Elo Viiding ärritab lugejat

Elo Viiding Foto: Postimees.ee

Kes on Püha Maama? küsis Rebekka Lotman, vastas Elo Viiding.

Elo Viiding (34) ütleb telefonis kohe, et isast, Juhan Viidingust, ta ajakirjandusele palju rääkida ei taha – liiga kollane lähenemine. Ongi plaan kõnelda ta värskest novellikogust, «Pühast Maamast» (Tuum, 2008). Kus aga ta siiski räägib oma isast, nii et me räägime pisut tema isast ka.

Raamatu üks märksõna on siirus, ning ebaaus oleks autoriga ebaaus olla: kui Elo pärast paarikümneminutist hilinemist vabandades kokkusaamisele jõuab, mustas šikk, ütlen talle kohvisabas, et tema raamat ärritas mind. «Mind ennast ka,» naerab Elo heatahtlikult. Ärritavusest tuleb veel juttu.

Su tekst on väga voolav, tundub, et sa kirjutad «nagu torust tuleb». Ühes novellis räägid riivamisi «automaatsest kirjutamisest». On see sinu meetod?

Pigem nimetaksin ma enda kirjutamist assotsiatiivseks kirjutamiseks. Automaatsel kirjutamisel on spirituaalne või vaimne tähendus, see on automatic casting, mida kasutatakse siis, kui tahetakse kontakti saada vaimudega. Lastakse käel kirjutada, viiakse end transsi.

Mina lasen end kanda assotsiatsioonidel, muidugi hiljem olen neid tekste toimetanud. Mu  meetod on selline, et kirjutan ühe soojaga hästi palju, kuid samas püüan neid assotsiatsioone jälgida – selles mõttes on see ikkagi psühholoogiliselt teadlik kirjutamine.

Assotsiatiivne nagu Freudi vabad assotsiatsioonid?

Jah, just.

Kasutad üldse palju psühhoanalüüsi termineid. On see võti sinu tekstide avamiseks?

Jah. Siin on iga loo jaoks olemas võti, kuidas seda psühhoanalüütiliselt lugeda saaks, ma olen need võtmed sinna teadlikult sisse kirjutanud.

On keegi need juba leidnud?

Paar inimest juba on. Minuealised võib-olla ei võtagi «Püha Maamat» vastu nii hästi, aga nooremad  naisterahvad on asjale üllatavalt hästi pihta saanud ja nendelt on ka positiivne vastukaja tulnud. Mis muidugi ei ole olnud minu taotlus – ma ei püüa lugejale meeldida, ei taha lugejat kosida. Kui lugejat mingi asi häirib ja ärritab tekstis, on see minu meelest ainult hea. Kui raamat mõjub, siis ta tekitabki vastandmärgiga emotsioone.

Mulle endale meeldib lugeda nimelt tekste, kus ma saan häiritud või peatatud või hetkeks rajalt maha lükatud. Tekste, kus on pidev pinge. «Püha Maamaga» olengi püüdnud kirjutada endale kui ideaalsele lugejale. Mis on muidugi ülimalt nartsissistlik tegevus, aga mõned inimesed on mulle öelnud, et see on ka neid puudutanud.

Miks just psühhoanalüüs?

Paratamatult ei saa sellest mööda, et psühhoanalüüs on 20. sajandi mõtte oluline osa. Minule on see olnud üks huvitav viis inimese igapäevast käitumist ja mõtteid jälgida; teadlikult psühhoanalüütilist kirjutust – mulle tundub – ei ole Eestis enne üldse tehtud. Jah, Vahing oli küll üks, kes on ka enam-vähem teadlikult psühhoanalüütiliselt kirjutanud.

On see kirjutus- või lugemisviis?

Mõlemat, sest kui võtame lugeja, kriitiku, kes loeb teost, mida kirjanik ei ole kirjutanud teadlikult psühhoanalüütiliselt, siis kriitik võib selle muuta psühhoanalüütiliseks. Minu jaoks on see huvitav, kui autor on juba ise arvestanud võimalike lugemisviisidega.

Oled püüdnud kallata siia teksti oma alateadvuse?

Ehkki olen seda teksti toimetanud ja kohitsenud hiljem, peaks see põhimõtteliselt olema kaheksakümmend viis protsenti selline aus tekst.

Kas üdini aus olek lugeja ees teeb sind haavatavaks või haavamatuks? Ma ise ei jõudnud  järeldusele.

Kindlasti haavamatuks, pigem annab jõudu. Mulle pakub pinget alateadvusega tegeleda. Ma usun, et see, kui inimene suudab ennast läbi valgustada, teeb ta tugevamaks.

Võib ju küsida, keda see ikka huvitab, kui sa oma psüühikas surgid, anna meile parem midagi haaravat lugeda. Aga mind ennast ei huvita tekstis see, et ma saaksin ainult kaasa haaratud või mehaaniliselt edasi tõugatud, sellised kirjutajad tihti alahindavad lugejat psühholoogiliselt. Püüan lugejat võtta kui psühholoogiliselt intelligentset inimest. Ma ei taha talle valetada, samas ei taha ma teda kusagile väga oma juhuslikesse ja üksnes literatuursetesse seostesse kaasa kiskuda. Mulle pigem meeldib, kui lugeja peatatakse.

Ütlesid, et kogumikus on pika perioodi tekstid, alates aastast 2001. Kuidas sa selle kokku panid?

Üks asi, mis on mulle siin raamatus kontseptuaalselt väga oluline, on teatud teemade korduvus. Teatava monotoonse järgnevuse olen siia täiesti teadlikult ja tahtlikult tekitanud. Mingeid ühiskondlikke ja sotsiaalseid teemasid ei saa ühiskonnas esile tõsta, kui neid ei esitata väga intensiivselt.

Oled üsna ühiskonnakriitiline.

See on mingis mõttes paratamatus, igal kirjutajal on oma käekiri. Ma ei saa sellist mõtlemist endast kuidagi välja juurida. 

Sa kritiseerid ühiskonda mitmes mõttes: ühiskonnas pole asjad mitte ainult valesti, vaid ka sotsiaalsed suhted (vastandatuna meditatiivsele üksiolekule) on liiga tähtsal kohal jne. Teisalt on intervjuu andmine vägagi sotsiaalne tegevus.

Kindlasti on, aga see käib paratamatult asja juurde, kui sellel on põhjendus ja see pole tähelepanu soov tähelepanu enda pärast.

Mis sa netikommentaaridest arvad? On need kollektiivne alateadvus?

Kahtlemata. Öeldakse, et kommentaare ei maksa tähele panna. Mina neid ei loe – mõned olen elus üle vaadanud, aga üldiselt hakkab igav, nad on kõik sageli ühesugused ja ühisest vaimsusest kantud. Kuskil on hulk inimesi, kes kõik läbi sõimavad, neile on see teraapia. Ega see hulk suurt mõtlevaid inimesi mõjuta. Aga kui mõelda, et noor inimene või laps neid suuremas koguses loeb, hakkab see pikapeale ta vaimsust kujundama.

Toimetamata jätmine on vastutustundetu, sel pole tsensuuriga midagi pistmist. Pigem on toimetamine enesetsensuur – see, et ma pakun inimestele lugeda parimat võimalikku asja, ma ei alahinda neid, visates neil ükskõik mida ette.

Tüüpiline vabandus on ka see – ah, inimesi ei huvita. Muidugi hakkab huvitama, kui sa kogu aeg seda latti tõstad. Las inimesed tulevad sinuga kaasa, las nad mõtlevad rohkem ja mitte stereotüüpsel moel.

Naisterahvaste suhtes on su novellid kohati üsna julmad – pean silmas vastandust lastega/lasteta naised, mis läbib tervet kogumikku ning milles lastega naisterahvad ostavad mähkmeid, lasteta aga raamatuid, lastega naisterahvad elavad loomsemat, lasteta  intellektuaalsemat elu, lastega naised peidavad oma muretsemise taha seda, et neil pole jaksugi mõelda muule kui tühistele asjadele jne.

Ma sugugi ei samasta alati end oma prototüüpidega, kui nad ei ole just isiklikud mälupildid või mälestuskillud. Näiteks loos «Toomas ja Elsa» püüdsin mõelda nii, nagu mõtleb 23- või 24-aastane naine, kes tunnetab teatavat ühiskondlikku survet, ja seetõttu võib elu tema jaoks tunduda mustvalge.

Tunned sa, et Eesti ühiskond marginaliseerib lasteta naisi?

See kipub nii olema, samas pole minu eesmärk kirjutada nii, et see solvaks inimesi vastasleerist.

Ma ei taha neid alandada või võtta seda pilku, mis ühiskonnas nii ühtede kui teiste suhtes on. Aga need on teemad, millest mul on olnud lihtsam kirjutada, sisse elada 24-aastasse naisterahvasse, kes võib tunnetada sellist ühiskondlikku survet. Mina ise olen juba nii vana inimene, et mind ei saa keegi survestada. (Naerab.)

Iibeteema toob Eestis tõesti praegu vihaselt fundamentalistlikke arvamusi esile. Nii palju ma olen täheldanud, et inimesed, kellel on palju lapsi või kes on suure pere inimesed, harva tänitavad või ilmutavad fundamentalistlikke arusaamu, kuidas teised peaksid elama. Nad ei osale sellises diskussioonis, nad lihtsalt elavad.

Räägime sinu raamatu niminovelli nimikangelasest, Pühast Maamast. Tema on ka selline, kes ei osale hea ja halva diskussioonis.

Ei, kindlasti mitte, sest tal ei ole selleks vähimatki võimalust. Nüüd sa kindlasti küsid, mida ta peaks sümboliseerima, igaks juhuks vastan kohe ära. Ta on täiesti tavaline inimene, kõige tavalisem noor ema, elab arvatavasti Koplis.

Tal on ühiskonnas raske, ta elab mingis mõttes sellest täiesti mööda. Mõte on selles, et me kunagi ei tea, kes meie kõrval on. Põhimõtteliselt ta ongi pühak, pühaduse ja spirituaalse mõõtme kvintessents ning seisab kõigi maiste ja materiaalsete ja inimlike asjade kohal. Samas tähistab ta ka materiaalset poolust. Ta on mingis mõttes ühiskonna sümptom,  tuues välja kõige halvema ja kõige parema. Kõik, mis jääb normist välja. See tekitab inimestes agressiooni või jõuetust või viha. See suhe pole kunagi neutraalne. Nagu vahel naistesse Eesti riigis...

Ta on täiesti tavaline inimene. Samas teispoolne?

Jaa, muidugi.

Ja nagu Kristus kannatas ta teiste eest.

Jah, selles mõttes on ta midagi teistest suuremat. Püha Maama on olemas igaühes.

Kas Püha Maama oli olemas enne, kui sa hakkasid raamatut kirjutama?

Kindlasti, ta on eksisteerinud aegade algusest saadik. 

Millal sa teda uskuma hakkasid?

Eks ma olen teda kogu aeg uskunud, aga nüüd andis ta võimaluse kirjutada argistest, sotsiaalsetest ja mis iganes maistest asjadest läbi spirituaalse mõõtme.

Oled öelnud, et see isa, kellest sa räägid juttudes «Material Girls» ja «Köielkõndija tütar», on sinu isa. Kui palju sa mõtled temast kirjutades sellele, et sa ühtlasi portreteerid eesti üht suurimat luuletajat?

Äärmiselt vähe. Neist teemadest, mida ma temast kirjutades esile tahan tõsta, kirjutaksin ma nii või teisiti. Ma kirjutan nagu ükskõik kes, kellel on isa või ema või lapsepõlv. Ma ei saa midagi teha, et sinna selline kõrvaltähendus lisandub. Samas tundub mulle, et see on hakanud ajaga tähtsusetumaks muutuma.

Mis puutub «Köielkõndijasse», siis ma püüdsin seda teha neutraalsest vaatepunktist – kirjeldasin unenäo kaudu sündmusi, mida ei ole kunagi juhtunud. Mulle tundus see adekvaatseim või parim vorm, sest enesetapp on selline teema, mille puhul ei saa muutuda emotsionaalseks või didaktiliseks või ülemäära kaastundlikuks. Sa pead säilitama kainet mõistust.

Unenägu ise oli väga emotsionaalne.

Kahtlemata. Aga kui ma seda kirjutasin, siis ma ise ei tundnud emotsionaalsust, see oli juba nii-öelda vahendatud. Mina kui kirjutaja olin distantseeritud sellest sündmusest. Mida ei saa öelda alati näiteks mu luuletuste kohta. Selle raamatuga on ka nii, et püüdsin teadlikult kirjutada natuke selgemalt ja kujundivaesemalt, et ei tekiks seda luuletaja proosa süüdistust. Luuletajad on vahel ülisümbolistlikud, keeravad igale asjale vindi peale.

Lõpuks siiski veel üks küsimus isa kohta – homme saanuks Juhan Viiding 60-aastaseks. Kas tähtpäevad olid talle olulised?

Ikka vist. Mäletan üht väga hoogsat 40. sünnipäeva, mida ta pidas. Lauldi, ka mõned soome kirjanikud olid. Ei usu, et tal sünnipäevadest ükskõik oli... meie kodus ei ole üldse inimesed ükskõiksed olnud.

Raamat

Elo Viiding

«Püha Maama»

Tuum, 2008

Elo Viiding

•    Sündinud 1974 Juhan ja Riina Viidingu tütrena

•    Kirjaniku liidu liige aastast 1992

•    Lõpetanud Eesti Humanitaarinstituudi teatri erialal

Teoseid:

•    luulekogu «Telg» (1990)

•    luulekogu «Laeka lähedus» (1993)

•    luulekogu «Võlavalgel» (1995)

•    proosakogu «Ingelheim» (1995)

•    luulekogu «V» (1998)

•    luulekogu «Esimene tahe» (2002)

•    luulekogu «Teatud erandid» (2003)

•    luulekogu «Selge jälg» (2005)