Hääbuva küla rahvas saab sõprade surmateateid lugeda ajalehest

Agnes Korv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Mihkel Maripuu

Vägisi suretavad elu maal välja, viibutavad Mulgimaa Sudiste küla elanikud mõttes rusikat. Kool ja lasteaed on kauge minevik, pood sulges uksed mõned aastad tagasi, nüüd on langetatud surmaotsus postkontorile. Elu võimalikkust maal käis vaatamas Agnes Kuus.

Viimati käisin selles keset maalilist kuppel­maastikku asuvas külas paarkümmend aastat tagasi. Toona kulus külapoes sabas seismisele tubli paarkümmend minutit. Soojad Žiguli-õlled korvis lõõpisid külamehed kihistavate naistega, kel korv ääreni täis tumeda vormileiva pätse pudulojustele.



Sama valgetest tellistest kauplusehoone on endiselt oma kohal. Tellingud on püsti ja uus punane profiilkatus peal. Kunagisest külapoest on saamas linnainimese suvekodu.



«Autolavka hakkas käima ja müüs kaupa mõned sendid odavamalt, ma ütlesin inimestele, et ärge ostke sealt, jääme poest ilma, aga ei kuulatud,» kirus seitsmendat põlve Sudistes elav Toomas Palu.



Vaikne postiasutus



Pood oli lihtsalt midagi enamat kui tavaline kauplus. «Vanasti sai ikka poe juures kõik küla uudised teada, nüüd loed Sakalast, et sõber on surnud,» võrdles Palu möödanikku tänapäevaga.



Vanast kauplusest kiviviske kaugusel on postkontor. Vähemalt kord kuus on Palul sinna asja, paari kuu pärast enam mitte.



«Ausalt öeldes elan riigi kulul. Mul on Ameerikast toodud südameklapp. Väga kallis operatsioon oli ja see klapp on parem kui sigadelt võetav, väga hästi on mind teeninud,» kiitis Palu ja sülitas sümboolselt kolm korda üle õla.



Arstid ütlesid keskea piiri ületanud mehele, et selle klapiga võib ta veel pikalt elada. Röhitsejalt võetav mootori osa sama positiivset garantiid poleks andnud.



Hämaras postkontoris valitseb vaikus. Postitöötaja Riina Kivaste kummardub laua kohale ja annab arhailisel viisil, pastapliiatsi ja paberiga, aru päevatööst.



Üks pension sai välja makstud juba hommikul, Palu oli selle päeva teine oodatud klient. Postkontori päevasaagiks kaupade eest kogunes 93 krooni, lotopileteid läks loosi rohkem kui poole suurema summa – 200 krooni eest.



«Täna oli üks suurem 50-kroonine võit ka, tavaliselt saavad inimesed piletiraha tagasi, kui sedagi. Noored poisid käivad suitsu ostmas, naised ostavad pesupulbrit ja nõudepesuvahendit,» kirjeldas Kivaste postkontori argipäeva.



«Mina olen tegelikult abiventiil, asendan aeg-ajalt juhatajat. Aita (juhataja – toim) pakkus kevadel, et võtaksin tema töö siin päriselt üle, kolm päeva mõtlesin ja siis nõustusin,» rääkis ta.


Rõõmu kindlast tööotsast pensionini jätkus vaid viieks päevaks. «Aita helistas ja küsis, kas tean, miks ta helistab. Jah, teadsin küll,» ohkas Kivaste. 31. juulil peetakse Sudiste postkontoris pisike peiepidu, see on viimane tööpäev seal ja veel 94s Eestimaa postkontoris.



Tööpäevadel paneb Sudiste postitöötaja ukse lukku pool tundi pärast südapäeva, aga töö sellega ei lõpe. Rattaga tuleb teha ligi 14 kilomeetri pikkune postiring. Vanem rahvas tellib kohalikku lehte Sakalat.



«Ühe kuu kaupa käivad tellimas, see maksab 75 krooni kuus,» märkis Kivaste. Mõned tellimused on Kroonikale ja Õhtulehele. Noored pered tellivad lastele ka ajakirju. Elektriarveid ja maamaksu makstakse seal samuti.



«Üks tädi mul siin just nuttis, et poeg temal kaugel ning autot ei ole, kuidas ta edasipidi hakkama saab. Lohutasin, et küllap midagi organiseeritakse, ehkki ma ise selles sugugi nii kindel ei ole,» tunnistas Kivaste.



«Siin pannakse kõik kinni. Kõik sureb välja ja asfaldi peale kasvab varsti lepik,» viipas Palu postimaja eest mööduvale teele. Sealsamas postkontori vastas olevasse bussipeatusesse on inimestel suvisel ajal asja kaks korda nädalas. Sügisest kevadeni on kergem, koolilapsi vedav buss põikab külla kaks korda päevas.



«Varsti saavad maalapsed ka lehmi vaid loomaaias vaatamas käia,» ennustas Palu. Kivaste arvutab kiiresti, et postiringi tehes sõidab ta siiski vähemalt kolmest lehmast veel mööda.


Praegu elab Kivaste Nuia eeslinnas, aga üheksa aastat tagasi unistas ta koos abikaasaga suurest talust. «Uhked plaanid olid tal, tahtis 15-pealist lehmakarja pidama hakata,» eksis naine mõtetes minevikku, aga Eesti meeste saatus, surra jalapealt, ei lasknud plaanidel teostuda. «Siiani tuleb nutt peale, kui selle peale mõtlen,» kummardus naine sügavamale paberite kohale.



«Mart Laar keeras selle maaelu persse,» juhtis Palu vestluse tagasi kindlamale pinnale. Legend põllumajanduse hävitajast Laarist elab Lõuna-Viljandimaal igatahes jõudsalt edasi.



Liigse ametlikkuseta



Kivastele meenus, et kord kirjutas peaministri ametit pidanud Laar maakonnas ühte külalisteraamatusse ilusa lause: «Kuni küla veel elab, püsib ka Eestimaa.» Palu aga teadis, et neidki ridu ei mõelnud ta ise välja, vaid võttis laulust.



Mõnda aega proovis ka Palu karjakasvatust. Oli mahetalunik, kelle karjas oli 80 lammast. Bürokraatia oli see, mis tema äri lõplikult läbi kriipsutas. «Inimesed kurdavad, et lambaliha ei ole ja see on kallis, mina müüsin 30 krooniga kilost, aga pidin karja ära hävitama,» ei jaksanud Palu ametnikele meele järele olla.



Mingil hetkel õpetasid kõrgemad ülemused postitöötaja Kivastele, kuidas klientidega viisakalt ja väärikalt suhelda.



«Siis astub sulle siia üle ukse sisse kohalik mees, toetab karvase rinna üle laua ja hõikab: «Noh tüdrukud, kuidas läheb!» Muidugi paneme samamoodi vastu, kuidas saame siin ametlikuks jääda,» naeris Kivaste ametnike elukaugust.



Tavalisi paberkirju – selliseid, mille inimene oma käega valmis kirjutab, keelega niisutades ümbrikusse suleb ja margistatult teele saadab – läheb postkontorist teele haruharva. «Täna tegelikult üks saadeti ja ükspäev saatsin ise kirja tädile Austraaliasse, aga muidu ei saadeta päevas ühtegi,» tõdes Kivaste.



Postkontor on Sudiste külas, ühes ja samas kohas olnud üle poolesaja aasta. «Einar, kunagine juhataja, on juba pool sajandit surnud,» peaks Palu mälu järgi asutusel veelgi pikem iga olema.


Postimajal endal on vanust veelgi enam, üle 100 aasta. Selle teises otsas väikeses korteris elab Elvi Vister, kes töötas külapoes ligi 40 aastat. Otse poeleti tagant pensionile läinud naine nendib, et elu külas on välja suremas.



«Kus sa siin nüüd suhtled või oled, suvel veel ootad rändkauplust seina ääres ja räägid mõne sõna juttu, aga talvel ei saa sedagi,» räägib vanaproua.



Kepi najal kõndiv Vister pikki käike ette ei võta. Postkontoris pensioni järel käib ja rändkauplusest ostab vajamineva söögi. «Hinnad on seal soolased, aga sööma peab, ehkki eks see üks sundostmine ole,» rehmas ta tusaselt.



Peale postkontori on Visteri majanaabriks külatuba, aga sinna ta jõudnud ei ole. «Kepiga on raske käia,» põhjendas ta eemalehoidmist.



Küllap saab külatuba endale ka tühjaks jääva postitoa ruumi. Külatoa perenaist Krista Kunimäge valdavad seepärast vastakad tunded.



«Postkontorist ja vanainimestest on muidugi kahju,» tunnistas ta, ise vabandades, et otse põllult tulles ei ole jalanõud ajalehe fotole ehk sobivaimad. Aga vaimusilmas näeb ta külatuba suurema ja uhkemana.



Lootus uuele elule



PRIA toetusest peaks tantsumemmed, vaibakudujad ja kahte arvutit kasutavad külanoored peatselt eurokempsu saama. Praegu käiakse keha kergendamas välikemmergus, aga Kunimägi leidis, et see ei ole ikka õige asi.



Kunimägi on üks vähestest külaelanikest, kes on kohapeal tööd leidnud. Lisaks postkontori töötajale on külas töökoht vaid ühel turbafirmas töötaval mehel.



Noor naine on külaellu kõvasti panustanud ka pisipere näol. Üks tema lastest käib koolis ja ülejäänud kolm moodustavad kolmandiku lasteaiaealistest põnnidest.



Siiski sõidab buss, mis aastaid tagasi ei tahtnud koolilapsi ära mahutada, nüüd pooltühjalt küla ja linna vahet.



Keskusest pisut eemal asuvas kunagises Toomesoo algkoolimajas elab üksinda selle kunagine õpetaja. Ostis laguneva maja lihtsalt ära, aga noori seal enam ei ole, ka tema oma lapsi mitte. Tallinn on noored neelanud, ütlevad kohalikud.



«Mina jään alatiseks maale. Linna ei tõmba mind miski,» kinnitas aga Kunimägi. Siiski on temagi sammukese maaelust kaugemale astunud. Lehmalüpsmist ei ole ta ema kõrvalt selgeks saanudki.



Külakeskusest üksnes paar kilomeetrit eemal on kaks lähestikku asuvat talu. Neist tagumine seisab pärast perenaise surma seitse aastat tühjana. Uks on lukus, uksele on toetatud luud, muru niidetud ja paari sammu pikkusel peenral kasvab sibul ja till.



Esimene talu aga paneb imestama oma visadusega. Küllap mitukümmend aastat pole puit värvi näinud ning maja näib püsti seisvat ausõna peal. Ometi lehvitab maja ees saba ülisõbralik peni, hoovis olevat puuriderivi asustavad kümmekond küülikut ja uksele toetub lapse kelk.



Sudiste



•    Küla Karksi vallas Karksi-Nuia–Kärstna maantee ääres


•    1994. aastal oli asulas 186 elanikku, samuti paiknes seal Jämejala haigla Suuga osakond


•    Külas paikneva kivikülvi suurim rahn Iivakivi (kõrgus 3 meetrit, ümbermõõt 26 meetrit) seostub rahvapärimuses Vanapagana liulaskmisega


•    Küla kohta on teateid aastast 1601 (Suddias)



Allikas: Eesti Entsüklopeedia

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles