Celine Dion – vahetu ja võimas

Celine Dion laulis Helsingi Hartwall Arenal täismajale. Foto: SCANPIX

Ah et soomlased on põhjamaiselt tuimad tükid? Saatke nende ette kas või paariks tunniks aastakümneid siiakanti oodatud Kanada hõbehääl Celine Dion ning te näete, mis vägi neis peitub.

Kui naisartisti soojendaja, Rootsi folgipiigade kvarteti Calaisa ajal võetaksegi esmaspäeva õhtupoolikul ehtsoomlaslikult baaris kerget vägijooki, täituvad tooliread vahetult enne diiva saabumist kibekähku.

Mitte ainumast vaba kohta, jõuan veel mõelda, ning ühtäkki on roosas kleidis lauljanna lavasügavusest pealtvaatajate ette tõusnud ja rahvas krapsab püsti – mitmetähenduslik «I Drove all night» annab kontserdile avapaugu ning LED-ekraanid ja üles-alla ja vasakult-paremale liikuvad lavapinnad naksatavad tööle.

Neli kontserti ühel ajal

Muidugi pole veebruaris käivitunud turnee lava mingi muutumismänge võimaldav Las Vegase kabareesaal. Kuid ometi pakub see üllatusi. Et kahe eenduva keelega lava piirab neljast küljest publik, tuleb Dionilgi anda neljal eri tahul justkui neli kontserti: kõik peavad tast osa saama. Keeruline. Ent mitte võimatu.

Pärast seda kui «The Power of Love’i» lõppedes on lavalaudade vahelt pillimehedki pinnale kerkinud, pöördub diiva kiiduavaldusi hüüdva publiku poole. Loo järel näole ilmuv plikalik ah-mis-nüüd-mina-look on ühtaegu siiras, teisalt teadlikult koketeeriv.

«Hea Helsingi, te pidite kaua ootama, aga ma luban, et teeme kaotatud aja täna tasa,» pöördub Dion pealtvaatajate poole. Sekka paar kiitos-hüüet ning rahvas rõkkab heameelest. Pettuda ei tule järgnevalt kellelgi.

Tasapisi hakkab laval toimuv tuure koguma, tuuri nimilugu «Taking Changes» vaheldub paarikümne aasta taguse hiti «It’s All Coming Back To Me Now» ja kümmekonna aasta eest meeltesse sööbinud palaga «Because You Loved Me». Võimast vokaali veeretav Dion ei unusta ühtegi tahku publikust ja, aeg-ajalt rusikas hoitud kätt taevasse vibutades, jalutab palade jooksul lava kõik neli külge läbi.

Kui imelise viiulipartiiga «To Love You More» on kõlanud, heidab ta oma esimese tahu, murdeealiste unustamatu armulüüriku rolli kõrvale. Lava vallutavad flamenkorütmis nõtkuvad tantsupaarid ning paljastub Dioni märksa estraadlikum külg – ta ilmub taas, seljas hiidpurje meenutav riidetükk, mille üks tantsijaist dramaatiliselt seljast rebib. Matadooride tantsu saadab sugereeriva rütmiga «Eyes On Me».

Seejärel tantsijad kaovad: kõrgeid noote püüdev «All By Myself» võimaldab naisel ka viimasele skeptikule oma vokaali vastupidavust, treenitust ja hääleulatust demonstreerida. Pöörase juubeldustormi suudab vaigistada alles järgmise pala «I’m Alive» eel vahemuusikasse huikav «My Heart Will Go On».

Ent selliseks lõppakordiks on ilmselgelt liiga vara. Hõbetikandiga pükstes ja hõbevestikeses Dionil on aeg paljastada oma femme fatal’i külg: «Shadow Of Love», «Fade Away» ja koos Barnev Valsaintiga duetis kõlav «I’m Your Angel». Üks teinegi duett tuleb esitusele, see on kurblik «Prayer», partneriks LED-ekraanidel kontserdil osalev Andrea Bocelli.

Kabareelik keeristorm

Üllatuslikult heidab Dion äkitselt oma repertuaari kõrvale, põigates hoopis Queeni pärusmaale. «We Will Rock You» ja Freddie Mercury mälestuseks kõlav «The Show Must Go on» kõlavad imehardalt ja manifesteerivalt, ehkki pisukese võõrkehana – seda enam, et valitud helistik näikse pisut madalaks jäävat. Aga see on Dioni pidu, mistap tellib tema ka muusika. Queeni hitt ajab kidravennad pöördesse ja tantsijad hüppesse.

Seejärel Dion kaob, et naasta tantsuhittide virvarris viimaseks blokiks. Kõlavad «Sex Machine», «Lady Marmalade» ja «Respect», lava täitub kabareelik-varieteeliku keeristormiga, mille keskel särab taas Daam Valges – sedapuhku ilma purjeta, diskolikumalt ja nooruslikumalt...

Kui möödunud on tund ja nelikümmend minutit, karavan ühtäkki peatub. Rahvas, seesama väidetavalt põhjamaiselt tuim, nõuab taas püsti karates ja end õõtsutades lisa.

Ning kuldselt sädelevas kleidikeses diiva ei jäta neid janusse: «River Deep, Mountain High» toob kuulaja tema Las Vegase kabareelikult lavastatud kontserdiõhtute juurde tagasi. Pidurit tõmmatakse alles siis, kui LED-ekraanidel hakkab viimaks ometi jooksma eelnevalt sisse põiganud «Titanicu» filmilugu.

Oma menuki «My Heart Will Go On» esitab ta uhkes üksinduses poodiumil seistes, ümbritsetuna neljast kandelaabrist ning valades tuhanded pealtvaatajad üle prožektoritest voogava tähetolmuga. Perfektne ja nauditav vaatemäng on lõppenud ning kauge külaline kaob tantsijate järel õhtuhämarusse.

Üle pika aja soovinuks, et kontsertõhtu nii kärmelt ei lendaks. Elamus on seda enam mällusööbiv, et väidetavalt lõpetab Dion selle turneega avalikud esinemised. Selleks, et saaks avalduda tema intiimseim ja varjus hoituim tahk – olla armastav naine mehele ja ema pojale.

Kontsert

Celine Dioni «Taking Changes»

9. juunil Hartwall Arenal Helsingis