Pronkssõdur tagasivaatepeeglis

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Toomas Huik

Raamat jaguneb kolme ossa: analüüs, dokumentatsioon ja ajalehtede arvamusartiklid. Esimene, mis moodustab umbes kolm viiendikku kogumahust, pakub kaheksa originaalkäsitlust, kõik seotud monumentidega ja eriti nende sündmustega, mis kulmineerusid Tõnismäe pronkssõduri paigutamisel sõjaväekalmistule möödunud aasta aprillis-mais. Teine osa esitab üksteist nn ametlikku dokumenti, teiste hulgas sõjahaudade kaitse seadus, Tallinna linnavolikogu korraldatud ümarlaua manifest, riigikogu 30. aprilli istungi stenogramm, presidendi avaldus, peaministri ja Tallinna linnapea kõned. Kolmas taastrükib 18 arvamusartiklit, mis ilmunud ajavahemikus 28.04.07 kuni 26.05.07 Eesti kuues ajalehes.

Mõistagi pakuvad peamist huvi lood, mis varem avaldamata ja kirjutatud või kohendatud järelanalüüsina tolle kogumiku tarvis. Kõik autorid – peale Andres Kasekampi – on üht või teist viisi seotud Tallinna Ülikooliga. Etteruttavalt rõhutan, et too ühe n-ö koolkonna või arusaama domineerimine ei tule käsitlustele kasuks. Kui see või teine kirjutaja möönabki, et eksisteerib ka altera pars, ei anta neile, kes asja teistviisi nägid või näevad, siiski sõna. Ühesuunalisus mõttearenduses ning artiklite ülesehituses häirib.



Marek Tamm ja Saale Halla käsitavad Eesti ühiskonda «mälukollektiivide kooslusena». Meil on kaks rivaalitsevat minevikuteadvust – «need mudelid pole universaalsed arhetüübid, vaid igale kollektiivile iseomased narratiivsed mustrid» (lk 19) – ja monumendikonflikt oli sisuliselt vene ajaloomälu ja eesti rahvusliku ajaloomälu kokkupõrge. Kirjutise eesmärk väidetakse olevat «kaardistada Eesti «mälumaastiku» erinevaid monumentaalseid kihte.» (20) Seda tehakse elegantselt ja laia haardega. Siiski jääb järeldus, mis rõhutab eestlaste revanšismi, paraku vaieldavaks: «Kui 1990. aastatel domineeris Eestis seega selgelt restitutiivne monumendipoliitika, siis uuel aastatuhandel on üha enam võimust võtnud hoiak, mida võiks nimetada «monumentaalseks revanšismiks».» (45)



Karsten Brüggemann ja Andres Kasekamp lähtuvad sellestsamast erineva taustaga inimeste identifitseerimisest ajaloolise mälu varal. Lõhe ei jookse täpselt etnilist piiri pidi. Sellegipoolest: «Ajalugu jääb ikka veel semantiliseks lahinguväljaks, mis jagab Eesti elanikkonna põhiliselt etnilistel alustel teravalt kaheks.» (74) Lugu on kogumiku kõige tasakaalustatum ja toonitab ühemõtteliselt: «Laiemas perspektiivis tuleks /monumentide sõja/ kokkupõrget vaadelda külma sõja lõpust saadik kommunismi kuritegude üle käinud debati kontekstis.» (82) Kenasti aktsepteeritav on rohigi, mida avituseks pakutakse: «Ühiskonna lõimumise huvides vajavad /Eesti/ riigi tähtsamate etniliste gruppide ajaloodiskursused «mälu demokratiseerimist», vastandatuna «mälu sakraliseerimisele», mida võib praegu näha toimumas Venemaal.» (73)


Mainitud kaks artiklit neljalt autorilt on kogumiku kõige huvitavamad ning lugejale, kellele raamat kätte satub, soovitan eelkõige nende seisukohtadega tutvuda.



See-eest jäid mulle arusaamatuks Aleksandr Astrovi analüüs ja mõtteloogika – peale selle muidugi, et tema järgi teisaldati monument illegaalselt ja Eesti valitsus lõi «Tõnismäel lokaliseeritud «komissarliku diktatuuri».» (99) Astrov tsiteerib ning refereerib pikalt-laialt Hannah Arendti, Carl Schmitti ja Giorgio Agambeni (sekka Hobbesi, Nietzschet, Foucault’d), et nende toel «tõestada» oma põhiteese: (a) kohalik täidesaatev võim «otsustas teisaldada monumendi mitte ühegi seaduse alusel, vaid ettekäändel, et see on saanud ohuks riiklikule julgeolekule», (100) ja (b) «tahtmata või ka lihtsalt suutmata ajada «okupante» oma 1991. aas-tal suveräänselt taastatud piiride taha, on Eesti riik nad «välja jätnud».» (107)



Tolle «väljajätmise» kurikavalus seisnes selles, et «sirgjoonelise väljasaatmise asemel» hõlmasid eestlased suure osa kohalikke venelasi oma jurisdiktsiooni alla, samal ajal aga jättes need inimesed välja, «keelates neile kodakondsust» (!?), «oma juriidilise korra raamest». Seepärast olnud siinsete venelaste enamus «igasugusest poliitilisest tähtsusest ilmajäetuna sunnitud leppima pelgalt oma bioloogilise eksistentsiga». (107) Vägivald ehk aprillimäratsemine osutunud teisekeelsetele niisiis ainukeseks väljapääsuks «teatavat laadi poliitilise tunnustuse saavutamiseks». (108)



Tõsiasi, et Arendt ja Schmitt kritiseerisid oma totalitarismi analüüsis Natsi-Saksamaad ja kodakondsuseta isikute olukorda kahe suure sõja vahelisel perioodil, ei sega Astrovit nende käsitlustele osundades tõmbamast paljutähenduslikke paralleele tänapäeva Eestiga. Koos Agambeniga introdutseerib ta totaalrežiimide lager-mõiste («Laager kui nihilismi figuur»). Ta ei väida otseselt, aga kummalised vihjed ning viited on sedavõrd ühesuunalised, et lugejale tekitatakse mulje: venekeelsetele muulastele on Eesti lager, millel mitmeid ühisjooni natside koonduslaagri või bolševike GULAGiga.



Siinkohas pole ruumi puudutada kõiki artikleid. Liiatigi on kolm neist pelgalt refereerivad ülevaated sellest, kuidas kajastati toonaseid sündmusi eesti- ning kohalikes venekeelsetes ajalehtedes ja Delfi portaalis. Samas ei saa ma jätta tähelepanu osutamata kogumiku tõsisele puudusele. Kogu materjal on esitatud ning tõlgendatud valikus, nagu olnuks tegemist ainuüksi kahe mälukollektiivi konfliktiga, vastandliku arusaamisega, mis valitseb teatud minevikusündmuste osas eestlaste ja siinsete venelaste vahel.



Ükski artikkel ei lahka, missugust osa etendas mullu Tallinnas (nagu ka Narvas, Kohtla-Järvel, Jõhvis) Moskva ning sealt lähtuv suurveneliku šovinismi propaganda, ega tunne tõsisemat huvi, miks Tõnismäe sõjamonument, mida suurem osa eestlasi oli nõus aktsepteerima Teise maailmasõja ajaloolise mälestisena, muudeti kolme-nelja aastaga sovetiaja nostalgia sümboliks ja eskaleeruvate etniliste kokkupõrgete paigaks. Tõsi, siin-seal mainitakse Venemaa vahelesegamisi. Kõige põhjalikumalt käsitab neid Raivo Vetik, kuid temagi tähelepanu köidab eelkõige «dialektilisel mõtlemisel põhinev domineeriva etnilisuse perspektiiv» (116), mida ta peab pronkssõdurikriisi mõjude analüüsi sobivamaks eelduseks.



Päevselge, et ükski tagasivaade, mis tahab olla erapooletu eritelu, ei tohi minna mööda idanaabri sekkumistest Eesti siseasjadesse ega ta määravast rollist märgatava osa eestivenelaste mõttemaailma vormimisel. Meie avalikkus ei tea praegu kaugeltki mitte kogu tõde nendest erinevatest ettevõtmistest, millega Moskva poliittehnoloogid valmistasid ette monumendikriisi Eestis ja valasid selle lahvatamise eel, ajal ning järel lisaõli tulle. Ei tõsiasi, et Eesti poliitikud oma sisepoliitilistes kemplemistes ning plusspunktide hagemise vaevas Moskva aktsioone kergendasid, ega tõsiasi, et Kreml oma ülbitsemises üle pakkus ja ise endale jalga tulistas, ei vähenda väliste manipulatsioonide osatähtsust.



Nendel nädalatel kubises Venemaa meedia Eesti-vastasest laimust. Veel enam. Enam-vähem kõik tipp-poliitikud pidasid vajalikuks esineda räigete avaldustega ja süüdistada Eestit inimõiguste jultunud rikkumises, venekeelsete tagakiusamises, russofoobias, natsimeelsuses, ajaloo ümberkirjutamises, pühaduse rüvetamises, monumendi hävitamises, politseiriigis, totalitarismis jmt, st asjades, mida iseseisva Eesti ükski valitsus ei ole kunagi teinud. Ainult sinisilme sai väita, et too kallutatud propagandalaviin oli spontaanne reaktsioon «Tallinna käitumisele».



Sestap olnuks äärmiselt oluline, et «Monumentaalne konflikt» oleks kamminud ka Venemaa ajakirjandust ja esitanud valiku sealse poliitilise eliidi sõnavõtte ning pöördumisi. Ainult juhul, kui anname endale selgesti aru, missugust suunavat ning õhutavat osa mängis Moskva, saame objektiivselt analüüsida toonase vastuseisu põhjusi ning sõjakat kulgu. Meenutagem kas või seda, kui kõrgelt alates tümitati aprilli lõpus ja mai algul kunagist sõltlast Eestit: riigiduuma esimees Grõzlov ja väliskomisjoni esimees Kossatšov, föderaalnõukogu esimees Mironov ja põhiseaduskomitee esimees Šarandin, esimene asepeaminister Ivanov, välisminister Lavrov, Moskva linnapea Lužkov ja mõistagi ka president Putin ise. Kui palju oli neile sekundeerivaid väiksemaid tegelasi, ei mõista vist keegi öelda.



Ei huvita kirjutajaid samuti toetusavaldused, mida saime oma lääne partneritelt. Nende olemasolu ei mainitagi. Rääkimata sellest, et «Dokumentatsiooni» rubriigis oleks ära trükitud «Euroopa parlamendi resolutsioon Eesti kohta» 23. maist 2007 ja ehk veel mõni seda laadi ametlik dokument.



Niisiis oli möödunud aasta monumentaalne konflikt kogumiku autorite ja koostajate käsitluses Eesti-sisene mälusõda või kahe siinse eri mälukollektiivi kokkupõrge. Tamm ja Halla oletavad, «et viimaste aastate «mälukonfliktid» on tingitud eelkõige sellest, et radikaalsetel tuumrühmadel on õnnestunud mobiliseerida neutraalne enamus, rakendades viimane oma eesmärkide teenistusse». Ja lisavad samas: «Selline konfrontatsioon erineva minevikukogemuse ja -nägemuse pinnal ei ole kindlasti sotsiaalselt jätkusuutlik, sest kui paljurahvuselises ühiskonnas ei ole üksmeel mineviku tõlgendamises tõenäoliselt iialgi saavutatav, siis ühisosa leidmine tulevikukavades võiks olla täiesti reaalne eesmärk.» (47)



Vaielda siin ei anna, sest tõsi mis tõsi. Konfrontatsioon ei ole sotsiaalselt jätkusuutlik. Ja hädavajalik on leida paljurahvuselises ühiskonnas vastastikku kõlblik ühisosa.


Siiski on endiselt vastuseta äärmiselt oluline küsimus. Tunnistagem – nagu hea toon tänapäeval nõuab – ajalooteaduse viimset sõna viimse tõena, ehk teisiti öeldult, relatiivsust ajaloo interpretatsioonides. Üks inimkooslus näeb minevikus toimunut ühtviisi, teine teistviisi ja mõlemal on õigus oma arusaamale. Ainult et mida teha olukorras, kus konkreetse mälukollektiivi eri tõlgendus johtub tõsiasjast, et olnut selekteeritakse tahtlikult ja teadlikult, et ühed asetleidnud seigad lihtsalt unustatakse, teisi võltsitakse, kolmandaid tõlgendatakse meelevaldselt?



Suure Isamaasõja võit, Hitleri-Saksamaa purustamine, Euroopa pruunist katkust vabastamine on talletatud väga paljude venekeelsete – ka suure osa eestivenelaste – kollektiivsesse teadvusse suursaavutusena, mida need kahtlemata olidki. Samal ajal keeldub seesama kollektiivne mälu mäletamast nii vene rahva kui ka paljude teiste rahvaste (kaasa arvatud eestlaste) vastu sooritatud kohutavaid kuritegusid, mis eelnesid ja järgnesid pühale võidule. Pikaajaline ajupesu, millega neoimperialistlik idanaaber tekitab kaasmaalastes ajaloolist amneesiat, on edukas olnud siin- ja sealpool Peipsi järve.



Raamat



«Monumentaalne konflikt: mälu, poliitika ja identiteet tänapäeva Eestis»


Koostanud Pille Petersoo ja


Marek Tamm


Kirjastus Varrak, Tallinn, 2008


311 lk

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles