Kari Käsper: iirlaste ebademokraatlik otsus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kari Käsper
Kari Käsper Foto: Erakogu

Iirlaste ei-sõna Lissaboni lepingule kajastatakse meedias kui demokraatia võitu bürokraatia üle. Levinud on arusaam, et Euroopa poliitiline eliit, kes Euroopa projekti vägisi läbi suruda püüdis, sai lõpuks teenitud karistuse ning rahva hääl pääses võimule. Tegelik viga oli hoopis see, et Lissaboni leping üldse Iirimaal rahvahääletusele sattus.

«Iiri probleemi» tegelik allikas on Cúirt Uachtarach’i ehk Iiri kõrgeima kohtu 1987. aasta otsus, et Iirimaa konstitutsioon nõuab Euroopa Liidu aluslepingute muudatuste osas rahvahääletusel vastu võetud Iiri põhiseaduse muudatust. Seda iiri kohtunike keedetud suppi on 21 aastat hiljem sunnitud vastu tahtmist sööma kogu Euroopa Liit.

Rahvas ei pea otsustama

Rahvas on kõrgeim võim nii Iirimaal, Eestis kui teistes demokraatlikes riikides. See aga ei tähenda, et rahvas peaks otsustama igasuguste küsimuste üle. Eesti põhiseaduse paragrahv 106 välistab rahvahääletuse eelarve, maksude, välislepingute ratifitseerimise jms küsimustes. Sarnased sätted on ka teiste riikide põhiseadustes ning see ei muuda neid riike vähem demokraatlikuks.

Lissaboni leping on keeruline juriidiline dokument. Nagu Maastrichti, Amsterdami ja Nizza lepingud enne seda, on tegemist Rooma lepingute muutmise lepinguga. Tegemist on pidevalt muutuva ja areneva õigussüsteemiga, mille sisu on liikmesriikide, nende kodanike ja Euroopa Liidu huvide tasakaalustamine. Selle käigus tuleb paraku teha kompromisse, mida ei ole alati võimalik kõigile arusaadavasse keelde panna.

Reeglina välditakse referendumit

Euroopa Liidu aluslepingute muudatuste kohta rahva arvamuse küsimine on alati toonud kaasa läbikukkumisi. Nii nt Maastrichti lepingu lükkasid 1992. aastal referendumil tagasi taanlased, et see pärast teatud erandite saavutamist aasta hiljem heaks kiita.

Peale Taani oli Maastrichti lepingu rahvahääletusele pannud vaid Iirimaa ja Prantsusmaa.

Mäletatavasti lõi just see lepe Euroopa Liidu suurtes piirides sellisena, nagu see tänaseni on säilinud.

Amsterdami leping oli rahvahääletusel vaid kahes riigis ning Nizza leping vaid Iirimaal, nagu ka Lissaboni leping. Teised riigid targu aluslepingute muudatusi referendumile ei pane.

Rahvas avaldab arvamust vale asja kohta

Demokraatia ei tähenda vaid rahva võimu või enamuse võimu, see eeldab, et rahvas oleks piisavalt informeeritud ja teadlik, et teha õigeid otsuseid. Kui palju teab keskmine iirlane, eestlane või prantslane Lissaboni lepingu sisust? Mitte väga palju, sest nüanssidest aru saamiseks tuleks tajuda kogu tausta, kogu keerukat, dünaamilist ning üksteisest sõltuvat taustsüsteemi, mida EL endast kujutab.

Seetõttu ongi rahva käest Lissaboni lepingu kohta arvamuse küsimise tulemuseks see, et rahvas avaldab arvamust küll, aga mitte selle kohta, mida küsitakse. Tulemust võib laiemas plaanis vaadelda kui ebademokraatlikku: üks ebaõnnestunud kohtuotsus pidurdab või vähemalt ohustab Euroopa integratsiooniprotsessi, mille poolt läbi oma esindajate on olnud valdav enamus teistest liikmesriikidest.

Kari Käsper on International University Audentes õigusteaduskonna Euroopa Liidu õiguse erakorraline lektor.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles