Kui varem jäi arstil aega ka haigega voodiserval jutu puhumiseks, siis viimase paarikümne aasta jooksul on töömaht haiglates üldarst Sven Lindströmi kinnitusel oluliselt kasvanud.
Inimesed tunnevad puudust arstide mõistvast suhtumisest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tunamullu aasta arsti tiitliga pärjatud ravikeskuse SL Meedik üldarst Sven Lindström töötas ligi 20 aastat Tallinna keskhaigla sisehaiguste osakonnas.
«Mäletan, et oleme palatis patsientidega tantsinud – lubasin tantsida valssi, kui patsiendi seisund lubab tal voodist tõusta,» meenutas Lindström.
Praegu on tema sõnul haiglates olukord teine – patsiendid on oma haigustest ja ravist teadlikumad. «Kuid neil ei ole sellest tihti kergem ja pigem muudab see arsti-patsiendi suhte pingelisemaks,» nentis Lindström.
Ta kinnitas, et igale arstile on patsiendi surm emotsionaalselt raske. «Arst on nagu iga teine inimene – mõni võtab seda rasket sündmust rohkem hinge, teine näitab rohkem välja,» sõnas Lindström. «Kui aga arst hakkaks ühte patsienti leinama ega suudaks oma tööd edasi teha, siis on oht, et leinatavate arv tõuseb veelgi.»
Just üleeile pöördus avalikkuse poole oma 26-aastase poja kaotanud Anneli Rõigas, kes süüdistab poja surmas Põhja-Eesti regionaalhaiglat. Enim heitis Rõigas haiglale ette, et tema poega ei koheldud inimväärselt.
«Nimekiri sellest, mida ma haiglale ette heidan, on väga pikk. Kogu see suhtumine, mis valitseb raskete või lausa lootusetuks arvatud haigete suhtes, oli kohutav,» rääkis ta Postimehele.
Nagu Lindström, märkis ka Reigo Reppo Eesti Nooremarstide Ühendusest, et meditsiinitöötajad, patsiendid ja ka nende lähedased on ennekõike inimesed. «Kus on kaks inimest, on alati ka konfliktioht, eriti kui üks pool ei mõista päris täpselt teise põhjendusi või tundeid,» pidas ta arusaamatusi paratamatuks.
«Tänapäeva meditsiinikorralduse juures on aga järjest kergem haigusi, haigeid ja meditsiinitöötajaid nii-öelda instrumentaliseerida, mis raskes olukorras mõjub kõigile häirivalt,» lisas Reppo. «Kui süsteemi üldine loogika rõhub mõistetele «teenus», «raha», «kiirus», «efektiivsus», «kvaliteedijuhtimine» jne, võib inimene oma tunnetega tagaplaanile jääda.»
Mitmed inimesed, kes vastasid Postimehe üleskutsele kirjutada neile haiglas osaks saanud kohtlemisest, nentisid, et on tundnud puudust arsti mõistvast suhtumisest ja selgitustest.
Kiidetakse arste, kes viitsivad põhjalikult kõiki haigusega seotud nüansse patsiendile seletada ning tema muresid maandada. Pahandatakse nendega, kes ilmselt liiga rutakalt otsuse teevad, inimese kaebusi «ei usu» ja ta terveks tunnistavad või psühholoogi juurde suunavad.
Haige pereliikme pärast mures olevad inimesed tunnistavad, et nad on kindlasti tavapärasest palju tundlikumad ning seetõttu eeldavad arstidelt pehmemat suhtlusviisi ja põhjalikumat infot.
Paljudel juhtudel on märgatud arstide-õdede hoolimatut suhtumist just vanainimestesse. Välja toodi koguni näiteid, kus vanainimese enda kuuldes räägitakse tema surema toomisest või surma ootamisest, samuti on pandud tähele erinevust meditsiinitöötajate suhtumises vanakesse või noorde hästi riietatud inimesse.
Halbu kogemusi on saadud ka traumapunktides, kus inimestega ei jõuta piisavalt tegeleda või käsutatakse nad oma kiireloomulisena tunduva murega perearsti juurde.