Juurikas: Reet Linna memuaarid

Mart Laar võttis huvitava raamatu tööle kaasa. Foto: Postimees.ee

Neil päevil külastas mind Mart Laar, et täpsustada paari fakti Alfons Rebase kohta. Otse loomulikult läks jutt kohe jalgpalli peale.

«Villi, kellele sina pöialt hoiad?»

«No eks tugevaid meeskondi ole päris palju,» vastasin mina. «Erilist lemmikut nagu polegi, naudin mängu ilu ja emotsioone, mida pakub sport!»

«Minule meeldib Saksamaa!» teatas Laar. «Saksa–Poola mängu nägid pühapäeval? Uhke tunne tuli, kui mängiti «Deutschland Deutschland über alles»! Ma tõusin püsti ja laulsin kaasa. Ja kui sakslased atakeerisid, taevake, see oli nagu blitzkrieg! Guderian söötis Rommelile, Rommel tsenderdas Mansteinile, Manstein lõi palli peaga Otto von Skorzenyle ja Skorzeny virutas pauhti! otse võrku, siis kui Wilhelm Keitel ja Alfred Jodl poolakate kaitse vastu muru surusid.»

«Saksa–Poola mängu ma kahjuks ei näinud, meie peres on telekapult naiste käes ja nemad tahtsid «Eesti superstaari» finaali vaadata,» ohkasin kurvalt. «Nägin Austria–Horvaatia matši ning see oli ausalt öeldes masendav. Kuule, kas on tõsi, et austerlaste värava alla oli mingi kelder kaevatud? Räägitakse, et austerlaste treener hoidvat seal varumehi kinni.»

«No ega kõike, mis räägitakse, ka uskuda ei maksa,» ütles noor sõber. «Aga päris kindlasti heidavad Austria sündmused ebameeldivat varju metsavendade punkritele.»

Seejärel tegi Laar minekut, pannes südamele, et helistaksin silmapilkselt mobiili peale, kui meenub veel midagi põnevat Alfons Rebasest.

Jah, Euroopa elab jalgpalli tähe all. Aga teatud ringkondades tekitavad hoopis suuremat furoori Reet Linna memuaarid.

Mina ise olen selline tüüp, kes  loeb ainult ajalooraamatuid, suurmeeste elulugusid ja leegionimeeste mälestusi. Omamoodi armsad on ka Mati Õuna teosed Teise maailmasõja -aegsetest tankidest, kahuritest, lennukitest ning laevadest. Vaatan vanu fotosid ja nostalgitsen.

Üleeile leidsin proua Fritsu köögist, ahmimas Reet Linna raamatut «Paljugi võiks öelda veel». Pliidil kõrbes supp.

«Issand kui huvitavat elu Reet Linna elanud on,» õhkas proua Frits. «Mõtle, tema esimene peigmees oli Georg Otsa poeg! Ta tunneb isiklikult teletähti: Maire Aunastet, Vahur Kersnat, Urmas Otti – no kõiki, absoluutselt kõiki! Kui Reet esines saates «Tantsud tähtedega», oli tal nii suur närv sees, et läks ja võttis peldikus salaja lonksu konjakit – aga Reeda tantsupartner Eduard Korotin ei pannud pahaks, ainult naeris ja ütles, et nemad Kristiine Eskoga tegid alati enne vastutusrikkaid võistlusi parajad tropid!»

«Mõtleks – Georg Otsa poeg! Leidis, millega uhkustada. Mina tundsin Georg Otsa ennast,» turtsusin mina. «Ja kes need Kersna, Aunaste ja Korotin on? Maailmas ei tunne sihukesi keegi. Aga mina olen töötanud koos Hardi Tiiduse ja Adolf Hitleri ning Jossif Staliniga!»

Kuid proua Frits kuulutas, et vanad sõjalood ei huvita kedagi ja olgu ma parem vait, kui midagi mõistlikku öelda ei ole.

Läksin tagatuppa ja rüüpasin konjakit, et rahuneda. Siis nõndamoodi koheldakse vabadusvõitlejat tema enda kodus! Kas me sellist Eestit tahtsime?

Hiljem, kui esimene vapustus oli möödunud, mõtlesin, et huvi pärast võiks vaadata, mis see Reet Linna pajatab ka.

Heitsin diivanile ja hakkasin lugema.

Jube jutt, aga põnev. See on tõesti lausa imestamisväärne, kuidas Reet Linna oskab igast olukorrast välja tulla ning jõuda liidergruppi, jäädes ikka säravaks ning glamuurseks. Raudsete närvidega naine, hulljulge, aga seejuures õrn ning truu armastaja. Mõnes kohas võttis isegi pisarad silma.

Kõige magusamal kohal segas mind proua Frits.

«Kuule vanamees,» ütles ta. «Sa ju loed seda raamatut ise.»

«Niisama sirvin teist,» tegin üleolevat nägu. «Et teada saada, missuguse jama peale sa oma aega raiskad!»

«Aitab jutust, uneaeg on käes,» kamandas proua Frits. «Rohud sisse ja marss magama!»

Öösel, kui proua Frits norskas, keerasin vargsi lambi põlema, võtsin raamatu padja alt välja ja asusin järgmise peatüki kallale. Teine pool on mul paraku kerge unega. Nii kui lehekülge pöörasin – krapsti üleval.

«Oi, sa mait,» põrutas ta. «Või elektrit raiskama! Õige lugemishaige!»

Tõmbas mul raamatu käest ja toppis endale põue.

Lugu jäi kõige huvitavama koha peal pooleli. Reet Linna oli Aapo Pukiga kurameerima hakanud. Mis edasi sai, kas nad abiellusid? Kuid sel juhul loeksin vist hoopis Reet Puki mälestusi?

Visklesin unetult voodis ega saanud rahu. Rohud ei mõjunud, uudishimu tahtis ära tappa. Inimesel kistakse põnev lektüür käest, karga kas või öösel üles ja murra kuhugi raamatupoodi sisse.

Hommikul passisin peale, kuni proua Frits turule läks ning lugesin teose ühe raksuga lõpuni. Aga lõuna paiku helistas ähmis Mart Laar.

«Tühja sellest Alfons Rebasest! Kuule Villi, ega sul Reet Linna memuaare ei ole? Õudselt tahaks lugeda! Kuulsin Lauri Vahtre käest, et äärmiselt põneva elusaatusega naine!»