Kümme aastat tagasi sai tal linnaelust kõrini. Ta viskas ülikonna varna ja kolis umbsest riigikabinetist Eesti tagumisse külla. Loodusguru Tiit Randla naudib nüüd Perakülas oma koduaia viinamarjadest villitud veini.
Linna hüljanud rännumees mekib oma koduveini Eesti tagumises külas
27. juuni 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See on Läti sort «Silga». Vaat kui hästi kannab! Tänavu tuleb hea saak, mõnuleb bioloogina Tartu Ülikooli lõpetanud Randla oma ainsat viinamarjapuud sõrmitsedes.
20 aasta eest sõbralt kingiks saadud puu tunneb end pisikeses kasvuhoones nii hästi, et annab Randlale igal sügisel vähemalt kümne liitri jagu punast veini. Ning isegi siis jääb hirmmagusaid marju veel niisama söömiseks üle. Kahju ainult, et külm valgete marjade taime ära võttis.
Kui ei teaks õiget vastust, võiks kahtlustada just «Peraküla punase» võlujõudu selles, et Randla sünniaasta ei klapi tegeliku pildiga. Ausalt 68 ei ütleks talle mingil juhul. Nii palju elujõudu, energiat, optimismi, reipust ja nooruslikkust, kui peitub Randlas, ei leia iga kivi alt.
Aga see pole siiski vein. See on loodus, millega Randla on läbi ja lõhki kokku kasvanud. Talle on seetõttu lausa keeruline üht konkreetset tiitlit visiitkaardile kirjutada.
Randla on ornitoloog, zooloog, kirjanik, õpetaja, fotograaf, giid, looduskaitsja, jahimees, kalur, liblikapüüdja ja mida kõike veel. Kõik hobid ning ametid seotud ainult ja ainult loodusega.
Kõva rännumees
Kõige enam on põline tallinlane Randla aga rännumees. Kohad, kus looduseguru on käinud ja mida näinud, panevad kadedusest värisema. Luban! Tahate näiteid? Aga palun!
1974. aastal sai Randlal küllalt Nõukogude Eesti lämbunud õhust, võttis aja maha ning kihutas Wrangeli saarele jääkarusid uurima.
Veebruarist maini karmides tingimustes talvitunud mehel lõi Vene Kõrg-Arktika hullumeelsete paikade vastu välja nii suur armastus, et järgneva kümne aasta jooksul käis ta ära veel Franz Josephi maal, Severnaja Zemljal, Taimõris ja mitmetes kohtades, kuhu pääsesid vaid väljavalitud.
Seiklused kuklasse hingavate jääkarude külje all olid mehised. Elati eskimote moel igludes ja söödi Tallinna külmhoones tehtud nn kosmonauditoitu. Paistes hambaid raviti jääkarude jaoks mõeldud hambatangidega.
Elati raadiosaatjateta. Kehvade ilmastikuolude tõttu ähvardati mehi jätta maailma lõppu, sest lennuk ei saanud maanduda. Õpiti jahust leiba küpsetama ja prooviti seni, kuniks kõht enam lahti ei läinud. Ja nii edasi.
Põhjus, miks Randla üldse vene karu-uurijate seltsi pääses, peitus tema jahimeheoskustes ja vintpüssiloas. Nii jäi just tema ülesandeks teisi Arktika elukate eest kaitsta. Ehkki Randla oma kümnete muude looma- ja linnutrofeede kõrvale jääkaru oma ei saanud, püss paukumata siiski ei jäänud.
Kord põrutas ta paarikümne meetri pealt kuuli jääoti varvaste vahele, et loom loobuks uurijate äkkrünnakust. Kord piisas vaid fotopüssist, et poegi kaitsvat karuema taltsutada. «See tuli nii 2030 meetri pealt,» sõnab mees Wrangeli saarel tehtud fotolasu kõrval, mis on Peraküla häärberi toaseinal väärilise koha leidnud.
Pole maailmajagu, kus Randla poleks liblikaid püüdnud, loomadele fotojahti pidanud või neid lihtsalt imetlemas käinud. Paljuski tänab ta selle eest oma ülikonnakandmise perioodi. See oli aastatel 19911996, kui ta juhtis keskkonnaministeeriumis looduskaitseosakonda.
«See oli teine aeg. Siis pidi noore Eesti riigi asja ajama,» selgitab Randla, miks rännumees n-ö telgist kabinetti kolis. Uusi seaduseid, eeskirju ja määruseid, mis aitaks paremini Eesti loodust kaitsta, tuli toona Randla meeskonnalt nagu Peraküla punaseid viinamarju sügisel.
Ühel hetkel sai aga Randlal küllalt. Loodus kiskus mehe Tallinna tolmust enda rüppe tagasi. Osalt seetõttu, et lõpuks sai valmis 80. aastatel alustatud maja. Ikka Perakülas, mille rikkalik floora ja fauna röövisid Randla südame juba 60. aastatel, kui ta pealinna loodussõprade maja õpetajana siinsetesse metsadesse meri- ja kaljukotkaste jälgi ajama sattus.
Tagasi looduses
«Vaata! Palju räägitakse praegu sellest, et Eesti loodus käib üha enam alla, meres on kala vähe ja nii edasi,» torkab Randla vahele. «Ma pole küll päris nõus. Kui aastakümneid tagasi loetleti Eestis vaid 15 merikotka paari, siis nüüd on neid 200. Ja paljuvihatud kormoranidel ei oleks ju mingit elu, kui meres kala poleks. Olge optimistlikumad.»
Randla on optimist. Teda ei heiduta, et talved on Peraküla paksus metsas krõbedad. Puugid nii mürgised, et isegi vana loodusehunt on end vaktsineerinud. Et esimene suur kauplus on edasi-tagasi tunnitee kaugusel.
See-eest on tal siin koduakna taga ringijalutavad karud, kitsed, hundid, rebased, metssigu ning lugematus koguses tema lemmikuid linde. «Ei, ma ei vihka linna. Vastupidi, Tallinna käigud ja sealne linnapildi pidev muutus näitavad, kui hästi Eestil läheb,» selgitab kord kuus pealinna väisav Randla. «Ja mulle tundub, et Eestil läheb siiski hästi.»