Täna 60 aasta eest Raadil punaarmeelaste ausamba õhku lasknud eestimeelsed koolinoored uskusid siiralt, et Ameerika Hääle vihjed peatselt saabuva valge laeva ainetel pole tühi fantaseerimine.
Sambaõhkijad uskusid valgesse laeva
5. november 2009, 09:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kui omavahel kokku saime, rääkisime ikka, mida olime Ameerika Häälest kuulnud, et millal valge laev tuleb ja nii edasi,» meenutab üks viiest sambaõhkijast, praegu 78-aastane Heiki Vaibla, sõjajärgse põrandaaluse ühenduse Sini-Must-Valge liige.
Vaibla nendib, et tänase tagantjäreletarkusega võib toonast usku nõukogude võimu varisemisse naiivseks pidada.
Samas ei uskunud seda sugugi ainult lapseohtu noored, vaid ka nende emad ja isad. Valge laevana kujutleti, tõsi küll, lääneriikide sõjakuulutust Nõukogude Liidule, mitte maltsvetlaste usulahu oodatud pärislaeva.
Märk vabadusvaimust
«Ega me arvanudki, et suudame lendlehtede levitamise ja ausamba õhkulaskmisega riiki pöörata,» täiendab Vaibla. «Tahtsime valmis olla, et kui tuleb uus küüditamine, saame seda kuidagi takistada. Näiteks lasta õhku mõne raudteesilla. Andsime endale aru, et kui puudub organisatsioon, kui vastupanu on stiihiline, pole Eesti vabanemiseks mingit lootust.»
1949. aasta 5. novembri õhtul kella kümne paiku hiilisid Tartu 6. keskkooli abituriendid Heiki Vaibla ja Tõnis Jõgiaas, aasta varem keskkooli lõpetanud Miia Saviauk ning vastsed arstitudengid Riita Vint ja Ellen Rander Raadi parki.
Tüdrukud olid võtnud ülesande ümbrust silmas pidades poisse julgestada.
Poiste kohus oli asetada põues kohale toodud 600-grammine lõhkeainepakk automaaturit kujutava pronkskuju saabaste vahele ja panna susisema süütenöör.
Enamik Sini-Must-Valge liikmeist, kaasa arvatud Heiki Vaibla, vabanes vangilaagrist 1956. aastal.
Poiste hoiatamiseks olid tüdrukud õppinud ära vilistamise. Sel korral aga ebadaamilikku oskust tarvis ei läinud. Park oli inimtühi, nii et noored said pageda, kui ilmkärakas oli mitmemeetrise samba tükkideks rebinud.
«Me arvestasime, et võtsime suure riski,» ei tunnista Heiki Vaibla end ja oma mõttekaaslasi pelgalt uljaiks põnevusejahtijaiks. «Mingil juhul pole õige pidada seda labaseks huligaansuseks. Tahtsime näidata, et vabadusvaim püsib ja kõik pole nõukogude korraga leppinud.»
Plahvatuse korraldamine oli ajastatud oktoobripühadele – 6. novembril pidi Raadil toimetatama pidulik pärjapanek.
1949. aasta novembri alguses oli maa Tartus paljas nagu praegugi ja Sini-Must-Valge viisik sai nähtavaid jälgi jätmata tagasi kesklinna poole liikuda. Poisid võtsid tüdrukuil kaenla alt kinni, teeseldes mesijutu puhumist.
Noored läksid lahku kesklinnas Athena kino juures. Jälgede segamiseks astuti korraks ka kinno sisse, hiljem põigati läbi veel Kompanii tänava kultuurimaja tantsupeolt.
Lõpp aasta hiljem
Kas ja kui palju võinuks jänesehaakidest kasu olla, õhkijad teada ei saanud, sest hommikul neid jälitama pandud miilitsakoer Reks kaotas kõigepealt jälje ühe Puiestee tänava elumaja juures.
Teisel katsel viis Reks uurijad Raadi õppemajandisse. Need jäljed kuulusid aga lüpsjaile, kes olid öösel punamonumendi hävitamise avastanud.
Heiki Vaibla, Tõnis Jõgiaas, Miia Saviauk, Riita Vint ja Ellen Rander kukkusid sisse alles 1950. aasta hilissügisel. Lisaks neile arreteerisid riikliku julgeolekuministeeriumi uurijad vahemikus 1. kuni 16. novembrini 30 Sini-Must-Valge ridadesse kuulunut.
Julgeoleku kätte sattusid nii organisatsiooni põhikiri, tegevuskava, pitsat, vandetekstid kui ka märgid.
«Juurdluse lõpul ütlesid uurijad: missugune konspiratsioon oli koolipoistel!» mäletab Vaibla. «Ja konspiratsioon oli tõesti tasemel. Sini-Must-Valge oli jagatud viisikuteks, kellest neli teiste rühmade liikmeid ei tundnud. Ainult iga rühma juht teadis teiste rühmade juhte.»
Julgeolekuohvitseride lühike tunnustus oli siiski kõik, mida võis tõlgendada varjatud kiitusena. Sini-Must-Valge liikmete ülekuulamised ja piinamine kestsid Pepleri ja Riia tänava nurgal nn halli maja keldris viis kuud.
Heiki Vaibla ei mäleta, et teda oleks tõsiselt pekstud. Küll murti julmalt vaimu: öösel käis ülekuulamine, päeval aga ei lasknud valvurid korrakski suigatada.
«Esimene ülekuulamine käis püstijalal,» kirjeldab Vaibla. «Kuus-seitse julgeolekumeest, kõik peamiselt venekeelsed, oli ümber. Aeg-ajalt andis mõni neist obaduse. Üks surus mulle brauningu meelekohta ja küsis: kas tunned ära?! See oli minu relv, mille olin laenanud ühele meie organisatsiooni juhtivale tegelasele.»
Aitamine nõudis julgust
Enamik Sini-Must-Valge liikmeist, kaasa arvatud Heiki Vaib-la, vabanes vangilaagrist 1956. aastal ehk neli aastat varem, kui nägi ette kohtuotsus. Lahti sai ka Päivu Kull (77), kes oli küll organisatsiooni kuulunud, kuid polnud levitanud lendlehti ega osalenud mingil muul moel otseses vastupropagandas.
Kull mõisteti süüdi ja saadeti laagrisse, kuna polnud nõukogudevastasest organisatsioonist võimudele teatanud. Mees tahab rõhutada nende inimeste inimlikkust ja julgust, kes aitasid endistel poliitvangidel eluga edasi minna.
«Toonane 5. keskkooli direktor Erich Luht näitas julgust ja võttis meid oma kooli lõpuklassi vastu, teised direktorid kartsid seda teha,» meenutab Kull. «Tänu temale saime hariduse.»
Teksti kokkupanekul on kasutatud Pearu Kuuse artiklit «Punaarmee monumendi plahvatusest ja lendlehtedest Tartus 1949. aastal» ning fotot Kalju Leiva kogust.