuu aega varem, 22. aprillil korraldas Vene Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) avalike suhete keskus ajaloolastele, arhiivitöötajatele ja õigeusu kiriku esindajatele ümarlaua teemal «Suure Isamaasõja allikate publitseerimise probleemid. Ajaloo võltsimise katsete kriitika».

FSB-lastele teeb muret, nagu selgus, viimasel ajal süvenev tendents «võltsida» Suure Isamaasõja ja sellele järgnenud perioodi ajalugu. Avalike suhete keskuse ülem polkovnik Ignantšenko andis kogunenutele teada, kes on selle taga. Kõigepealt mõistagi «meie lääne vastased», kes «jagavad raha», et mustata Venemaad, selle rahvast ja ajalugu.

Ent süüst pole puhtad, jätkas FSB polkovnik, ka paljud sensatsioonijanused ja mammonat kummardavad vene ajaloolased, kirjanikud, filmirežissöörid, kes «faktiliselt valavad vett vaenlase veskile», sest «nad ei mõtle, mismoodi nad masse mõjutavad, kui moonutavad ajalugu, vaid mõtlevad reitingutele ja kõrgetele honoraridele».

Kus häda suur, ega abigi sealt kaugel ole. Oleg Ržeševski, Teaduste Akadeemia üldajaloo instituudi vanemteadur ja Teise maailmasõja ajaloolaste assotsiatsiooni esimees teadis, kust tuleb alustada. Ta kutsus Vene riigiduumat avalikult lahti ütlema sellest hukkamõistust, mille andis Gorbatšovi-aegne NSV Liidu rahvasaadikute kongress 1939. aastal sõlmitud Stalini-Hitleri pakti salaprotokollile.

Eriti tunnuslik on ajaloolase argumentatsioon: «Kas sel ajal, kui see protokoll hukka mõisteti, mõtles keegi, et leping / Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel / sõlmiti julgeoleku huvides? Ei esitatud ju isegi mitte küsimust, mis olukorras see sõlmiti! Aga tollel perioodil oli NSVL surutud nurka ja teist väljapääsu ei olnud.» Ja edasi: riigiduuma loobumine salaprotokolli hukkamõistust «lubab pidada palju efektiivsemat võitlust ajaloo falsifikaatoritega, sest siis näeksid kõik, et Stalini otsus oli «ainuke võimalik otsus», mida vastutustundlik juht sai langetada».

Muide, Ržeševski mainis ka Venemaa lõunapoolsete väikerahvaste sõjaaegseid ja -järgseid küüditamisi ja leidis, et need olid vältimatud ning õigustatud. Suure juhi kindlakäelisus hoidis ära «aktsioonid, mis oleksid viinud kodusõjani».

Katsume otsi kokku tõmmata. Kärdla ja Moskva. Unisoonsus ei pea meid üllatama, aga teisalt ei ole meil õigust neid kokkulangevusi eirata. Sedasama juttu, mida räägitakse Moskvas, räägiti ka Kärdlas. Kümnetelt tuhandetelt inimestelt – kogu Stalini sõjajärgses impeeriumis puudutas see miljoneid – kodu äravõtmine ja nende sunniviisiline transportimine püssimeeste valve all Siberi tundmatusse ei olnud kuritegu, vaid Ajastu käsk.

Ja veel. Kuna eestlased pole nõus olnud küüditamist ja tolle aja ülekohut ning muid vägivallategusid unustama, on Moskva kuulutanud Eesti neonatsistlikuks russofoobseks kääbusriigiks, kus vaenatakse fašismivastase sõja kangelasi ja võltsitakse ajalugu. Selle kuvandi (taas)loomine algas Kärdla rahvamaja esise väljaku TV-reportaažidest ja jätkus järgmistel päevadel tõusvas joones.

Kuni riigiduumani välja. Ei, duumasaadikud ei võtnud veel FSB «head» soovitust kuulda ega tühistanud välis- ja kodumaiste falsifikaatorite vastase võitluse tõhustamiseks 1989. aasta

24. detsembri otsust, mis tunnistas MRP salaprotokolli «tühiseks ning kehtetuks algusest peale».

Venemaa parlamendi alamkoda pöördus möödunud reedel hoopis kõigi Euroopa parlamendisaadikute poole ühehäälse «üleskutsega lõpetada häbiväärne kohtuprotsess Teise maailmasõja kangelase Arnold Meri üle». Samas ei ühtegi sõna sellest, et Kärdla õigusemõistmine ei arutanud ega hakka edaspidigi arutama kohtualuse tegevust sõjapäevil. Arnold Merit süüdistatakse, et ta võttis Hiiumaal osa suurküüditamisest ja oli sinna järelevalvajana saadetud esindama sedasama komparteid, kelle Moskva tippjuhtide käsu korras pandi 1949. aasta märtsikuu lõpul ENSVs toime genotsiid.

Jah, mis teha. Sedaviisi käitub praegu too suur idanaaber, kelle kõrvale on meid elama pandud.