Hääl sõnade sees ja nende ümber

Juhan Viiding Foto: EESTI KIRJANDUSMUUSEUMI KOGU

Homme saanuks 60-aastaseks Juhan Viiding – näitleja, lavastaja ja luuletaja. Kuid Viiding oli suurem kui need kolm sõna. Juhan Viidingu kohta meie kultuuris mõtestab Rein Raud.

Olen viimasel ajal ehmatuse ja hämmastusega tähele pannud, et meie kultuuri on tekkinud pragu. See pragu käib läbi umbes minu senise teadliku elu keskpaigast. Mis jääb temast teisele poole, see ei ole siin ja praegu oluliste tekstide juurde jõudvale inimesele enam arusaadav.

Praeguse aja koolilaps loeb Bulgakovi «Meistrit ja Margaritat» küll enamasti mõnuga, aga samade silmadega nagu tema eakaaslane Soomes või Iirimaal, mitte nii, nagu oleks selles kirjeldatud maailm perekondlikult sarnane ka tema enese maailmaga. Veel hirmutavam on see pragu seal, kus ta jookseb läbi meie endi ajaloolise mälu. Sest ta on suurem kui too, mis lahutas minu lapsepõlve aega sõjaeelsest Eesti Vabariigist. Praegune pragu lahutab meid millestki, mida ajaloolise õigluse seisukohast ei oleks tohtinud olla. Ja nii me võimegi ratsionaalselt teada, mis toimus seal, teisel pool, hoopis teistmoodi korraldatud maailmas, kuid ei tunne seda enam, see ei tähenda meile enam, ja tähenduste kadu oleks justkui teinud tühjaks ka suure osa meie tegelikku kogemust.

Tõsi, üks üsna suur osa eesti kirjandust, mis sealt prao tagant pärit, kõnetab meid endiselt, võib-olla isegi rohkem kui toona, aga seda ühel spetsiifilisel põhjusel. Kirjanikud üritasid siis ju hoolikalt vältida teatavaid selleaegse elu kudesid, sest nad eelistasid asetada end maailma, kus neid polnud. Kui näiteks ilmus Mati Undi «Sügisball», ei pidanud ma seda eriti õnnestunud teoseks, sest rääkides küll Mustamäest ei rääkinud ta tegelikult sellest Mustamäest, mis olemas oli (ja kuhu tuhanded igatsesid saada korterit), vaid sellisest, mis oleks tema asemel justkui tegelikult pidanud olema, aga mis tundus sellest hoolimata ebameeldiv ja ahistav. Seepärast kõnetab see raamat meid nüüd, kujukalt. Prao-eelses maailmas ei olnud praegust vabadust, sestap igatsesime seal endale probleeme, mis temaga kaasas käivad.

Miks ma seda räägin? Sellepärast, et Juhan Viidingu kohta see kõik ei kehti. Kui mõned teised üritasid/eelistasid end mõtteis asetada puhtamasse, ilma nõukamadaluseta maailma, siis tema lihtsalt oli seal. (Ma loodan, et kolleegid ei solvu – see pole hinnang. Pärast selgub, miks.) Viidingu tekste lugedes jääb tegelikkusest teine mulje kui suuremast osast muust selle aja kirjandusest – ma pean silmas küll proosat, sest ajastu kunstiväärtusliku luule tegelikkusesuhe on suuremas osas Viidingust märksa abstraktsem, ka Viivi Luige «Maapäälsetest asjadest» leian vähem maapäälset, ning isegi juhtudel, kus luule rääkis elust võõrvõimu teadlikult ja teravalt häirival viisil (nagu Hando Runneli «Punaste õhtute purpur»), tegi ta seda mõistetavatel põhjustel pigem traditsiooni ja suurte kujundite kaudu, mitte asju niisama nimetades.

Proosa sedasi ei saanud, ehkki üritas samuti oma ruumi nii abstraktseks muuta kui inimlikult võimalik, lisaks ülaltoodule loomulikult ka seetõttu, et õiglaselt asjadest rääkida ei lubatud niikuinii. Aga Viidingu luules, või vähemasti suures osas sellest, on tegelikkus tajutav ja käegakatsutav. Inimesed temas samuti. Mis sest, et nende tegelikkus on suuremalt jaolt taanduv ja uue aja alla mattuv, ta on sellest hoolimata (või just seetõttu) ehtne.

Luuletust «Pojaga restoranis» saadab kirjandusõhtul kommentaar vana Pirita restorani kohta, Nõmme on linnake Tallinna lähedal, ainus viide ajale on: ammu. Ometi, Jaanusele saadab vend Pariisist kaks frakki, siiasamasse, paari sammu kaugusele suurest hallist kaubahallist, kus on palju toiduainet. Üks hulk toonase maailma asju lihtsalt ei suuda siseneda sellesse tegelikkusse, või kui suudabki, siis muutub seal millekski muuks, sest teda on nähtud teisiti. «Õhtu Valgas» on valgusaastate kaugusel toona süsteemi poolt Arvi Siia varaste luuletuste jätkuks igatsetud tüüpilisest noorluuleproduktsioonist stiilis «jõime peldikus agdammi», ehkki meeleolu, millest ta räägib, on sama. Viidingu luule vaatab läbi sellest kihist tegelikkuse peal, mis muudab ta Inimesele sobimatuks, ja näitab oma pilguga, kui õhuke, tühine ja olemuslikult asjassepuutumatu see kiht tegelikult on.

Äsjamainitud suures hallis kaubahallis lendab ringi varblane, kes tahab välja, nagu ka luuletaja ise on eluaeg tahtnud õue. (Ma tean, mis see tähendab.) Sees/väljas on tema loomulik olek, see on ka radikaalne, lõplik, tagasivõtmatu olek: sealt (siit) pole tagasiteed. (Ja polegi.) Sissepääs ei saa olla väljapääs (või saab?), aga mõlemad on vajalikud, täpseim sõnastus selle oleku kohta leidub ehk «Kõnedes sisemaal»: «Kõik, mis teen, on lõputu eelmäng, elusuuruse pildi eluaegne joonistamine eluaegses vangistuses, eeltöö sisemaale jõudmiseks». Sees selles tegelikkuses, aga sealt ometi väljas, suure sooviga saada väljast välja, sisse.

Lähim vaste sellele seisundile on võib-olla sise-emigratsioon, kuid see termin on liiga poliitiline ja viitab esmajoones ühiskondlikele suhetele, millega sees/väljas olemisel on vähe ühist: Inimesega suhtlemisel ei takista Inimest miski. Olulisem sees/väljas olemise koht on hoopis teater. Võib-olla levinuim šabloon Juhan Viidingu kohta on oletus, et ta oli kogu aeg rollis, sellises permanentses ja isekujundatud tola rollis, mis lubas tal käituda ekstravagantselt või koguni šokeerivalt ning hukkamõistu asemel pälvida hoopis kujuteldavaid aplause. Et ta oligi (vähemalt pikka aega roll), varjunimega Jüri Üdi, näkku kinni kasvanud mask, mis 1978 valuliselt lahti rebiti.

Tõepoolest, kogu «Ma olin Jüri Üdi» lõpus leiduvates Juhan Viidingu luuletustes kõneleb meiega juba hoopis teine hääl, mis hilisemates kogudes veel selgemalt kõlama hakkab: See tunne, et Sul hing on sees, on inimesel ka.

Aga see ei olnud mask ja roll, vähemalt mitte ainult seda, vaid esmajoones näokaitse, ainuvõimalik toimiv kaitse tegelikkuse eest, mis jättis silmad terveks ja lubas neil näha täpsemini. Jüri Üdi all sai Juhan Viiding vabalt olla, ka varem. Samuti ei ole mu meelest õige seda kaitsvat rolli siduda teatriga, mis oli talle tunduvalt tõsisem ja vahetum asi, pigem võiksime seda võrrelda hoopis koolipoisi naljadega. Kool on ju ometi Viidingu tekstides üks väga kaua tooniandev taust koos psühholoog Maasika, Evald Paganini ja poisiga, kel oli raske veretõbi. Jüri Üdi tekstide mitmed muud tahud, sealhulgas sellised sürreaalsed tegelased nagu fosformees ja prohvet punases klosetis, on ka ühisosalised kooli, vähemalt toonase kooli fantaasiakultuuriga: päris paljud koolipoisid on tema ajal ja pärast teda spontaanselt üritanud kirjutada samasugust luulet.

Koolipoisi veiderdamine võib olla õrritav, piire prooviv, see võib olla ühekorraga väga aus, aga ikkagi mitte nagu päris, see on mäng, milles teadlikkus mängu(lisuse)st on üks tema element. Koolipoisi veiderdamist iseloomustab veel väga lühikest aega jätkuv õigus mitte täiskasvanud olla, mitte võtta omaks täiskasvanute maailmas kehtivaid ja nende seas ka toonase tegelikkuse ahistavaid reegleid. Ehkki koore all on juba küpseks saanud teadmine, et täiskasvanu aeg on käes.

Teater oli ometi midagi muud. Ma arvan, et teatri kaudu oli võimalik pääseda lähemale sellele sisemaale, millest ta kirjutas: teatri abil oli võimalik tühistada tegelikkust. Teater oma parimatel hetkedel oligi madaluseta maailm, ja kuna need hetked olid, ei olnudki tal vaja end sinna nihutada: nihe oli pigem viibimine siinpool.

Kõik, kes on Juhan Viidingut laval näinud, mäletavad, et tema näitlejaisiksusega käis kaasas seletamatu raskuspunkt – ka siis, kui ta oli laval lühikest aega, sekundaarses rollis, võib-olla isegi mitte midagi ütlemata, näiteks Kolmanda Poisina tema oma lavastatud Tagore’i «Postimajas», oli raske teda mitte tähele panna. Kui ta tuli lavale, muutus sealne suhete ja pingete väli, täienes tema kohalolekuga. Ainult väga vähesed ja väga head näitlejad suudavad seda (teistest tulevad meelde Ain Lutsepp ja Lembit Peterson), kusjuures on täiesti võimalik olla väga hea näitleja ilma seda tegemata või selline olemata. Võib-olla oligi see hoopis talle kaasa sündinud, võib-olla oli see midagi, mis sundis lavale sellepärast, et sundis sisemaale.

Ma tean, et Juhan Viidingule oli väga oluline ka näitleja vabadus oma rolle valida, keelduda neist, mis läksid tema sisemise olemusega vastuollu, teisisõnu siis näitleja vabadus suveräänseks loominguks. (Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.) Ja et ka toonases Draamateatris asetas see teda natuke eraldi. Ometi, räägime aegadest, kus kellelgi ei tulnud pähe arvata, et teater on meelelahutustööstuse üks liike.

Millest muust see tuli kui tema näitlejaandest, aga Juhan Viidingu puhul oli tema hääl palju suuremal määral tema isiksuse osa kui teistel inimestel, ka teistel luuletajatel, keda tunnen. Minunigi jõudis tema luule alguses helidena, kuulduna ühel legendaarsel luuleõhtul Kirjanike Liidu musta laega (ja pungil täis) saalis, kuhu ema mind, siis koolipoissi, kaasa võttis. Pärast väikeselt plaadilt ja siis juba igalt poolt.

Mõnes mõttes võib öelda, et toonane kultuurikeskkond oli lähemal suulisele. Etteloetuna levisid tekstid kiiresti ka väljapool ametlikke kanaleid, kuskil poolavalikus ruumis, näiteks mõne sõpruskonna poolt hõivatud kohvikus, võis vaba sõna elada oma loomulikku elu ja reageerida kiiresti. Juhan Viidingule oli see omasem keskkond kui nii mõnelegi teisele, mäletan mitut korda, kus ta kas klubis või Kirjanike Liidu raamatukioski järjekorras või mõne avaliku ürituse vaheajal ühtäkki kõnetas kõiki, ja selles, mis ta ütles, ei olnud enamasti äratuntavat piiri ühekordsete ja pikaealiste sõnade vahel, ehkki oleme elu ja kunsti eristamist õppinud. Tal oli kogu aeg seesama hääl.

Ma olen pannud tähele, et salvestuste kaudu jõuab tema sõna senini suurema kiirusega uute lugejateni, ka nendeni, kelle teadliku elu vältel ta ise enam ei rääkinud. Aga mis on olulisem: tema hääl on ennast tema tekstidesse sisse kirjutanud. Neid hiljem paberilt üle lugedes kõlab ta alati kõrvus. Ka siis, kui satub ette mõni tekst, mida ei olegi tema ettekandes kuulnud, tahab tema hääl ikka end tekstile juurde kujutleda. See ulatub pisimate fragmentideni, näiteks ei saa mu meelest enam keegi kasutada sõnaderida «Jaa. Ma kardan.» ilma et see kõlaks Juhan Viidingu häälega. Samuti lubab end talle iga tekst, mida ta on oma häälega puudutanud, näiteks laul valelikust ja truudusetust Juliast.

See kõik on võimalik, kuna öeldavat endaga kattes annab tema hääl sellele alati midagi juurde, midagi väga olulist. Nii et teataval viisil on luuletaja lahustunud keeles, iga kord, kui ta sealt seest meid puudutab, kajab isegi argiselt öeldud lausete tagant tema sõnade sügavus. Ma loodan, et see jääb nii kauaks, paljudele, minult ei võta seda miski.

Kõigi mälestuste seas Juhanist on üks olulisemaid mulle see, kui veel algamata revolutsiooni meeleolud võtsid maad loomeliitude juhatuste ühiskoosolekul aprillis 1988. Kaks päeva oli jutt läinud järjest kriitilisemaks ja teravamaks, lõpuks hakati sõnastama avalikke kirju ja pöördumisi, järjest kriitilisemaid ja teravamaid.

Korraga hõikas Juhan rõdult: ja pange sinna lõppu kuskile ikka see ka kirja, et me soovime kõigile head tervist ja pikka iga. Saali täitis mõneks hetkeks kohmetus, kõigil tuli arvatavasti korraks meelde, mille nimel, ja siis me unustasime selle jälle ära. Sest SEE ei puutunud siia, kuigi tegelikult ju puutus küll.

Mõtlen kaugustest, kus keegi mind ei tülita, teen seda liigagi tihti. Nüüd, kus hakkan ise lähenema vanusele, milles Juhan siit ära läks, küsin endalt sageli: kuidas võis juhtuda nii, et pärast mõnd lühikest aastat iseseisvust oli meie elu jõudnud seisu, kus temas polnud enam kohta ühele tema kõige täpsematest nägijatest, ühele parimatest luuletajatest üle pika aja, ühele kõige tundlikumale ja säravamale inimesele suurte hulkade seas – seisu, kus nii palju oleks pidanud veel olema ees, ometi paistis seal vähem kui selja taga?

Nüüd ma tean, et selle seisu nimi on seniit.

Juhan Viiding

•    1. juuni 1948 – 21. veebruar 1995

•    Luuletaja, näitekirjanik, näitleja ja lavastaja.

•    Sündinud Tallinnas Paul ja Linda Viidingu pojana.

•    Lõpetanud Tallinna Töölisnoorte Kooli ja TRK lavakunstikateedri.

•    Töötanud peamiselt Tallinna Draamateatris. Mänginud muu hulgas Hamletit ja Peer Gynti, 1978 sai Lauteri preemia. Populaarne oli tema kabareeprogramm «Öötöö».

•    Esimene raamatus ilmunud luulevalik «Aastalaat» ühiskogus «Närvitrükk» (1971) koos Toomas Liivi, Joel Sanga ja Johnny B. Isotammega. Kuni 1975 kasutas luuletajana pseudonüümi Jüri Üdi. Kogusid sellest ajast: «Detsember» (1971), «Selges eesti keeles» (1974), «Ma olin Jüri Üdi» (1976). Peeti nn illusioonideta põlvkonna värvikaimaks poeediks. Hilisemaid kogusid: Smuuli preemia saanud «Tänan ja palun» (1983), valikkogu «Osa» (1991). 1998 ilmusid Viidingu «Kogutud luuletused».

•    Tema luulet on viisistanud Veljo Tormis, Rein Rannap, Arne Oit, Margus Kappel jt. Viidingu luulet on tõlgitud 13 keelde.

•    Lavastusi Draamateatris: enda «Olevused» (1980), Raudsepa «Vedelvorst» (1981), Tagore «Postimaja» (1983) jm.

•    Abikaasa Riina Viiding, tütar Elo Viiding.

•    1995 tappis Juhan Viiding end Raplas.

Sünniaastapäev kirjanike liidus

•    Homme algusega kell 16 on oodatud kõik Juhan Viidingu ja tema luule sõbrad kirjanike liidu (Harju 1, Tallinn) musta laega saali. Luule, muusika, raamatumüük.

Viidingu luulet

pojaga restoranis

istun jälle restoranis toolil

külm on sõbrad elu garderoob

sel žheleel on liikumatud silmad

mida kelner linnutiivul toob

kanakotlet laseb välja rasva

kuskil kaugel mõrtsuk laseb verd

kallis poeg sa ruttu suureks kasva

näed Pariisi Kairot Surnumerd

palun arve meil on muidki käike

pole tarvis tänan mis te nüüd

kallis poeg sa pole enam väike

nüüd pead teadma kuhu ennast müüd

ära solva kodanikke sigu

siis sul käivad hästi käbarad

ära korda oma isa vigu

õpi keeled kanna kübarad

õhtu Valgas

        viisil: sa lahkusid must julmalt tänavnurgal

ma loodan täna nuga ei saa neeru

ka sõber Ülu poes on avarii

sest kes see ikka viina valmis ostis

ja ega meil nii palju joodagi

on Läti-Valgas asi palju hullem

neil tuleb poodi otse Riiast trään

võiks minna koju võtta Eva kaasa

kuid pole vahet kui ka siia jään

üks asi mulle eriti ei meeldi

see Ilus-Eva vanamoodi pluus

kuid see on köömes mis ma ikka norin

kui kogu värk on hoopis miskis muus

oh milles siis ja kuhu kadus Ülu

ja kus nad täna Leega seksivad

kui mõtlesid et täna ma ei tule

siis küll nad sitta moodi eksivad

ma lähen nimelt kui siis juba kohe

ja lõpuks see on minu tuba ka

on jälle tuuli mis puhub vere lahjaks

ma süütan suitsu nelja tikuga

*

Olin kahe-aastane

kui kaotati maakonnad

ja vallad. KaotaTI. Mustale linnule tii-

tii tihane.

Võib-olla eksperimentaalselt avastatakse tagasi.

Julged!

*

Üks kalake siin ilmas on. Kutsus kokku külalisi.l

Üks kalamees raius üht jämedat tala. Üht ritva.

Kuidas kalamehed elasid?