Mees, kes sõi tuld ja rüüpas sädemeid peale

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Jaan Tõnisson abikaasa ja lastega 1928. aastal. Istuvad tütar Hilja, Hilda Tõnisson, Jaan Tõnisson ja tütar Lagle, seisavad pojad Heldur, Ilmar ja Lembit-Rein.

FOTO: Postimehe arhiiv

Arkadio Laigo portree Jaan Tõnissonist 1930. aastate lõpul võis Tartu perekond Ilus täie kindlusega öelda, et neil on kõige kuulsamad naabrid kogu linnas. Sest naabermaja, mida nende kodust lahutas vaid paar tühja krunti ning tänav, kuulus perekond Tõnissonidele.

«Mäletan hästi, et Jaan Tõnisson vastas tänaval alati minu, poisikese, tervitusele,» ütleb nüüdne pensionärist loomakasvatusprofessor Ants Ilus neid aegu meenutades. «Kui ta juhtus silindrit kandma, kergitas viisakalt sedagi.» Mõned teised tuttavad härrad vaevusid nooruki tervitusele vaid sõbralikult vastu viipama.

Aristokraatlik rahvamees

Kuid Tõnisson oli ühekorraga nii aristokraat kui ka rahvamees. Kesklinnas liikudes ei pannudki ta vahel peakatet pähe, vaid hoidis seda läbi rahva liikudes n-ö alalises tervitus-asendis - ka tavaliste, isiklikult tundmatute inimeste tervitus nõudis taktikohast vastust, meenutab Ilus.

Tõnissoni vastuolusid täis isiksus lummas ning pakkus kõneainet juba tema kaasaegsetele.

«Tõnissonis on kaks inimest ja kaks iseloomu,» kirjutab advokaat Sumberg, Postimehe endine tegevtoimetaja 1938. aastal. «Maailmavaateliselt on ta demokraatliku usutunnistusega rahvamees, tegelikus elus aga iseseisev ja vankumatu juht; administraatorina vali ja nõudlik ülemus, eraelus aga järeleandlik, kaastundlik ja kõigiti humaanne inimene.»

Meie kaasaegne Ain Kaalep arvab umbes samas võtmes: Tõnisson oli Eesti demokraatia üks sünnitajaid, kuid isiksusena peaaegu diktaatorlik; tema vana vastane Konstantin Päts oli sellesama demokraatia üks summutajaid, isiksusena aga pehme ning leebe.

Milline oli Jaan Tõnissoni sisemaailm, millisena mäletavad seda meest need, kellel oli õnne temaga kokku puutuda?

Tõnissoni «plahvatused»

Kõigil Tõnissoni-aegse Postimehe toimetuse liikmetel on tulnud rohkem või vähem kokku puutuda Tõnissoni «plahva-tustega». Need olid hirmsad, pikselised ning kohati päris ränki väljendeid kasutavad peapesud töötajale, kes millegagi oli ära teeninud «shefi» pahameele.

Kõige nauditavama kirjelduse neist «plahvatustest» on meieni edastanud Postimehe pereliige Karl August Hindrey, kes ka ise väitis end neid äikesepuhanguid samuti suisa teadusliku huviga nautivat.

«Juba eksplosiooni dünaamiline areng pakkus huvi: kõige päält näkku tõusev puna,» kirjeldab Hindrey. «Nende inimeste viha on äge ja suur, kel puna näkku tõuseb, kuid mitte nii hädaohtlik kui nende oma, kes näost valgeks lähevad. Tõnissoni juures algas viha selle punaga ja leegitsevate silmadega.»

Hindrey jätkab: «Siis tuli «auftakt» paari sissejuhatava hoogu võtva raksatuse näol, enne kui loodusjõud hakkasid mässama, hääl paisus ja paisus, rõkkas ähvardavalt ja kõmisevalt, kuni siis hiljem end mõõn andis tunda nagu refleksiooni kaudu, kuni see maru nagu enese põhjendust otsis kõrgetes, pea ahastavalt kaeblikkudes toonides, et inimesed niisugused on, nagu nad mitte ei peaks olema.»

Oli iseloomulik, et Tõnissoni äike võis vallanduda kelle kallal tahes ning mis tahes publiku ees. Kuid samasuguse enesestmõistetavusega oli tüli pärast tormi vaibumist ka unustatud, juhul kui peapesu ohvril jätkus tarkust Tõnissoni iseloomu mõista ning mitte anda voli isiklikule haavumisele.

«Tõnissonile olid aga tema plahvatused lihtsalt loomulikuks tarviduseks,» seletab Hindrey. «Võitlusinimestel on seda vaja. Ja nad kannatavad, kui nad ei saa riielda, oma jõudu välja prahvatada või teda teritada vastuseisu kallal. /-/ Ma usun, et niisugused võitlus-iseloomud väga üksi on ja väga maha jäetud vastaste poolt. Vastaseid on ju nii vähe.»

Hindrey hinnangul olid Tõnissoni plahvatused ka talle üdini iseloomuliku julguse ja otsekohesuse tunnistajaks. Sellelesamale julgusele tugines Tõnissoni kuulus käratus 1905. aasta revolutsioonilistele vene tudengitele, et tegemist pole mitte nende, vaid m e i e ülikooliga.

Seda oli väljendanud Tõnissoni kommentaar Grenzsteini kaeblemisele, et Tõnisson talle oma sulega liiga olla teinud: «Mehed söövad tuld ja rüüpavaid sädemeid peale; nad eksivad, kui arvavad, et see sisikonnale kasuks tuleb.»

See joon säilis ka hiljem Tõnissoni kui riigimehe juures.

Tõnissoni lahke käsi

Hirmsate plahvatustega esineva mehe teine tuntud joon oli kõigi hädaliste, iseäranis noorte tudengite ning algajate kirjameeste suisa vastutustundetu rahaline toetamine. Kirjanik Eduard Hubel-Metsanurk sai 1906. aastal Tõnissonilt esimese küsimise peale kümme rubla ning ta polnud kaugeltki ainus.

Seda, kuidas Tõnisson esimese palumise peale leidis võimalusele hädalisele «avanssi» maksta või lausa ise tudengilt küsis, kas tal ehk raha tarvis pole, meenutavad 1938. aastal välja antud juubelikogumikus nii paljud, et küllap on tegemist teadliku katsega seletada ja vabandada Postimehe äsjast sattumist täbarasse majandusolukorda, mis oli riigivõimule andnud ettekäände lehe sekvestri alla panekuks ja Tõnissoni toimetusest eemaldamiseks.

Siiski ei maksa arvata, et rahalaenamine on tagantjärele ülevõimendatud joon. Hindrey meenutab juba oma 1931. aastal ilmunud elukroonikas Postimehe töötajate suhet ajalehe kassaga: «Kui raha vaja oli, mindi lihtsalt alla kassa juurde. Prl Mathilde Pistrik, pärastine pr prof Konik, /-/ küsis: «Kui palju teil vaja läheb? Täna on kassas palju raha. Kümme rubla? Võtke parem kakskümmend viis!» Ja andis.»

Sajandialguse ajalehetoimetus oli loomeinimeste kohtumispaik ja seltskonnaelu keskus. Tõnissoni alluvad pidasid oma «sheffi» sellel taustal lausa tööhulluks.

Johann Kõpp on oma mälestustesse talletanud imetleva ülevaate Tõnissoni tööpäeva intensiivsusest: hommikul kell 8 toimetusse kirju lugema, juhtkirja kirjutama, jutule soovijaid kuulama. Kell 16, kui leht valmis ja tsensuurist tagasi, järgnes kiire lõuna koos veerandtunnise «leiva luusse laskmisega», seejärel aga koosolekud ja nõupidamised nii ajalehe teemal kui ka arvukates ühiskondlikes ülesannetes kuni südaööni välja.

Ühiskondlik aktiivsus oli Tõnissoni silmis lehemehe mõõdupuu ning ajakirjanik, kes kogu oma jõu vaid kutsetööle pühendas, ei püsinud toimetuse hingekirjas kuigi kaua.

Väga paljude hardalt Postimehesse ilmunud noorautorite esmamulje Tõnissonist ongi selline, nagu seda on talletanud kirjanik Jaan Lintrop: sale ning sirge kogu puldi taga juhtkirja kirjutamas ning samal ajal sadat muud asja korraldamas.

Silinder, millega Tõnisson tervitas noort Ants Ilusat, oli kujunenud Tõnissoni peakatteks ka ajalehekarikatuuridel, eriti kui nende autorid soovisid süüdistada meest elu- või rahvakauguses. Teised seletavad Tõnissoni aristokraatlikke jooni aga positiivsemas võtmes.

«Kuressaares räägiti noorest ajalehe peatoimetajast väga suure aukartusega, kui ta aurulaeval Konstantin või mõnel teisel aurikul sõitis Riiast Kuressaarde ja ikka vaid esimeses klassis,» on meenutanud saarlane N. Kann. «See meeldis kuressaarlastele, et meil on tekkimas härrasmehed, kes sõidavad esimeses klassis nagu Saaremaa mõisnikkude maamarssal, ja kes kõneles eesti keelt.»

Täpselt sama moodi - laitmatu korrektne härrasmees, kes avalikult pruugib seni põlatud maakeelt - pani Tõnisson eesti keelt tunnistama ka Tartu poed. Saksa lehtede antud pilkenimi Nuustaku Hertsog tegi Tõnissonile kui oma rahva jaluletõstjale tahtmatult hoopis kaudse komplimendi.

Tundeline aristokraat

Kuid milline inimene elas selle kõvakübara all? Nüüdseks on meieni jõudnud Tõnissoni varased õrnad luuletused. Muidugi, isegi Tõnissoni kõige intiimsem tundeilm oli ennekõike ikkagi tõnissonlik.

Kirjanik Rasmus Kangro-Pool on meenutanud: «1908. aasta paiku tegeles Tõnisson ilmselt armueluga. Ta kirjutas juhtkirju ja joonealuseid armu mõtetest ja unistustest. /-/ Tõnisson andub kõigesse suure tõsidusega, tõsine oli ta ka nüüd.»

Kangro-Pool kirjeldab, kuidas Tõnisson jalutas kord oma pruudiga Baeri ausamba ja Inglisilla vahelisel teel. Suur oli noore Kangro-Pooli üllatus kuuldes, millest Tõnisson pruudiga kõneles - taani piimaasjandusest.

Kui ajakirjanik Karl Ehrmann ei soovinud perekondlikel põhjustel ümber asuda Võrust Narva, pahandas Tõnisson: «Need Postimehe noored mehed... nad tantsivad ikka naiste pilli järgi.» Kuid andis viimaks siiski järele.

«Püüdmata tungida liiga lähedale Tõnissoni siseilmale võis ikkagi märgata temas siirast igatsust sooja südamlikkuse järele teiselt inimeselt,» kirjutab Kõpp. See võis avalduda kiindumuses oma emasse või vennalastesse, enese unustamises nautima mõnd pilti või laulukest.

«Tundes kogu oma aastatepikku töö hüljatuna ja end oma rahva poolt mahajäetuna, võis tulla üle huulte õige väikeses ringis raske ohe: Küll nõuab elu minul palju...,» lisab Kõpp. «Aga see ei takista teda mõne sõbra tagasihoidmise katsest hoolimata järsku tõusmast ja sinna minemast, mille eest tuttav, kuid mitte tema lähemasse ringkonda kuuluv isik tungivalt hoiatanud/-/ Argust ei saa Tõnissonile keegi ette heita...»

Jaan Tõnisson

  • • Sündinud 22. detsembril 1868 Viljandi vallas, surmaaeg ja -koht teadmata.
  • • 1892 lõpetab Tartu ülikooli õigusteaduskonna
  • • 1891 - 1892 EÜSi esimees.
  • • 1905 - 1917 Eesti Rahvameelse Eduerakonna juht
  • • 1917 - 1919 Eesti Demokraatliku Erakonna juht
  • • 1919 - 1932 Eesti Rahvaerakonna juht
  • • 1932 - 1935 Rahvusliku Keskerakonna juht
  • • 1896 - 1930 ajalehe Postimees väljaandja, 1896 - 1935 vaheaegadega ka selle peatoimetaja
  • • Kuulus I Riigiduumasse, Eesti Ajutisse Maanõukokku, Eesti Asutavasse Kokku ja I - VI Riigikokku.
  • • 1917 - 1918 juhtis Eesti välisdelegatsiooni
  • • 1918 - 1919 portfellita minister
  • • 1919 - 1920 peaminister
  • • 1923 - 1925 ja 1932 - 1933 Riigikogu esimees
  • • 1927 - 1928 ja 1933 riigivanem
  • • 1930 - 1932 välisminister

Allikas: «Eesti entsüklopeedia»

Tagasi üles