Täna esietendub Theatrumis vene nüüdiskirjanduse suurkuju, maailmakuulsa Jevgeni Grikovetsi näidend «Linn». Eestisse toob Grikovetsi teose esimest korda Lembit Peterson, kellega vestles igatsusest, teisest linnast ja teatrist Eva Kübar.
Mees, kes tahab sõita teise linna
7. juuni 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Grikovetsi tekst, nagu näidendid tihtipeale, tuli ise Petersoni juurde. See tähendab, et enne kui hea sõber, lavastaja ja tõlkija Tiit Alte talle «Linna» teksti tutvumiseks lugeda andis, ei teadnud Peterson Grikovetsist midagi. Ei olnud juhtunud ka Baltoscandalil tema monoetendusi vaatama. Aga eksistentsiaalseid probleeme lahkav «Linn», kus peategelane kogu loo vältel igatseb ära oma keskkonnast ja tahab sõita teise linna, haaras kohe kogu Theatrumi truppi ja üskmeelselt otsustati tekst ette võtta.
Minu arvates ei ole Grikovets väga uuendusmeelne. Väikese inimese probleemid on tuttavad juba Tehhovi tekstidest ning kirjutamisstiil on sarnane vene postmodernistidega.
Grikovets on hariduselt filoloog ja pärit haritlaste perekonnast, nii et kogu vene kirjanduse traditsioon on talle väga omane ja mõnes mõttes on ta selle traditsiooni jätkaja tänapäeval. Ta püüab leida sedasama vene kirjanduses levinud määratlematut igatsust ideaali järele tänapäeva inimeses.
Grikovetsi tekstid on seotud ka tema enda eluga ja huvitav, et ta tekitab inimestes efekti, justkui loeksid nad oma mõtteid. Nii et esmapilgul tundub, et seda on lihtne mängida, siis kui hakata teda laval elama panema, läheb raskeks.
Miks? Tekst tundub lugedes üsna kõnekeelne.
See on ainult esimene mulje, tegelikult on tekst väga kujundlik ja täpselt läbi komponeeritud. Algul tundub, et tegu on lihtsa olmeolustikuga, aga kui vaadata teemasid luubi all, tõuseb tekst olustikust kõrgemale, temas on mingi huumor ja poeesia, mis loodetavasti tuleb ka mängus välja.
On seda huumorit ja poeesiat siis raske edasi anda?
Lihtsust on keeruline tabada, seda et kõik mõttekäigud sünniksid siin koha peal. Nii räägivad ka teised lavastajad, kes on Grikovetsi näidendeid lavastanud. Teda mängitakse maailmas väga palju, parimaks «Linna» lavastuseks peab Grikovets ise Pariisi lavastust. Ameerikas nimetati teda isegi vene Woody Alleniks.
Miks teda siis siiani Eestis lavastatud pole?
Ilmselt pole kellelegi kätte sattunud. Ja võib-olla noored ei loe enam väga palju vene keelt ja näidendite tekste otsitakse teistest keeleruumidest.
Tean aga seda, et Grikovets plaanib ise tulla Eestisse sügisel ühe oma etendusega.
Te olete varem lavastanud Tehhovit. On neil sarnasust?
Jah, mingi selline huumor. Grikovets on muidugi juut, nii et tal on veel juures see omalaadne huumorilaad. Ja loomulikult on ka temal see vene kirjanduse klassikaline naer läbi pisarate, mis on olemas nii Tehhovil, Dostojevskil kui ka Gogolil.
Vene kirjandusest kõneledes räägitakse tihti vene hingest ja vene temperamendist, vastandades seda justkui eestlaslikule alalhoidlikkusele. Peab see stereotüüp paika või lükkate ümber?
Vene kirjanikud on väga aktiivses jaatavas või eitavas suhtes vene ortodoksi kiriku traditsiooniga, eesti traditsioon on rohkem protestantistlik või isegi protestantismi eitav ning loomulikult mõjutab see nii inimeste vaimu- ja hingeelu kui ka füüsist. Samas, mängides Grikovetsit, ei hakka me ju laval mängima venelasi, kuigi tekstis esineb mõningaid vene iseärasusi ja venelastele või isegi juutidele omast kõrgendatud tundlikkust inimestevahelistes suhetes. See tundlikkus on ka eestlastes olemas, aga lihtsalt peidus.
Mis teid «Linna» teksti juures võlub? On see mingi iseenda äratundmisrõõm?
Võib-olla küll, arvestades et ka Grikovets on teinud väiketeatrit ning kuulunud erinevatesse rühmitustesse, mis on mulle sümpaatne.
Tahe ajada oma sõltumatut asja on see, mis teid Grikovetsiga seob?
Midagi kindlasti seob, kas või seesama «Linna» teema, et inimene on pidevas otsingus ja tahab ära sõita. Võib paralleeli tõmmata sellesama teatrinäitlejaga, kes arvestab täpselt välja, kui palju ta hakkab tulevikus palka saama, kui palju pensioni, millised rollid ta saab ja tal hakkab pööraselt igav mõeldes kogu rutiinile. Ehkki kõik on tegelikult justkui korras, tekib mõttetuse tunne. Ta hakkab otsima ja tekib tragikoomika ühelt poolt on elu mõte kadunud, teiselt poolt võib elu mõte olla siinsamas, aga inimene võib olla oma otsingust niivõrd pimestatud, et ta ei näe seda.
Mis veel peale äratundmisrõõmu peaks inimest paeluma selle teksti juures?
Ehk sissevaade oma ellu mis on mõttekad ja mõttetud aspektid, ning mis on see teine linn, kuhu ta tahaks minna, mis teda poob, vägistab, ruineerib ja elu mõttetuks teeb. Kõige raskem on olla siis, kui me ei tea, mille nimel elada. Kuid ühel hetkel peab igaüks küsima, miks ta midagi teeb ja leidma vastuse, mis suudab selle küsimuse üles tõsta.
Nii küsimine eeldab päris suurt julgust.
Selle küsimuse ette pannakse meid kõiki sõltumata sellest, kas oleme julged, aga vastamine eeldab julgust. Nagu ütles minu õpetaja Karl Ader: «Seda mõõka, mida te enda vastu tarvitate, ärge laske rooste minna.» Ka teatri üks aspekt võiks olla see, et inimene saab nende asjade üle koos näitlejatega mõtiskleda. Küsimine elu mõtte järele on omane inimesele, mitte loomale. Kits või orav on väga sümpaatsed, aga nad ei küsi kunagi, miks ma hüppan?
Mis te arvate, kas Tema «Linnas» sõidab lõpuks ära?
See jääb lahtiseks, kuhu ta lõpuks jõuab. Ma jätan siis vaatajale vabad võimalused, igaüks saab ise valida, kas läheb või mitte.
Ja kui ta sinna teise linna kohale jõuab, kas siis on Tema probleemid lahendatud?
See on seesama, mis segab Teda ka juba ära sõitmast, et kui ta käib korra ära ja midagi ei juhtu, siis tagasi tulles pole tal enam sedagi võimalust, et ära sõita. Siin on lihtsalt arutlus, mis paneb ise endale jala taha.
Teine tahk «Linna» tekstis on olmenägelused, harjumus, tüdimus, spliin. Kas see on ka teile, suure pere isale tuttav?
Mina ei oska seda spliini eriti tunda. Kuidas te nüüd kujutate ette, et ma lähen koju ja mul on spliin, kolm last ootavad, igal ühel omad probleemid? Minul on küll kogu aeg huvitav. Võib-olla väsimus ehk, aga spliin on mulle küll natuke võõras. Noorena ma võisin spliini tunda küll ja ma kujutan ette, mis see on, aga enam pole mul aega .Te mõtlete spliini all seda
Lähtun Pukini «Jevgeni Oneginist».
Ei, seda oneginlikku situatsiooni mul ei ole (pikk paus). Kuigi mine tea, kui hakata kuskilt sügavamalt vaatama Praegu on juba see eluetapp, kui spliin tundub igav.
Et olete juba maha rahunenud ega igatse enam jõe teist kallast?
Ma igatsen küll, aga ma ei arva, et jõe kallas on teisel kaldal. Ta on siinsamas. Minu jaoks «Linnas» käib jutt ühest maisest linnast, kus iga päev kõndida ja sõita metrooga, ja teine on venelik igatsus. Nagu «Kolmes ões» see ei ole ju igatsus Moskva järele, see on pidev minek.
Kas see võib olla religiooniga seotud?
Võib ka nii öelda. Kõik inimesed on religioossed, aga küsimus on, mis on see tema teadlik või teadvustamata kese.
Te olete «Linnas» pannud ennast isa ja Mariuse poja ehk Tema rolli, nagu päris eluski. Miks?
See lihtsalt kujunes niimoodi välja, kuna vanemaid mehi meil rohkem teatris ei ole ja suurtest teatritest pole mõtet võtta, sest siis seome oma repertuaari suure teatri repertuaariga ega ei saa mängida piisava arvu kordi.
Kas oma pojale on raskem isa mängida, kui oleks kellelegi võõrale?
Ega me ei mängi oma suhet. Ja meil on mõlemal piisavalt hea huumorimeel, ma loodan vähemalt.
Lavastus elu mõttest
Jevgeni Grikovets «Linn»
Tõlkija: Tiit Alte
Lavastaja: Lembit Peterson
Osades: Anneli Tuulik, Marius Peterson, Kristo Toots, Helvin Kaljula ja Lembit Peterson.
Esietendus täna kell 19 Theatrumi saalis Vene tn 14
Jevgeni Grikovets
Vene kirjanik, lavastaja, näitleja ja muusik
Sündinud 1967. aastal Kemerovos
1984. lõpetas Kemerovo Riikliku Ülikooli filoloogiateaduskonna;
üliõpilaspõlves lõi pantomiimiteatri Miimohod ja avaldas luuletusi üliõpilasalmanahhis
1991 asutas teatri Looz, kus seitsme aasta vältel lavastati 10 etendust
2000 saab Kuldse Maski festivalil preemia novaatorluse eest ja kriitikute auhinna
2004 Kuldsel Maskil mängitakse ühe päeva jooksul ette kõik Grikovetsi näidendid, sündmus kantakse Guinnessi rekordite raamatusse
Tema tuntumad näidendid on «Kuidas ma koera sõin» (1998, ilmunud Loomingu Raamatukogus 2006), «ÜheaEgsElt» (1999), «Linn» (2001), «Planeet» (2001)
Eestis on Grikovets osalenud Baltoscandalil monotükkidega «ÜheaEgsElt» ja «Kuidas ma koera sõin»
Varem tema tükke Eestis lavastatud ei ole