Andrei Hvostov, kellelt ilmus raamat «Võõrad lood», selgitab Erkki Bahovskile, et meile justkui «võõrad» inimesed on osa eesti ajaloost ja et Eesti ajalugu oleks võimalik aeg-ajalt kirjutada ka eestlasi mainimata.
Hvostov: erinevalt Laarist ma tunnistan, et olen ideoloog
/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
14. juuni 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes on siis sinu arvates Eestis oma, kes võõras? Või ei saagi neil vahet teha?
Ajakirjanduses töötavate inimestena teame, et paljudel meil on täita mingi roll. Kolleeg Barbi Pilvre on näiteks valvefeminist nii kui miskit naisõigusluse rindel juhtub, nii temalt kommentaari tahetakse. Voldemar Kolga on valvepsühholoog. Mina olin aastaid valvevenelane. Sinna välja, et pidin kuulama iseenda kohta käivaid hinnanguid, et Hvostov, tema on vaenlane. «Meile võõras». Russitsism iseenesest, nam tuoi.
Stalini ajal tähendas selline hinnang juba represseerimist, väljasaatmist kusagile kaugele. EVs ei represseeri selle eest keegi, olen ilusasti üle elanud, aga sade on hinges. Kunagi lugesin Jüri Uluotsa kõnest 1940. aastal Estonias Rahvusliku Kasvatuse Päeval välja järgmise mõtte, et baltisakslased jäid ka pärast 600 aastat siinviibimist «meile» väga-väga võõraks. Tuttav mõte.
Mul tekkis juba ammu see küsimus, et mis tingimustel ja millise aja kestel muututakse Eestis elades põliseks? Kui mina ei ole «oma», siis kes on? Õekesed Davidjantsid ikka on omad? Või Lotmanid? Ühe minu kolleegi, multifunktsionaalse Harry Liivranna ühest nupust võis kunagi lugeda arutlust Juri Lotmani kohta. Kuna Lotman ei suvatsenud eesti keelt ära õppida, siis miks me temast üldse räägime, miks avaldame tema kirjasid Loomingu raamatukogus. 17.18. sajandi baltisaksa mõtlejate suhtes kehtib raudreegel nad on meie kultuuriloos olemas vaid siis, kui nad on kusagil mingis tekstis maininud eestlasi. Positiivselt või kaastundega.
Kui ei, siis... ta võis olla muidu briljantne mõtleja, aga kui tema mõttetöö ei ulatunud eestlasteni, siis moodsalt öeldes, pangu end põlema. Sellest reeglist lähtudes ei tohiks 200 aasta pärast mõnda eestikeelset entsüklopeediat koostades Juri Lotmanit sinna sisse kirjutada.
Kas usud, et see kogumik võiks aidata kaasa sellele, et eestlased saavad venekeelsest kogukonnast paremini aru? Või tahtsid lihtsalt ilukirjandust teha?
Pärast eelmise aasta aprilli jäin ise mõttesse ja küsisin tuttavatelt kultuuritegelastelt, kas keegi suudab meelde tuletada taasiseseisvumise järel loodud teost, kus kandvaks tegelaseks on venelane? Kaur Kenderil ja Peeter Sauteril on mõned litsid ja pätid, aga see pole see, nad on mingid marginaalid, eksootilised elukad. Eesti kirjanduses ja filmikunstis venelane kui tegelane puudub.
Samas mine välja ja vaata ringi, kas ta tegelikus elus on olemas? Väga on olemas. Ma ei taha oma lühipaladega kellelegi midagi lähedasemaks muuta. Tahan tegelikkust kajastada, muud midagi.
Mõnedes lugudes on peategelased ka sakslased, «riigisakslased» seejuures. Nad olid siin ja nad saatsid korda asju, mis mõjutasid Eesti ajalugu suuresti. Näiteks üks tankimeeskond, kes sattus 1944. aasta talvel Narva ning Sinimägede kanti.
Lisan, et tankist Carius ise ei meenuta oma mälestustes aga ma kirjutasin tema memuaaridest täiesti teadlikult ja sirgjooneliselt maha eesti sõdureid ainsa sõnagagi. Eesti ajaloost võib vabalt kirjutada, ilma et eestlasi mainiksid. Ma olen neid siiski maininud, tagaplaanil olijatena. Sest vastasel juhul oleks ma ise mingis teises reaalsuses.
Seda ikka panid tähele, et kogumik on pühendet THI-le? Me kallile ja lugupeetud presidendile, kellel on samuti reaalsusest arusaamisega raskusi. Ma ei suuda hoomata, milline on see maailm, kus ta elab. Öelda BBC ajakirjanikule, et vene keele rääkimine oleks Vene okupatsiooni tunnistamine?! Sellist juttu võib ajada eraisikuna New Yorgis Eesti Majas. Mitte vabariigi presidendina Kadrioru lossis.
Ajaloo kirjutamine vist ongi kirjandus või kuidas?
Ma ei ole ajaloolane, ma olen ideoloog. Täpselt samamoodi nagu Lauri Vahtre või Mart Laar, ainult erinevalt nendest ma tunnistan seda. Kursavenna Juhan Kreemi kohta ma ei ütleks, et ta pole ajaloolane. Ajalooinstituudi kauaaegse juhataja Priit Raudkivi (ja väga paljude teiste) kohta ma ei ütle seda ka kindlasti.
Kui ma kirjutasin «Projektijuht Posset», mis on ka tegelikult rubriigist «võõrad lood», sest peategelased on sakslased ja venelased, siis ma võtsin nii mõnegi fakti Tallinnas Linnaarhiivis töötavate inimeste teaduslikest töödest. On üks suurepärane kogumik «Kümme keskaegset tallinlast».
Kui ma tunnistaks sinu küsimuse õigsust et kõik on üks ilukirjandus ehk väljamõeldis, teeks ma nendele inimestele liiga. Sõnastaks teisiti: ajaloos juhtunud sündmused muutuvad rahvale oluliseks pärast seda, kui kirjanikud on neid sündmusi oma teostes käsitlenud.
Klassikaline näide on Eduard Bornhöhe «Tasuja», mis tõi Jüriöö ülestõusu rahva teadvusesse. Kaarel Tarand sai sellest hästi aru, kui ta kuulutas kunagi pärast Max Jakobsoni komisjoni ingliskeelse aruande trükkimist välja Sirbi jutuvõistluse, kus lugude sündmused pidid lähtuma ajaloolaste tekstidest. Kuni kirjanikud ei hakka nendest lugusid vestma, ei jõua Jakobsoni komisjoni tööd väljapoole asjatundjate kitsast ringist kuskile. Ja sel juhul võiks küsida, milleks need tööd üldse kirjutati?