Kapten Rotschildi tõus ja langus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Konrad Rotschild

FOTO: Postimees.ee

Ajaloolane Küllo Arjakas kirjutab Eesti rahvusväeosade ühest loojast, teenekast vabadussõjalasest kapten Konrad Rotschildist, kes sisepoliitiliste intriigide tõttu jäi aumärkidest ilma ja pärast sõja lõppu tagandati.

Ajakirjanik ja publitsist Eduard Laaman kirjutas 1927. aasta detsembris ajalehes Vaba Maa ilmunud nekroloogis kapten Konrad Rotschildile: «Tema päevad olid juba loetud, kui ma teda viimati nägin. Hääl oli veel vaevalt kuuldav, silmis iseäralik läige. Aga ta ei loobunud veel tööst; ta jätkas seda otse palavikulise hooga. Tema oli üks vähestest ohvitseridest, kes Eesti rahvusväeosade hällile nii lähedal seisnud.»

Konrad Rotschild sündis 1. aprillil 1892 Peterburi kubermangus eestlasest väljarändaja perekonnas. Tema haridusteed märgib Keisrinna Katariina 6- klassiline linnakool Tallinnas ja eksternina lõpetatud I Peterburi kadettide korpus.

1914. a suvel puhkes Esimene maailmasõda. See muutis tervete impeeriumite ja riikide ning ka üksikisikute saatust. 23-aastane Konrad Rotschild mobiliseeriti. 1915. a novembris suunati ta teenima tsaari ihukaardiväe Preobraženski polku – see oli Tsaari-Venemaa üks eliitväeosadest.

1916. a algul saadeti ta õppima Vladimiri sõjakooli. Suurte rindekaotuste tõttu valmistati ohvitsere ette kiirkorras, nii ülendati Rotschild 1. mail lipnikuks õigusega saada alamleitnandiks kaheksa kuu pärast ja sõjaväljal igal ajal.

Järgmiseks teenistuskohaks sai Merekindluse 4. suurtükipolk Tallinnas. Siin asus ta teenistusse 15. juulil 1916. a, olles kuulipildurite komando ülem, polgu adjutant jt kohustes. 1917. a veebruaris sai temast roodu vanemohvitser, 27. aprillil ülendati alamleitnandiks.

Aga juba kuu varem, 28. märtsil tegi Konrad Rotschild oma valiku, võttes Tallinnas kinos Grand-Marina osa esimesest Eesti sõjaväelaste koosolekust. Lipnik Rotschild valiti seal Eesti Sõjaväelaste Büroo sekretäriks ja peagi sai temast keskbüroo juhataja.

Eesti Sõjaväelaste Büroo oli esimene eesti rahvusest sõjaväelaste esindus nii Eestis kui Venemaal ja peeti vajalikuks koondada eri rinnetele laialipaisatud eestlastest sõjamehed kodumaale.

1917. a juunis oli Eesti sõjaväelaste I kongress, kus moodustati Sõjaväelaste Ülemkomitee ning Rotschildist sai selle mobilisatsiooniosakonna juhataja. Neid kohuseid täitis ta kuni 12. veebruarini 1918. Ta tegi ära suure töö eesti sõjameeste organiseerimisel, väeosade formeerimisel ja varustamisel.

23. veebruaril 1918. a määras kolmeliikmeline Eestimaa Päästmise Komitee Rotschildi Tallinna komandandiks. Punased põgenesid sadamasse ja sealt laevadega Kroonlinna poole, keiserliku Saksamaa väed marssisid Keila poolt Tallinna suunas – neis tingimustes alustas 24. veebruaril 1918. a tegevust Eesti Ajutine Valitsus.

Vastne Tallinna komandant andis välja päevakäsu, nõudes Eesti lippude heiskamist ning sõjameestel õlakute kandmist. Lisaks kirjutati Rotschildi teenistustoimikus: «24 ja 25 Veebruaril 1918 korraldanud vastuhakkamist Tallinnas enamlaste vastu ja sundinud enamlaste Valitsust Tallinnast lahkuma.»

Pealinna hõivanud sakslased mõistagi ei tunnustanud ei Eesti riiki ega Tallinna komandanti ja nii viidi alamleitnant Rotschild 1. märtsist 1918. a Eesti diviisi teenistusse. 15. maist aga saadeti ta reservi seoses väeosa likvideerimisega sakslaste poolt. Veel enne Saksa okupatsiooni kinnistumist sai Rotschild kapteni aukraadi ja selle koguni tagasiulatuvalt.

Saksa okupatsiooni aja 1918. aastal veetis Rotschild punases Piiteris Eesti Ajutise Valitsuse esindaja ja polkovnik Johan Laidoneri käsutuses. Viimase usaldusmehena sai ta 1918. a suvel korralduse kujundada punaarmees Eesti luureagentuur – Laidoner teadis oma staabitööst luureandmete tähtsust.

Nii otsis Rotschild ohvitsere, kellele soovitati vabatahtlikult astuda punaarmeesse ja nende kaudu laekus hiljem väärtuslikke luureandmeid. Vabadussõja ajal tuli suur osa neist ohvitseridest rindel üle, tuntuimaks võib vahest pidada kapten Aleksander Schultzi, kes vahepeal teenis Tšekaa Petrogradi vahipolgu pataljoniülemana.

Tulnud 1918. a oktoobri lõpul Eestisse, arreteerisid sakslased kapten Rotschildi kui «eesti iseseisvuse poolehoidja ja inglissõbralise» ohvitseri. Järgnes lühiajaline vangistus. 1918. a novembris varises Saksa okupatsioon kokku ja Rotschild määrati 13. novembril Eesti rannakaitse ülemaks.

Järgnes Eesti Vabadussõda: kapten Rotschild teenis algul formeeritava 2. Eesti jalaväediviisi staabiülemana, oli 1919. a varakevadel sõjaväes Eesti Vabariigi Asutava Kogu valimise keskkomisjoni juhataja ning 1919. a mai lõpust ülemjuhataja kindral Laidoneri staabi kantselei juhataja.

Kapten Rotschild kuulus kindral Laidoneri lähimate usaldusmeest hulka. 1919. a algul tekkis Laidoneril konflikt Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) ja hiljem ka Asutava Koguga. Hõõrumised läksid niikaugele, et 24. jaanuaril 1919. a esitas Laidoner lahkumisavalduse, sest mõned omavalitsusasutused eirasid ülemjuhataja korraldusi. Kindral tagandas oma käskkirjaga Tartu maavalitsuse esimehe Johan Jansi, siseminister aga keelas vastava käskkirja trükkimise. 1. veebruaril kritiseerisid Maanõukogu istungil vasakpoolsed saadikud – sotsiaaldemokraadid ja sotsialistid-revolutsionäärid – teravalt sõjaväevõimude käitumist.

Mõned Eesti kaitseväe juhid otsustasid ülemjuhatajat toetada, st sisuliselt sekkusid sõjamehed poliitikasse. Kindral Laidoneri 50 aasta juubeliks ilmunud teoses kirjutati 1934. a üsna delikaatselt: «2. diviisi staabi ülem kapten Rotschild teatas isegi, et temal olevat ešelon valmis, millega tarbekorras Tallinna sõidab kindral Laidoneri nõudmisi toetama, kuid viimane keelas selle kategooriliselt ära.»

Tegelik konflikt oli tunduvalt tõsisem: 2. diviisi ülem polkovnik Viktor Puskar ja staabiülem kapten Rotschild nõudsid ülemjuhatajat haavanud süüdistuste tagasivõtmist ja selle toetuseks algas Tartus sõjaväeosade laadimine rongile, et saata need pealinna Maanõukogule «aru pähe panema».

Ülemjuhataja saatis Tartusse kiiruga telegrammi: «Mingisugust sõjajõudude sissesegamist sisepoliitikasse mina ei luba. /---/ Riigikorra lõpulik otsustamine on Asutava Kogu ülesanne, kuni Asutava Kogu kokkutulekuni peame meie tunnustama kõrgemaks võimuks riigis Maapäeva ja Ajutist valitsust. Teist teed olla ei tohi.»

Ka Viru rinde juhatus keeldus 2. diviisi juhtkonna aktsiooni toetamast.

Tekkinud kriisis andis siiski Maapäev järele ja 3. veebruaril tunnustati ülemjuhatajat oma tänutelegrammiga. Veidi hiljem lükati tagasi sotsialistide ettepanek vähendada ülemjuhataja võimupiire, veebruari lõpus aga sätestati seadusega ülemjuhataja pädevus.

1919. a aprillis kokkuastunud Eesti Asutav Kogu oli veelgi pahempoolsem: 120-liikmelises esinduskogus kuulus sotsiaaldemokraatidele koguni 41 kohta, sotsialistid-revolutsionäärid said seitse mandaati.

Kapten Rotschild teenis kuni Vabadussõja lõpuni ülemjuhataja staabi kantselei ülemana. Sisuliselt vastas see koht alampolkovniku või koguni polkovniku aukraadile.

Vabadussõda lõppes teatavasti Tartu rahuga 2. veebruaril 1920. Vaid kolm nädalat hiljem, 29. veebruaril suunati kogenud ohvitser Konrad Rotschild Tallinnas «Kindluse Raske Suurtüki Divisjoni batarei nooremaks ohvitseriks». See oli selge tagandamine. Nii saavutasid Asutavas Kogus jämedat otsa omanud vasakpoolsed kättemaksu isepäise kapten Rotschildi osas.

Rotschild pidas seda selgeks ülekohtuks. Ta ilmus 4. märtsil uude teenistuskohta, oli siis mõnda aega haige ja aprillis lubati kuuenädalasele puhkusele. Ta tuli 13. mail teenistusse tagasi ja palus peagi end tervislikel põhjustel reservi arvata.

Kapten Konrad Rotschild vabastati sõjaväest 22. mail 1920. a, kusjuures demobilisatsiooni põhjuseks on vabastamise tunnistusel märgitud harukordselt «wanaduse tõttu» – ehkki kapten oli vaid 28-aastane. Tema viimase teenistuskoha toimikus on üks ülematest anonüümselt kirjutanud: «Viimaste sündmuste järele otsustades ei kõlba üleültse ohvitseriks.»

Kindluse 3. patarei ülem kirjutas samas kuivalt: «Et mina kapten Rotschildi ei tunne, ei saa mina selle ohvitseri kohta mingisugust attestaati anda.»

Kapten Rotschild ei saanud 1920. aastate algul ka Eesti Vabaduse Risti ja tema ainsaks teenetemärgiks jäi Vabadussõja mälestusmedal – aga neid anti välja kokku enam kui 85 000.

1920. aastate algupoolel pühendus Konrad Rotschild Eesti rahvusväeosade ajaloo uurimisele, avaldades hulga artikleid ajakirjanduses ning ajakirjas Sõdur. Ta suri Tallinnas tuberkuloosi 3. detsembril 1927. a ja maeti nüüdseks juba maatasa tehtud Kopli kalmistule.

Lisagem, et ka «Tartu mässus» kaasalöönud diviisiülem polkovnik Viktor Puskar jäi ilma kindrali auastmest ja arvati Vabadussõja lõpul samuti reservi. Erinevalt kapten Rotschildist vääristati teda Vabadusristi I liigi 1. järgu ordeniga.

    Tagasi üles