Üle hulga aja sattus näppu Paavo Haavikko «Neliteist valitsejat. Rääkida, vastata, õpetada» (Loomingu Raamatukogu 27, 1976), mille tõlkimisel kunagi kaasa tegin. See on seesama Haavikko, kellelt pärineb meil perestroika ajal moes olnud küsimus «Kui võim on rahva käes, siis kelle käes võim on?» ja muid keni ütlemisi. Kindlasti üks Euroopa intrigeerivamaid autoreid XX sajandi teisel poolel, kui vaid vähetuntud keel ja läbilõike-euroopalikust üpris erinev meelelaad ta tuntusele ebaõiglaseid piire ei paneks.
Elamus
«Neliteist valitsejat» on võimusuhteid ja protsesside kujunemist vaatlev poeem, lähtekohaks Komnenose-aegne Bütsants. Ajalooluulet on Haavikol üldse omajagu, muu hulgas Talvesõja-eelse Soome kohta.
Maksiimidest koosnev «Rääkida, vastata, õpetada» rakendab autori majandushariduse ja konservatiivse ettevõtja kogemused inimelu sügavale läbivalgustamisele, olles samal ajal ka majandusfilosoofiline ja ühtlasi päevakajaline poliitiline pamflett. Meie hiljutise edu-eufooria ja nüüdse ehmatuse kontekstis on ehk rahustav mediteerida teemal «Kunagi ei olda rikas. Vaesus on, varad juhtuvad olema».
Taasleitud vihiku ülelugemise mõnu tumestas vaid äratundmine, et tõlge tahab kõva redigeerimist. Ja muidugi Vene ajal väljatsenseeritud lõikude taastamist. Kui aega saan, võtan ette.