Risk nimega Sergo Vares

«Tramm nimega Iha»: Stanley Kowalski (Sergo Vares) aktsioonis. Foto: Alexandra Davenport

Üks Londoni otsingulisemaid teatreid kutsus eesti näitleja mängima «Trammi nimega Iha».

«Meil on nüüdisaegne kirjandus. Ma arvan, et me teeme häid filme, on olulisi näitusi ning kõik teavad meie muusikat. Kuid miks teatriga nii kehvasti on?» Hämaras Lyric Hammersmithi proovisaalis räägib esietenduse peol kohalik näitleja.

See, mis ta ütleb, ei tule üllatusena.

Viimasel neljal-viiel aastal algab või lõpeb iga kohtumine Londoni teatriinimestega umbes säärase vestlusega. Inglise teater on nende sõnul talumatult konservatiivne. Igav. Kriitilisi küsimusi ei küsita – mitte kunagi.

Näitlejatel liigub laval vaid pea, ja sedagi enamasti publikusse, mitte partneri poole. Lavastajad on jõetud näitekirjanike diktaadi ees (kellel on sageli vetoõigus lavastaja otsuste üle) ning tulemuseks on literatuurne ja energeetiliselt kokkukuivanud jutuvestmisteater.

Teater on kohalike sõnul vaid leige meelelahutus ning siin ei aita ka tiitlid «Old good English» või igal teatriplakatil laiutavad tärnid, mis on näpatud lehekriitikast: kolm keskpärasele, neli suurepärasele, viis sellele, mis on «excellent», «superb» ja «extraordinary». Nad on sellest väsinud. Nad tahavad midagi muud.

Kuid miks nad ei tee? Ennekõike on isegi teeklaasitorme takistanud üks lihtne põhjus: turumajandus.

Teatrimaailmas, kust riik on otsad välja tõmmanud, valitseb turumajanduslik printsiip, mis on mõjunud teatrile laastavalt. Kõik müüvad ennast. Näitlejad tahavad saada järgmist rolli. Näitekirjanikud saalitulu. Lavastajad ellu jääda. Lavastusi vorbitakse neljanädalaste prooviperioodidega ning iga kord uue trupiga, kus kõik tahavad staarikepikese välja võtta, et sellega leivale võid määrida, ning tulemuseks on ohutu laiatarbekaup.

Ja publik? «Kui West Endis maksab keskmine teatripilet 70 eurot, siis saad ju isegi aru, et teater on meil upper class’i lõbu,» ütleb seesama näitleja.

Just seetõttu on inimesed sel peol ärevuses ja ettevaatlikult lootusrikkad. Sest Lyric Hammersmith proovib nüüd «teistmoodi». Ja Sergo Varesel on nende plaanides kandev roll.

Aastase lepinguga Londonis töötav Vares ei ole suvalises kohas. Londoni teatreid on mitmesuguseid. Lyric Hammer­smith kuulub mainekuselt kahtlemata ülemise tipu hulka, kes on viimastel aastatel osutunud ka kõige otsingulisemaks. Sel aastal alustati teatris põhjalikke ümberehitustöid ning see andis hea ettekäände öelda, et «me proovime teisiti».

Palgati püsitrupp (Londonis ennekuulmatu), kellega koos minnakse läbi kogu hooaja. Publiku ette tahetakse asetada kriitilisi küsimusi, publikurohkuse ja lehekriitika pärast on otsustatud mitte närveerida, ning majas, kus tavaliselt töötab produtsente rohkem kui kunstnikke, on esmakordselt iga päev palgal näitlejad, lavastajad, loomingulised kaastöölised.

«Muidugi oli suur risk tuua truppi üks tundmatu eestlane,» ütleb teatri kunstiline juht Sean Holmes. «Aga sel hooajal me tahamegi riskida. Ja see risk on end juba õigustanud.»

See võib kõlada liiga pidulikult, kuid just nii on ta ka mitu korda varem rääkinud. Jah, Vares on tema sõnul suurepärane näitleja, kelle lavaline kohalolu on musikaalne ning konkreetne, kes suudab vastutada terve lavastuse ja suure lava eest, tema mitmekülgsus riimub tema vastuolulisusega, kuna ta suudab laval mõjuda korraga nii brutaalselt kui ka võluvalt.

Kuid sellele lisaks rõhutab Holmes ka Varese tööeetikat ja teistmoodi mõtlemist teatrist üleüldse. Olukorras, kus näitlejad on harjunud mängima televisioonis, aga televisioonis proove ei tehta, otsiti kedagi, kes suudaks esimese astmena selgitada ja ise eeskujuna läbi viia teatriproovigi kui säärast – eksimiste ning otsimiste laborit.

Sest just nende mõistete abil proovib Lyric Hammer­smith end defineerida – ning see mõjub Londoni mugavas teatripildis tõelise avangardina.

Hirm tundmatu ees

Tennessee Williamsi «Tramm nimega Iha» on viimastel aastatel taasavastatud mitmel pool Euroopas, kus võõra Teise teema on jätkuvalt aktuaalne.

Sean Holmesi lavastus on autoritruu, fookus on pandud tegelaste psühholoogilistele mustritele, ühiskondliku taustana joonistub välja hirm tundmatu ees.

Seda hirmu kannab ennekõike Sergo Varese Stanley Ko­wals­ki – võõrast rahvusest karakter, kes pole aga niivõrd primitiivne loom (nagu ütleb Blanche du Bois), vaid pragmaatiliselt brutaalne.