Urmas Ott ei kirjuta küsimusi ette valmis

Toomas Sildam
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

«Need saated on nagu vahekokkuvõte, milline on ühe või teise inimese stardipositsioon» Telemeister Urmas Ott korraldas möödunud nädalal kaheksa stuudioduelli, kui kutsus alates Peeter Tulvistest kuni Jevgeni Tombergini vähegi tõsiseltvõetavad presidendikandidaadid TV 1 saatesarja «7 päeva mais».

Kui rahvas saaks presidenti otse valida, siis…

Ma kardan, et eesti rahvas ei ole niisuguseks pakkumiseks veel päris valmis. Sellega tuleks veidi oodata.

Kas lähtute saatesarja «7 päeva mais» viimases, pühapäevases saates korraldatud telefoniküsitlusest, mis andis üllatuslikult võidu Peeter Kreitzbergile?

Ega viimane telefoniküsitlus tähendaks rahva eelistust, kui inimesed saaksid otse presidenti valida.

Ja ikkagi, kas saatesari «7 päeva mais» muutis teie enda eelistust, keda tahaksite näha sügisel Lennart Meri järeltulijana Kadriorus?

Ei. Loomulikult on mul oma eelistus, kuid ma püüan vältida viga, mida teeb enamik inimesi. Nad otsivad ideaalset presidenti, kes oleks aus, tark, hea, ilus, aitaks noori peresid ja vanureid, aitaks meid Euroopa Liitu, toetaks põllumehi ja tooks presidendi ametiraha Moskvast tagasi…

Sellist inimest ei ole olemas! Alati tuleb valida olemasolevatest parim kandidaat.

Kas nime ütlete?

Minu poolt oleks see ebakorrektne. Suhtun kõigisse nendesse inimestesse, kes olid minu saates, suure respekti ja lugupidamisega ning tunnen oma südames neile kõigile kaasa.

Millest kaastunne?

Saateid tehes sain aru, et olla presidendikandidaat on üks suur katsumus ja raske rada, mis neil inimestel tuleb läbi käia.

Mõned vaatajad heidavad ette, et te olite presidendikandidaatidega liiga terav, lausa häbematu.

Televaatajad võivad ette heita igasuguseid asju, see on televaatajate õigus. See kõik on üks suur bluff, mida hiljem räägitakse.

Mind huvitab üks küsimus: kui inimene seda saadet otse-eetris vaatab, siis kas see on talle huvitav? Televisioon peab olema shõu, mitte aeglane sügamine.

Tund ja 40 minutit on halastamatu eetriaeg, kolossaalne formaat, mis peab olema huviga jälgitav, atraktiivne. See, mida hiljem räägitakse - kellelegi meeldis, kellelegi tundus midagi -, pole mulle absoluutselt mitte midagi.

Kriitika jätab teid külmaks?

Kriitika ei jäta mind külmaks, kuigi aastatega on minus lahtunud hasart, et tahaksin mingites detailides midagi vastu öelda, selgitada. Samas ei ole ma päris kindel, kas võime ikka televisiooni kritiseerida ükskõik kuidas, aga kirjutav press on püha, sinna on sattunud kokku andekad inimesed, kes kõike teavad.

Loodan, et kord saabub aeg, kus räägiksime ka sellest, kuidas keegi kirjutab, millest kirjutab, miks kirjutab, kelle jaoks ja kelle eest kirjutab. See oleks huvitav teema.

Kas president Lennart Meri jagas ainult kiidusõnu, kui teile pühapäeva õhtul - pärast viimast saadet - helistas?

See, mida inimene räägib presidendiga, on üldiselt konfidentsiaalne ega kuulu avaldamisele.

Kas teil õnnestus presidendikandidaadid kodus kätteõpitud rollidest välja tõugata?

Raske öelda, ilmselt nii ja naa.

Kes oli teie enda jaoks kõige suurem üllataja?

Kõik üllatasid.

Kõige raskem saade?

Mulle isiklikult viimane saade. Nagu 10 000 meetri jooksus viimased 100 meetrit, kus pead selle asja kuidagi kokku võtma. Lõpp peaks olema kõige tugevam ja loogilise rea järgi peaksid seal olema kõige tugevamad kandidaadid, kellel on tõesti väga reaalne lootus presidendiks saada.

Teie saatesarjas oli vastupidi: Tulviste, Savi ja Tarand olid kohe alguses.

Mina seda järjestust ei ajanud. See on üldse toimetajate ime, et kaheksasse päeva õnnestus kaheksa kandidaati ära jaotada.

Kust ammutasite kõigi presidendikandidaatide kohta informatsiooni?

Kõigepealt valmistasid toimetajad ette materjalid, kaustad inimeste kohta. Võtsin ühe inimese korraga - kellega oli õhtul saade, sellega hakkasin hommikul tööle.

Vaatasin läbi eelnenud saated, mis olin teinud viis-kuus aastat tagasi Tulvistega, Rüütliga, Saviga, Tarandiga. Need saated mõjusid üllatavalt värskelt.

Tegin endale väljakirjutused… Mul on süsteem, et kirjutan käega üles, nii fikseerin, mis tundub oluline. Siis hakkab tekkima saate struktuur - siin on see fakt, siis see teema, mis haakub sellega, edasi võiks minna selle juurde. Nii hakkab tekkima sisemine valmisolek.

Kas otsisite presidendikandidaatide sõpru ja vaenlasi enne üles?

Selliseks taustauuringuks polnud mul aega, võimalust ega vahendeid. On kahju, et Eestis ei toimi niisugune süsteem nagu Läänes, vaid siin tehakse asi omast tarkusest ära.

Ameerikas nägin, kuidas tund enne saadet saab saatejuht kokku taustatoimetajatega, kes hakkavad õpetama: «Pressi sellele, küsi selle kohta, ta magas sellega, korruptsiooniga tegeles Minnesotas, löödi minema, tuli New Yorki tänu sellele, kes on ise üks igavene tõbras jne.» See on minu ideaal, kuidas tuleks saadet teha, aga Eestis see ei tööta.

Kuhu te oma küsimused stuudios peitsite, et neid kaameras näha ei olnud?

Mul ei ole mingisuguseid küsimusi välja kirjutatud.

Teil on sada minutit saadet ette pähe õpitud?

Ma ei õpi küsimusi pähe ja mul pole ühtegi valmis küsimust. Need tekivad ikkagi inimese vastustest. Mul pole ühtegi küsimust valmis kirjutatud, mitte iialgi pole olnud.

Kuidas jõuate poolteist tundi sellist küsimustetuld vastu pidada?

Saates peab olema tempo, see on atraktiivsus. Seekord aitasid vaatajate küsimused, ettearvamatud, mis tõid rütmi muutust ja vaheldust.

Vaja on ka politseikoera haistmist: vaatad inimest ja tunnetad, kui kaugele sa võid temaga minna, mida sa võid lubada. Iga inimene vajab erinevat võtit.

Kas nii kiire tempo ajab hingeldama?

Loomulikult.

Tervis peab ikka vastu?

Erilisi probleeme pole olnud.

Kas te satute veel ka Venemaa telemaastikule?

Teen seal aeg-ajalt mingeid asju, mulle tehakse endiselt ettepanekuid. Aga olen ettevaatlik, sest pole enam selles eas, kus tahaksin igat võimalust katsetada. Valin väga hoolikalt.

Miks valisite sarja «7 päeva mais» tegemiseks just TV 1?

TV 1 tegi selle ettepaneku. Toomas Uba matustel ütles Raul Rebane, et tahaks minuga lõunat süüa. Küsisin, kes maksab, tema lubas maksta. Sõime lõunat ja tema rääkiski sellest ideest.

Honorariga jäite rahule?

Kui ma seda tegin, siis - järelikult. Kuigi, kõlagu see kui tahes silmakirjalikult, aga on olemas asju, mida võib teha ka ilma rahata.

Ja on olemas asju, mida võib teha ainult raha eest. «7 päeva mais» kuulub loomulikult esimesse kategooriasse. See on huvitav projekt, huvitav väljakutse.

Milline on teie järgmine teleprojekt?

Mitte mingisuguseid projekte ei ole, absoluutselt mitte. Järgmine projekt on French Open, mida tuleb vaadata kaks nädalat, siis tuleb teha ära jaanituli, siis algab Wimbledon ja siis tuleb vaadata, mis edasi saab.

Oti külalised

Toomas Savi
Reformierakonna kandidaat

Olen Urmas Oti vastas varemgi istunud ning tema ründava stiiliga harjunud. Arvan, et ei mulle ega ka paljudele vaatajatele ei pakkunud saade seda, mida nad oleksid tegelikult oodanud.

Peeter Kreitzberg
Keskerakonna kandidaat

Ott oli ootamatult mõnus vestluspartner. Arvasin, et võibolla püüab ta naeruvääristada Keskerakonda, aga ei midagi sellist - olid lihtsalt intrigeerivalt püstitatud küsimused.

Andres Tarand
Mõõdukate kandidaat

Kahetsusväärne, et kogu lähenemine on meelelahutuslik, mitte presidendivalimistelik. Oti intervjuud sisaldasid inimlikku huvi, ent varju jäi, kuidas keegi oma postil riigiasjust aru saaks. Aga ega me ajastu trendide vastu saa.

Matti Päts
Konservatiivide Klubi kandidaat

Minule tundus saade mõnusana, oli meeldiv vestlus reporter Otiga. Torkiva ja terava inimese muljet Urmas Ott minule küll ei jätnud.

Arnold Rüütel
Eestimaa Rahvaliidu kandidaat

Saade oli nii, et mina vastasin küsimustele. Rääkisin oma elust midagi ilustamata. Urmas Otil on otse-stiil. Võibolla selline otsekohesus ongi presidendikandidaatide puhul vajalik, kuigi igaühele ei pruugi see meeldida.

Tagasi üles