Vihterpalu metsapõlengul tegid naised vabatahtlikena ilma

Agnes Korv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järvakandi komando päästetöötaja Taavi Ennemuist ei olnud verivärske päästjana varem metsapõlenguga kokku    puutunud, kuid selles töös ei olnud vibukütist vastse karikavõitja jaoks midagi kontimurdvat.
Järvakandi komando päästetöötaja Taavi Ennemuist ei olnud verivärske päästjana varem metsapõlenguga kokku puutunud, kuid selles töös ei olnud vibukütist vastse karikavõitja jaoks midagi kontimurdvat. Foto: Mihkel Maripuu

Laupäeval puhkenud Vihterpalu metsatulekahju on päästetöötajate kõrval käinud kustutamas ligi sada vabatahtlikku, nende seas palju loodusesõpradest õrnema soo esindajaid.

Vihterpalu metsapõlengu kustutajate staabis toimuks nagu firma suvepäevad: niidetud heinamaa, telgis toiduga sehkendavad piigad ja end päikese käes soojendav meessugu.



Mõnisada meetrit eemal on pilt sootuks teine. Kõrbenud tüvedega mändide ja viirukitena tossavate tulekollete vahel on vaikus ja hallus, kustutajatel lobisemiseks aega ei ole, igaühel on ees oma kindel töölõik ja peamisteks helideks on voolikutest pahisev vesi ja labidalöögid.



«Siin on kohe sooja tunda, oi-oi, lähme toome kohe vett juurde, jätan labida siia, siis on näha, kus tööjärg on,» õpetas Järvakandi päästekomando meeskonnavanem Madis Kurisoo vabatahtlikku tulekustutajat Agni Kaldmat.



Kaks ämbritäit vett läksid nagu kerisele, sisina taustaks kostis pikk ja pidev mobiilihelin. «Uued vabatahtlikud, ma ju ütlesin neile, et helistagu õhtul,» ei teinud täis veeämbritega naasnud Kaldma segajast välja.



«Ma olen Eestimaa Looduse Fondis (ELF) peamiselt naftatõrjumisega tegelenud, sealtkaudu sattusin ka metsapõlengute peale, eelmine aasta kustutasin Elistes raba, seal oli palju hullem, kustutad, kustutad, aga kasu ei ole,» rääkis Kaldma.



«Siin on liivane pinnas ja metsakõdu vähe, nii et tuli õnneks sügavale ei lähe. Mujal tuleks voolik juurika alla panna ja lasta nii kaua joosta, kuni vesi vastu tuleb,» selgitas Kurisoo. Tema tutvus metsapõlengutega ulatub kaheksa aasta taha, sama kaua on ta töötanud päästeteenistuses.



Nägu tahmane ja tuju hea



Kurisoo alluvale Taavi Ennemuistile on Vihterpalu põleng esimene. «Töötan päästjana veebruarist ja tegelikult pidin sel nädalavahetusel Türki võistlustele minema, aga need jäid ära ja sain siia tulla. Ennemuisti näol on pärast mitmetunnist tulekollete loputamist tahma rohkem kui puhast pinda, aga tuju on tal hea. «Pange see ka sisse, et ma võitsin laupäeval Eesti karikavõistlused vibulaskmises,» palus Ennemuist.



Muide, päästjakutse valiski ta seetõttu, et vahetustega töö kõrvalt on hea trenni teha. Tugeva füüsisega noorele mehele ei olnud tundidepikkune voolikutega mässamine midagi üle jõu käivat. «Hommikuni oleme kindlasti siin, võib-olla kauemgi. Neljakesi tulime, saime just uue auto, eelmine oli 35 aastat vana,» rääkis ta. 



Uus auto, mille neli Järvakandi päästjat eile hommikul Vihterpalu põlengule sõites sisse õnnistasid, on Rapla päästeteenistuse vana, aga eelmisest sõiduriistast siiski ligi 30 aastat noorem.



Hullem hoiti ära



Teepervel valvas tahmakriimuline vabatahtlik kustutaja Siiri Lehtmets toiduautot. Lõunapausiks oli tal selja taga mitu tundi loputamist. «Pealtnäha paistab see palju kergem, käed läksid lõpuks ikka valusaks,» tunnistas ta.



«Inimesi oli rohkem kui voolikuid, vahepeal tuli ämbritega kustutada,» lisas ta. Nagu suur osa eilsetest vabatahtlikest, tuli ka Lehtmets abiks ELFi kutsel. «Töö on mul selline, et saan ise oma aega planeerida,» ei näinud ta metsatulekule takistust.



Kolmandal põlengupäeval oli vabatahtlikke päästjatel abis 36, eelmisel päeval peaaegu poole rohkem. Suurem osa neist oli kas ELFi või Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu kohale tulnud, kuid oli ka kohalikke nagu Vihterpalu küla elanik Meelis Heymann, kes on kodukandi metsa kustutamas käinud ka 1992. ja 1997. aastal.



Suisa Eesti teisest otsast, Narvast pärit üliõpilane Vassili Petkin ei saanud samuti kõrvale jääda. «Kui on vaja, siis on vaja, tööst ju puudus ei olnud,» põhjendas ta.



Vabatahtlikke oodatakse appi ka täna ja homme. «Muidugi on inimestel tööpäevadel raskem tulla, aga 50 ringis vabatahtlikke võiks olla küll,» tõdes kustutustööde edenemist vaatamas käinud päästeameti peadirektor Kalev Timberg.



Tema sõnul kartsid päästjad mustemat stsenaariumi, aga juba kahjutule esimeste tundidega tehtud kiired ja õiged otsused hoidsid hullema ära. Laupäeval lennukilt AN-2 ja helikopterilt MI-8 visatud ligi 190 tonni vett kustutasid ulatusliku tulekahju ala piisavalt, seepärast tuli inimestel eile tegeleda järelkustutamisega.



«Nii ulatusliku põlengu kohta pole see sugugi paha tulemus. Taevaisa oli ka seekord eestlane, selles mõttes, et tuul suunda ei muutnud. Ühes kohas jäid kustutajad tulekotti, aga see olukord lahenes kiiresti ja soodsalt nii inimestele kui tehnikale,» rääkis Timberg.



Liiga optimistlik olla on Timbergi hinnangul aga veel vara. «Nädal, võib-olla isegi kaks tuleb kindlasti valvel olla, sest kui tuul pöörab ja magame mõne kolde maha, võib tuli uuesti lahti minna,» sõnas ta.



Tulekahju põhjusena pidas Timberg kõige tõenäolisemaks hooletut ümberkäimist tulega. «Välku ei löönud ja ei tahaks uskuda, et keegi sihilikult metsale tule otsa pani,» rääkis ta.



Politseil on esialgse info põhjal alust arvata, et Vihterpalu metsatulekahju võis alguse saada inimtegevusest. Seepärast peaksid politseiga kindlasti ühendust võtma kõik inimesed, kes laupäeval, 24. mail Padise vallas Tänavjärve ümbruses viibides nägid pealt lõkke tegemist, hooletut suitsetamist või muud tegevust, millest tulekahju alguse võis saada.



Politsei palus kõigil, kes sel ajal sealkandis viibisid ning midagi märkasid, lühinumbril 110 ühendust võtta.



---------------------------------------------


2 küsimust


Metsatulekahjust esimesena teatanud tallinlane Pavel (29), kuidas te õnnetuskohale sattusite?



Olin oma isa ja pojaga seal paadiga kalal. Tuul kandis meid järve teisele kaldale, kui nägin, et vastaskaldalt tuleb umbes viiesaja meetri kauguselt tossu.


Alguses mõtlesin, et keegi teeb piknikul šašlõkki, kuid siis taipasin, et ilmselt see nii pole, sest seal kaldas on vaid soo.



Mis edasi sai?



Tuli oli viie minutiga lahti. Proovisin mitu korda helistada hädaabinumbril 112, kuid mobiililevi oli nii halb, et ei saanud ühendust.


Paariminutilise üritamise järel sain kätte politsei. Hiljem küsisid nad minult, kas ma seal inimesi nägin, kuid kahjuks ei. Meie kõrval oli kaldal teinegi kolmeliikmeline kalameeste seltskond, kuid ega nemadki saanud minust paremini näha.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles