Mart Laar: Monumentaalne Jaan Tõnisson

Mart Laar Foto: Margus Ansu

Mart Laar
ajaloolane ja peaminister

Täna Tartus avatava mälestusmärgiga saab Jaan Tõnissonist oma rahva jaoks monument mitte üksnes vaimus, vaid ka kivis ja metallis. Muutuda inimesest monumendiks tähendab liha ja luu muutumist müüdiks.

Jaan Tõnisson on tõepoolest monumentaalne. Ta oli nende seas, kes juba tudengina ja Eesti Üliõpilaste Seltsi juhina pidas tuliseid võitlusi venestamise vastu Eesti Kirjameeste Seltsis. Ta oli uuenenud Postimehe peatoimetaja. Ja selles toimetuses valitses eesti meel ja kõneldi eesti keeles! Tema eestvedamisel murti venestuse selgroog ja pandi alus Tartu renessansile.

Jaan Tõnisson lõi esimese poliitilise Eesti erakonna, oli esimene tipp-poliitik, kes nõudis Eestile täielikku iseseisvust. Eesti hilisema ajaloo vaatekohast võib öelda, et kui Jaan Tõnissoni poleks eksisteerinud, tulnuks ta välja mõtelda.

Kaasaegsete tihti üsna vastukäivad arvamused Tõnissonist kinnitavad, et eluajal ei jagatud talle sugugi nii üksmeelset kiitust kui pärast surma. Kahtlemata oli Koodi-Jaan üks üsna tülikas kuju, tihti hoolimatu ja väga pika vihaga, võitleja, kes jagas hoope nii vastastele kui sõpradele, olles viimaste valimisel mõnikord üpris kergeusklik. Oma põhimõtete taganõudmisel jõudis ta ajuti suisa naeruväärsuseni.

Jaan Tõnisson võis Vabariigi ühel esimesel aastapäeval külmas Estonia saalis - sest Tõnisson oli veendunud karsklasena keeldunud kütjatele viina andmast - sedavõrd vägeva ja pika kõne pidada, et hani liua külge hangus. Aga ka jõuluõhtul kogu pere ja külalistega jõulukuuse ümber hardalt palvetada, et Eestile kauaoodatud rahu saabuks.

Jaan Tõnisson on korduvalt välja vilistatud, välja naerdud ning kõnetoolist lausa väevõimuga maha kistud poliitik. Ent ta on alati tagasi pöördunud, kuigi suurele romantikule sobis rahvusliku ärkamise vaimustatud õhkkond paremini kui maisematest huvidest kantud Eesti Vabariik.

Milles kõiges pole Jaan Tõnissoni süüdistatud. Kord müüs ta Eestit sakslastele, kord venelastele. Küll peletas suurpõllumehed endast eemale Vabadussõja päevil neilt karmilt toiduainete kogumisega. Just see olevatki lasknud põhja Eesti põllumajanduse. Küll olevat ta liig palju lubanud ja õhulosse ehitanud. Küll olevat ta võõrast raha taskusse toppinud, korruptant missugune.

Jaan Tõnissoni suurim patt oli loomulikult Eesti krooni «kukutamine». See pani küll aluse Eesti majanduse tervenemisele, kuid hävitas aastateks Tõnissoni enda renomee.

Kas need ja paljud teised süüdistused ning vahest ka tõelised eksimused vähendavad kuidagi Jaan Tõnissoni suurust? Arvan, et mitte. Jaan Tõnisson elas valusalt üle oma möödalaskmisi ja isiklikke tragöödiaid. Ta ei pidanud end eriliseks ega väljavalituks.

Eriti raske oli Tõnissonile eesti rahva enamuse loobumine demokraatlikust valitsemiskorraldusest. Eesti riigi huku jõuetu jälgimine oli traagilisemaid hetki Tõnissoni elus. Kui teised jõuetult võõra võimu haardes vaikisid ja igale esitatud paberile alla kirjutasid, ei andnud Tõnisson ikkagi alla. Paljuski tema organiseeritud vastaskandidaatide ülesseadmine 1940. aasta juulivalimistel osutus tagantjärele vaadates selleks õlekõrreks, mis sundis seaduslikkust teesklevaid võõrvõime maski hetkeks eest võtma.

Sellega oli ka kõik otsustatud. Arreteerimine, vangistus, ülekuulamised, ülekuulamised, ülekuulamised. Ja siis lõpp. Lõpp, mille kohta tänini midagi lõplikult kindlat ütelda ei saa. Jaan Tõnisson on endiselt sama kadunud kui Raoul Wallenberg.

Ühte teame siiki kindlalt. Jaan Tõnisson ei murdunud ja läks oma lõpule vastu samal kombel, nagu ta oli elanud. Sirge seljaga ja püstipäi.

Tema toimiku viimane vastus, mille järel ülekuulamised kui lootusetud lõpetati, näitab vahest kõige selgemini, mis mehega oli tegemist. Vastus kõlas: «Seda ei kavatse ma teile küll öelda.»

Nüüdsest vaatab uhke Jaan Tõnisson oma nõudliku pilguga iga Postimehe majast mööda sammuja peale ning käsutab: «Pea püsti!» Vastus sellele saab olla ainult üks: «Just nii, härra Tõnisson!»