Intel on hädas

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inteli juhatuse esimees Paul Otellini.
Inteli juhatuse esimees Paul Otellini. Foto: AP / Scanpix

Kui ettevõtlushiiud kasutavad oma hinnakujunduse jõudu väiksemate ja ehk ka algelisemate firmade purustamiseks, võidavad sellest tarbijad - kuid üksnes lühiajaliselt. Seepärast peavad seadusandjad valvsad olema. Sel nädalal esitas New Yorgi peaprokurör Andrew Cuomo Intelile süüdistuse oma monopoolse seisundi ärakasutamises, mis on järjeks Euroopas ja Aasias juba regulatiivsed meetmed kaasa toonud juhtumile.


Inteli sarnaste tarnijate poolt suurklientidele pakutavad allahindlused on teretulnud, isegi kui see kinnistab veelgi turuliidri positsiooniga kaasnevaid eeliseid pooljuhtide tööstusharus, mis sõltub suuresti mastaabiefektist. Kui aga allahindlusi hakatakse kasutama turuvallutusrelvana, tuleb midagi kiiresti ette võtta.

Piiride paika panemine on kohtute asi, võttes arvesse iga juhtumi üksikasju. Mõned märgid on aga ilmsed. Nii peaks ohumärgina mõjuma see, kui suurte allahindluste aluseks saab midagi muud, kui lihtsalt kliendi poolt ostetavad kogused. Cuomo väitel seadis Intel antud juhul allahindluse tingimuseks, et arvutitootjad ei ostaks kiipe väiksema rivaali AMD käest.

Kohus peab uurima Inteli suurallahindluste väidetavat kõik-või-mitte-midagi olemust, majandusloogika järgi tuleks väiksemate koguste puhul võimaldada väiksemaid allahindlusi. Cuomo sõnul jättis Intel allahindlustest ilma kõik, kes AMD poole pöördusid. Intel on lubanud kõik nimetatud väited kummutada.

Juhtumit aitavad lahendada ka muud faktorid, nagu see, kas Intel pakkus kõigile klientidele samasugust allahindlust või tegi seda selektiivselt. Kui kohus otsustab, et piir on ületatud, on parimaks hoiatuseks kopsakad trahvid. Õiguserikkumise jätkumine peaks aga kaasa tooma tugevama regulatiivse järelevalve - nõudes näiteks suurallahindluste avalikustamist suurema läbipaistvuse tagamiseks. Inteli puhul ei ole asjad niikaugele veel jõudnud.

On ka neid, kes nõuavad rangemaid piiranguid, nagu absoluutseid piirmäärasid selle kohta, kui suuri allahindlusi Inteli sarnase liidripositsiooniga firmad üldse teha võiksid. Hindade reguleerimine on samas aga viimane võimalus, mis on õigustatud üksnes turu täieliku kokkuvarisemise korral.

Pigem osutab AMD juhtum vastupidisele. Konkurendist kaugelt väiksemale finantstugevusele vaatamata edestas ta Intelit esimese põlvkonna mitmetuumaliste kiipide võidujooksus.

Tegelikult oligi Delli ja teiste arvutitootjate soov neid nüüdisaegsemaid kiipe osta see, mis tõi kaasa Inteli-poolsed, valvekoerte meelest liiga ekstreemsed jõudemonstratsioonid. Nagu AMD kogemus näitab, võivad innovaatilised tehnoloogia-tootjad olla vägagi edukad ka kõige võimukamate rivaalide ees - kui vaid seadusandjad oma valvsust ei kaota.

Copyright The Financial Times Limited 2009.  

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles