Kunstihoone galeriis on avatud ühe nimekama tänapäeva kunstniku, 1995. aastast Londonis töötava ungarlase Balázs Kicsiny näitus «Kus ja millal?». Napis ruumis on koos märksa enam avarust nõudev installatsioon samadel suuskadel vastassuundadesse kihutavast inimpaarist, installatsioon kelladega pesuvees ja video «Matuse aeg».
Suurepärane ja omamoodi hämmastav näitus maailmas, kus suure kunstniku väga tõsist ja tänapäevaselt esitatud suhet religiooni põhiküsimustesse püüavad mitmed maailma kuraatorid ja kunstikriitikud järjekindlalt näha kunstniku irooniana. Vähemalt nii võib lugeda Balázs Kicsiny loomingut käsitlevatest tutvustustest.
Katolitsism Poolas, Leedus ja Ungaris, kust on pärit ka Kicsiny, on aastakümneid tähendanud ka midagi muud kui näiteks Austrias või Prantsusmaal. Religioon on neil Nõukogude ideoloogilisse mõjupiirkonda vangistatud olnud aladel tähistanud teatud inimlikku valikut, otsust säilitada oma sisemine ruum sõltumatult parajasti kehtiva välise aja survest.
Kellad Balázs Kicsiny installatsioonis ja videol tähistavad ju eelkõige välist aega. Aastail, kui kellad ilmusid Euroopa linnade väljakuile, muutus see väline, inimese sisemistest püüdlustest, lootustest ja eesmärkidest mittehooliv mehhaaniliselt määratud aeg inimsoo suurimaks sundijaks. Videos matavad küll mehed aega, st kelli, ent on ju selge, millega lugu tegelikult lõpeb kellad tõusevad igal juhul üles ja matavad oma matjad.
Installatsioon suusatajatestki ei tundu enam irooniline, kui oleme lugenud kogu väljapanekut ühendavat olulist võtmeteksti János Aranyi ballaadi «Emand Agnes» (1853). Aranyi ei ole eestlastele tundmatu, tema ballaade eestindanud Sander Liivak on tutvustanud oma kogumikus luuletajat üsna põhjalikult, ent galeriis juhatab Aranyi ballaad vaataja-lugeja Kicsiny installatsiooni tõelise olemuseni. Ja see inimkonda igavesti vaevanud küsimus eksistentsi «talvisel teekonnal» on küsimus lunastuse võimalikkusest.
Kaks inimfiguuri kihutavad küll samal suusapaaril vastassuunas, ent nende valitud suunad ei näi olevat kuigivõrd vabad valikud. Mõlemad figuurid on tegelikult marionetid. Neid suunavad ülalt aisapuud, mis panevad põlema lambikese nende peas.
Inimese vaba valiku probleem on üks modernistliku mõtlemise aluseid. Veel möödunud sajandil ilmus sel teemal arvukalt suurepäraseid ilukirjanduslikke teoseid. Vaba tahte akt erutas II maailmasõja järgseid eksistentsiaalseid mõtlejaid ülimalt, ent sama probleem erutas haritlasi ka tunduvalt varem. Kusagil 1530. aastail kirjeldas augustiinlasest Martin Luther inimese tahte võimalusi vägagi piiratult.
Ta võrdles nimelt inimese tahet hobusega, kellel ratsutab kas jumal või saatan. Lutheri kaasaegne Erasmus aga andis inimestele märgatavalt enam lootust olla ise oma tahte määraja. Valikuvabadus, millest ta kirjutas, on ülimalt oluline ka tänapäevases euroopalikus humanismis.
Tegelikult on kunstihoone galeriis eksponeeritud erakordselt sünge ja lootusetu lugu, ent mitte kõik Kicsiny installatsioonid pole nii lootusetud.
Mõningad neist on seotud konkreetsete ajalooliste sündmustega nagu Londoni tulekahju 1666 või reaalselt eksisteerinud isikute ja nende püüdlustega, nagu 2002 loodud installatsioon tuukrikellades figuuridega. Viimane oli pühendatud William Walkerile, inglise tuukrile, kes 20. sajandi algul töötas viis aastat iga päev pimedas sügavas vees, et päästa hävingust üht maailma religioossetest majakatest, Winchesteri katedraali.
Näitus
Balázs Kicsiny (Ungari)
«Kus ja millal?»
Tallinna Kunstihoone galeriis
15. juunini