Veel enne, kui ma jõuan selle loo põhjuseni, on minu meelest vaja sissejuhatust. Viimaste aegade kohtumistest on jäänud eredalt meelde või hoopis häirima Vanalinna hariduskolleegiumi juhi Kersti Nigeseni mõte: oleme suutnud ehitada oma süsteemid üles nõnda, et kusagil ei teki terviklikku käsitlust inimesest. Inimene kui tervik koos kõigi oma rõõmude ja muredega ei ole kellegi huviorbiidis.
Tellijale
Priit Sibul: Õpetaja on õpetaja on õpetaja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nigesen rääkis seda muidugi peamiselt õpi- ja/või sotsiaalsete raskustega laste õppega seoses. See justkui on ja päriselt ikka ei ole ka kooli probleem. See on lapse probleem. Aga kelle probleem on laps?