Mait Klaassen: Eesti teadusel on siht, aga kas ka kompass?

Eesti Maaülikooli rektor Mait Klaassen. Foto: Margus Ansu

Õppejõud on rõõmsad kaks korda aastas. Vastu suve, kui eksamid on läbi, ja septembri esimestel päevadel. Teadur on õnnelik alles siis, kui ülejäänud maailm on tema avastust tunnustanud. Paljudele tähendab see, et pead elama väga vanaks.

Tudeng on rõõmus seni, kuni ta on noor. Võiksime rääkida rõõmude konfliktist, ent jõukohasem on tegelda praktilisemate asjadega.

Unistus või koorem?

Sõna «teadusmahukus» sigines eesti keelde 1980. aastate algupoolel. Tookord mõeldi selle all enam-vähem sedasama, mis praegugi: teadusmahukas on tootmine, mille üks nurgakive on innovatsioon kõrgtehnoloogia kaudu. Maakeelsemalt öeldes: kui sa progressiga elektroonilises vallas võidu ei jookse, siis sa teadusmahukas ei ole.

Varem on kasutatud teadusmahukuse alusena niisugust kombinatsiooni nagu «teaduslik-tehniline revolutsioon», mis nüüdseks on ajalugu.

Teaduslik-tehnilist revolutsiooni tahtis nõukogude võim. Eesti NSV soovis teadusmahukust, panustamist intellektuaalsesse mobilisatsiooni ja sedakaudu meie intellektuaalse potentsiaali ärakasutamist.

Vahe tollase ajaga on tänapäeval väga põhimõtteline. Mitte kunagi varem Eesti teaduse ajaloos pole olnud nii palju filosoofiadoktoreid, mis aga peaasi – ülikooliharidus on avatud.

Siiski jääme oma 130 doktorikraadi kaitsnuga aastas soomlastest kolm-neli korda maha. Teadusdoktoreid ei vaja ainuüksi ülikoolid, vaid ka ettevõtted. Nendeta pole mingit innovatsioonil põhinevat arengumudelit.

Kust see siis tuleb, et me ei ole oma tootmise teadusmahukusega endiselt rahul? Ma ei lähe ehk kiusakaks, kui küsin: missugune on teadusmahukuse ülempiir?

Võtame lihtsaks näiteks lehma. Kindlasti on lehm kogult väiksem kui suur teadus tema ümber, mis algab geeniuuringutest, ulatub poliitikasse ja näljahäda leevendamiseni tervel maakeral. Täitsa selge, et Eesti saab mõjutada moodsat rakubioloogiat, toidukriis on aga globaalne probleem, mida üks rahvas ilma teisteta ei lahenda.

Me ei saa lähtuda eeldusest, nagu peaks Eesti teadus paisuma igas suunas. Meil tuleb arvestada sellega, et teadusmahukus on teatavas mõttes ka tagajärg, milleni jõudmine on üpris raske koorem.

Mitte alati ei ole mulle selge, kui konkreetsed on uusimast teadusmahukusest rääkijate unistused. Kui kujutleda teadusmahukust püramiidina, siis on selle aluseks kandev haridus, piisavalt laiapõhjaline, kuid ka funktsionaalne.

Tippe seevastu võib olla mitu. Üks, mis siin salata, on jõudmine Nobeli preemiani. Üldjuhul on see präänik pärast piitsa. Präänikuks enne piitsa on alati olnud kiire doktoreerumine.

Aga kui paljud meie teadusest rääkijad on mõelnud sellest, missuguses vahekorras on Eesti doktorikraadiharidus meie professuuride täitumusega? Doktor, kes professuuri ei sobi, on sama rahulolematu kui need, kes harjuvad väga vastumeelselt mõttega, et mõni vakants on püsiv.

Teadusmahukuse püramiidis teeb mind murelikuks just keskkoht – haridus ja töö enne Nobeli preemiat.

Vaja on raha

Püramiidi teise tipuna võib näha kõige perspektiivsemaks hinnatud suuna rahastamise kasvu. Majanduspoliitikas nimetatakse seda enamsoodustusrežiimiks, agronoomid ütlevad, et kasta tasub seda taime, mis saaki annab.

Ainult esmapilgul tundub, et on kohatu rääkida rahastamise kasvust Eesti riigieelarve praeguste probleemide juures. Meie kinnisvara asjadest on kirjutatud korduvalt. Kui palju on seal sees õhku, täpsemalt mulle!

Enne jaanipäeva ei tahaks ma mõelda ajast, mil hakatakse otsima mulle meie hariduspoliitikas. Ent probleem ei kao, sest kuigi majandus ja tehnoloogiline konversioon arvestavad lahja lehma seitsme aastaga, kestab hariduse inversioon vähemalt kümme aastat (ma mõtlen täisprotsessi, mitte päevakajalisi uuendusi).

Kasutades kaitseminister Jaak Aaviksoo sõnu – nende protsesside koherents ei ole sünkroonne.

Üks, kes küsib raha, on tudeng, kusjuures ta küsib ikka ja igavesti avanssi. Teiseks küsib raha infrastruktuur: ehitus, sisseseade, haldamine.

Eesti Maaülikooli seisukohalt tähendab teaduse infrastruktuur ka kõike seda, mida on vaja uurimistööks lageda taeva all – maad, metsa jm. Mitte korraks, vaid pikaks ajaks. Kes on potipõllumees, on teada. Aga potimetsameest pole olemas: palgipuid toas ei kasvata.

Kolmandana küsib raha teadus ise, osalt projektidena, osalt õpetlastena.

Maailmas tehakse töid, mis on käsil vähemalt pool sajandit või kauemgi, ehkki lõpptulemuseni pole jõutud.

Inimkonnal ei ole käes lahendust, mis kompenseeriks energianälga. Eestlased on rääkinud kaasa tuumauuringutes, kuid rohkem vähimeditsiinis. Arvan aga, et varem, kui nendes suundades jõutakse õnneliku päevani, vajab raha Eesti teadlane. Mitte otseselt leivaks, vaid pigem konkurentsivõime kasvatamiseks.

Mitme pea otsused

Võib paista naljakas, kuid on olemas neljaski rahaküsija – tööandjad, kes küsivad manööverdamistuge oskustööliste koolitamiseks ja tööl hoidmiseks.

Nad saavad väga hästi aru, et kõrgtehnoloogiline mõtlemine on paratamatus, mille algastmeks on mobiiltelefon. Nad ei küsi raha mitte sellepärast, nagu saaks «muu» teadus liiga palju, vaid selleks, kuidas saada hakkama olukorras, kus teadus ei anna tulemusi nii kiiresti nagu loodetud.

Kui otsida paralleeli Eesti metsandusest, siis ei ole võimalik nõuda metsateadlastelt, et mänd kasvaks ahvi kiirusega. Küll on aga võimalik hoolitseda selle eest, et jätkuks puitu.

Kahe peaga vasikas on alati õnnetus. Läheme omadega libedale, kui meil läheb segi, kust otsast Eesti teaduspüramiidi tipule vaatame.

Kui räägime palkade külmutamisest, peame olema valmis vastama ka küsimusele, mismoodi võiks Eesti teaduses minna soojemaks. See küsimus puudutab väga paljusid päid, nii et mitme pea otsused on vajalikud. Peaasi, et ükski nendest peadest poleks kahepäine. Seda õnnetust tuleks küll vältida.